Aeg on selline. Peep Ehasalu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seejärel joodi pudel kiiresti tühjaks. Kuna keegi ei osanud olukorda täpselt kirjeldada, otsustati, et Arvo oli komistanud kivi otsa ja alla kukkunud. Viktor helistas hädaabinumbril. Poole tunni pärast olid politsei ja kiirabi kohal. Kolme tunni pärast olid nad läinud, kaasas Arvo laibakotti pakitud surnukeha.

      Merike ei osanud öelda, miks ta käe Arvo suunas sirutas. Sirutamise hetkel ei olnud ajul plaani. Kas ta oli tapnud või tahtnud minna koos Arvoga? Ta tundis Arvo ülikonna õhkõrna puudutust endiselt sõrmeotstes. Kas ta lükkas Arvot või kukkus mees enne puudutust? Selles võis kindel olla ainult jumal, kes annab elu ja võtab elu. Merike oli seni ainult andnud, võtnud oli keegi teine.

      Arvo oli omamoodi julge mees. Ehkki loll nagu mehed üldiselt. Arvo tütardele öeldakse, et pole midagi, elu läheb edasi, palun, siin on isast jäänud raha. Sõprade vaikiv kaastunne, kolleegide võltsreipus. Viktoril oli õigus, mõttetu on põdema jääda. Elu lähebki kuidagi edasi.

      Merike kõndis joonelt Tarmo tuppa, teiste pilkudele vilistades. Tarmo avas unised silmad ja vaatas naise poole.

      “Kuidas oli?”

      “Arvo hüppas ennast surnuks,” vastas Merike.

      “Aa, siis polnud väga lahe,” tõdes Tarmo. Milline see Arvo neist oli? Äkki see jumalamees? Vahet pole, võõrad inimesed. “Tuled voodisse?”

      Merike riietas ennast lahti, heitis voodisse ja lasi Tarmol ennast silitada. Mehe käed olid soojad. Ei, Merike hüpata ei kavatsenud. Tema juhtis mängu. Tema ei saanud endale nõrkust lubada.

      “Ütle, et sul pole muid jumalaid peale minu,” ütles ta Tarmole.

      “Praegu ei ole mul kedagi teist,” vastas Tarmo.

      Teine

      Sa ei tohi Issanda, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Issand ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!

      “Käi persse!” Julia tippis kiiresti esinejate telgi ukseni. “Ära tule rohkem, mul on kell käe peal, laual ja, kurat, jalge vahel ripub ka kell!” Veel viisteist minutit. Nagu ma ei tunneks kella. Mingu oma Roberti juurde ja lasku ennast jälle põrutada, viieteistkümne minutiga jõuab mitu korda. Nagu ma ei teaks.

      Kui ma oma viksi ja viisaka välimusega roppusi ladusin, siis mind millegipärast kuulati. Koolitatud bassihääle ja rahuliku selge diktsiooniga lausutud “perse” ja “puts” tundusid üheksakümnendate alul ju eriliselt sügavamõttelisena. Tourette’i sündroomiga polnud sel miskit pistmist, seda mul polnud. Mul olid hea haridus ja korralikud vanemad.

      Olin ropendamise mõjukust isegi praktikas katsetanud. Viiest pikast intervjuust neljas oli tsiteeritud ainult lauset, kuhu olin spetsiaalselt paar “sitta” sisse öelnud. Pressikonverentsilt oli teleuudistesse jõudnud vaid ropu sõnaga lause, kus sõna asemel kõlas muidugi meloodiline “piip”.

      Nüüd oli sellest saanud imago. Selline see rokijumal ongi – õrna kunstnikuhingega rõve mees. Persse, kui romantiline! Kriitikud, kes muusikast midagi jagasid, andsid ropendamise mu hääleulatuse pärast andeks. Veel rohkem kiitsid need, kes nägid minus romantilist looduslast, kes sita kohta häbenemata “sitt” ütles. Ja kõige rohkem kiitust voolas kultuuri nuusutanud ajakirjanikelt, kes filosoofide tsitaate kuuldes pöördesse läksid. Platon, bljad, Wittgenstein, teadagi mis.

      Tegin veel ühe suitsu ja neelasin ergutuseks paar tabletti. Klaasitäis vett peale ja juba hakkas kehas mõnusalt surisema.

      “Uno üks, kas kuuldel?” Seekord ilmus uksele Roberti rõugearmiline nägu. “Oled valmis?”

      “Sa mine tee rahus Juliaga paar rõdustseeni! Äkki ulatad talle kanni kargama!” Roberti nägu väljendas tema täielikku teadmatust Shakespeare’i loomingust. Ah, olgu! Tema ei olnud ooperistuudios Gounod’ ja Bellini loomingut lahanud. Totaalselt perssekukkunud haridusteega Robert ei saanudki kõike teada. Vähemalt oli ta avastanud mind, oskas liigutada rahasid ja korraldada mind Saksamaale, Jaapanisse või Lätti. Unot müüa. Prost olen, raisk. Aga las olla, kes poleks? Pealegi oli Uno kõigest mu lavanimi, Jaakob ei kõlanud rokkari jