Aeg on selline. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ma ei viitsind ta’ga vaielda. Mis talle seekord ei meeldinud? Kunagi oli ta plaksutades püsti tõusnud, kui ma eksamikontserdil esinemise lõpuks oma juuksepahmaku taha heitsin ja hingepõhjast “persse” pomisesin. Muidugi kuulis seda ka komisjon, aga ega esitusel muidu viga olnud. Roberti sõnul kuulusin ma rokilavale, mitte pirtsaka maitsega publiku ette, kes ühest vandesõnast ära minestab.

      Kuidas see hariduseta oinas mind nii ära oskas rääkida? Kogu aeg oli tore ja siis nüüd enam ei ole? Mis piirid? Mina pean sinu lepingust kinni, veel mõni aasta ja neli plaati. Mina alt ära ei hüppa, aga see on rokilava, kuradi persevest, mitte mingi ooper!

      Järgmisel kahel kuul ei toimunud midagi. Senised esinemised tühistati. Uusi ei tulnud. Ja mille eest, raisk?! Kas nad ei saa aru, kui suures pinges esinejad on? Keda ma solvasin? Mass ei saa solvuda, massil pole hinge, kuhu midagi võtta.

      Ka järgmised kaks kuud vaikust. Mina ka kusagile ei läinud. Ajaleht kirjutas, et ma olevat enesetappu proovinud. Milleks? Mul oli neist ju savi. Kodus oli mõnus pikalt magada, raamatuid lugeda ja vaadata kõiki neid õhtuseid saateid, mis mul tavaliselt esinemiste tõttu nägemata jäid.

      Ja siis kutsuti mind esinema. Juubelile. Robert arvas, et comeback’iks oleks see päris hea variant. Comeback’iks? Neli kuud pausi on puhkus, mitte kadumine. Tellijal pole terve bändi jaoks raha, aga kui ma nõustuksin ainult kitarri saatel paar laulu tegema, siis oleks see sünnipäevalapsele kingituseks või nii. Ja makstaks siiski täitsa korralikult. Ainult väga palju ropendama ei peaks.

      “Tere, publik, kuradi tore on peale puhkust jälle inimeste ees olla!” alustasin esinemist paarikümne nabapluusis beibe ees. “Ja esimese loo pühendan sünnipäevalapsele!”

      Loomulikult oleksin pidanud aimama. Juba tuttav blond paksuke veeres sõbrannaderingist välja ja sättis ennast peokangelannale mõeldud toolile. “Ei tõuse mul käsi, ei tõuse mul puus, ei tõusta saa ise, et anda sul suud.” Ei, seda ma loomulikult ei laulnud, aga mõtete koondamisega oli tublisti tegemist.

      “Fucking hard love!” jaurasin kitarri ragistades. Ega naturaalpillist imesid välja ei võlu, lugu sai tunduvalt romantilisem kui korraliku saatega. Blondiin naeratas õndsalt. Vähemalt naeratus oli tal kena, lohud põskedes ja puha. Palju ta kaalub, mõtlesin, samal ajal järgmise looga alustades.

      Pärast esinemist püüdsin kõrvaltoas kiiresti asjad pakkida, kuid sünnipäevalaps ei lasknud sellel rahus sündida. “Ma olen käinud peaaegu kõigil su kontsertidel,” sosistas ta tuppa libisedes. “See oli mu kõige ilusam sünnipäevakink.”

      Tüdrukul silmad sätendasid ja ma kahtlustasin, et ta oli lisaks šampusele veel midagi võtnud. Igatahes tegi see ta lopsaka oleku meeldivamaks. Kui vana ta võis olla? Juubel? Fuck, tüdruk sai vist 20! Või kõige rohkem 25.

      “Siis on tore,” pomisesin ja püüdsin kitarrikohvri lukku kinni saada. “Kui meeldis, on tore.” Püüdsin olla seljaga juubilari poole, et mitte kogemata midagi sapist öelda. Või roppu.

      “Ma tean, et ma kaalun rohkem, kui peaksin,” jätkas tüdruk sosinal, “oma kaalu kohta peaksin ma lihtsalt veidi pikem olema.” Seda nalja olin ma enne ka kuulnud, aga selle tüdruku suust ei kõlanudki see nii võltsilt. Sain kohvri kinni ja keerasin ennast ringi. Tüdruk seisis mulle nii lähedal, et pidin selilikukkumise vältimiseks tal ümbert kinni haarama.

      “Aga ma olen hea.” Tundsin tüdruku huuli vastu enda omi ja vastasin suudlusele automaatselt. Tüdruk oli soe ja pehme.

      “Parem ärme tee midagi, mida me pärast kahetseksime,” ütlesin kiiruga tüdrukut endast eemale lükates. “Palju õnne veel kord.”

      Haarasin kohvri ja olin juba lahkumas, kui tüdruku õrn sosin muutus kähisevaks küsimuseks: “Mind ei kõlba keppida vä?”

      Vaatasin seljataha. Tüdruk seisis seal veekalkvel silmi.

      “Keppida kõlbab,” ütlesin lohutuseks, “aga sa väärid paremat kui keppimine.” Lisasin veel imago mõttes “persse, raisk!” ja jäin veidi nõutult uksele. “Mis su nimi on?”

      “Lea,” vastas tüdruk ja heitis voodile selili. Heitsin ta kõrvale ja vaikisin. Mida ma pidin ütlema? Et mina tahaksin Raahelit, aga kõlbab ka Lea? “Ma ei kepi kõike liikuvat, vaid valin tunde järgi, saad aru? Sul õde on?” Tüdruk ei vastanud. Taskus oli veel üks tablett ja selle ma võtsin. Mul polnud vaja, et veri kuhugi tõuseks, otsisin seda udust tunnet, mis laskis mul kõige vastu ükskõikne olla.

      Pärast kümmet minutit lamamist Lea tõusis ja ütles naeratades aitäh. Tegin kiiruga minekut. Kuradile! Minu poolest ärgu maksku, aga päris libu ma ka ei ole.

      Veidral kombel lükkas see voodistseen mu karjäärile uue hoo sisse. Kamp meedianäljas tütarlapsi pani sündmused osalt ilustatult, osalt kolestatult kella külge ja see andis mulle võimaluse “kõik hingelt ära rääkida”. Mu imago sai mõnevõrra kannatada, kuid narkoprobleemidega rokkar oli meedia maiuspala. Publik sai tunda veidi kaastunnet, veidi üleolevat rõõmu enda probleemitusest ja puritaanid leidsid kellegi, kellega lapsi hirmutada.

      Muidugi tuli ka paar vandesõna ja mõned vägevamad väljendid välja lasta, kuid neid ei trükitud isegi ära. Olin muutumas salongikõlblikuks. Aga see oleks mu seadnud samasse ritta kõigi teiste maailmarahu nimel lauljatega ning seda me ei tahtnud – ei mina ega Robert.

      Nii sõimasin järgmisel kontserdil helimehe avalikult ja ropult läbi ning kuulutasin otse lavalt, millised ilged munnid on kõik muusikaprodutsendid. Ja ütlesin sama ajakirjanike kohta, kes sunnivad sind nõrkusehetkel hingelist striptiisi tegema. Rahvas karjus kaasa ja oli kõigega nõus. Oli ilus õhtu.

*

      “Mis teile maailmas üldse korda läheb?” küsis üle poole näo maalitud suuga tibi. Kas kergemuusikasaated ei võiks saada saatejuhti, kelle annetepagasi hulgas oleks lisaks suurtele hammastele ja paksudele huultele ka tükike IQ-d? Mina ei sobinud raske muusika esindajana niigi sellesse saatesse. Küsimus aga oli siiski õige, ilmselt oli vähemalt toimetaja tark. Aga järelikult kole, sest ekraanile teda ju ei lastud.

      “Tead, kurat, kuidas seda öelda …” Kuidas öelda, et persse, mul polnud õrna aimugi, mis mulle tähtis on. Mul oli kõigest savi, kama ja lausa pohui. Vool viis mind kaasa, puudust ma ei tundnud ja kõik oli mõõdukalt vaimukas mäng. Muusikakool ja kuus aastat klassikalise muusika õpinguid ei olnud mu elule mõtet andnud, toitnud aga ilusti. Asjata ma tablette suhu ei võtnud, vägisi välismaale ei ihalenud, litsi lõin nendega, kes seda ise nõudsid, halvasti ütlesin halbadele inimestele.

      “Ma valetaksin, kui ütleksin, et mulle mitte persetki korda ei lähe,” seletasin püüdlikult oma pikki juukseid laubalt heites, “aga nagu kunagi Herakleitos ütles, kõik voolab, ühte ja samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Samas ei laula ma ennast faking oimetuks selle pärast, et mulle miskit korda ei lähe? Siin on ka vastus.”

      Damn, I’m good! Tibi noogutas nii sügavamõtteliselt pead, nagu oleksin ma kogu maailmakõiksuse ühte lausesse valanud. Igasugust ropendamist võis näha vaimuhiigluse eripärana, kui suutsid vahepeal tõestada, et oled siiski mõtlev inimene. Piiblitsitaadid on selle jaoks kindel rohi. Filosoofide tsiteerimine on samuti üks eripärane valetamise viis, varjamaks sinu sees haigutavat tühjust.

      “Teie muusikas on märgatud kristlikke jooni,” heitis saatejuht vilksamisi pilgu oma paberile, “kas teie muusikal on ka mõni sügavam sõnum või religioosne tähendus? Lisaks muidugi erak Leitole.”

      Vaene tüdruk, toimetaja pani ta täiega tanki. Mis kuradi kristlikke jooni? СКАЧАТЬ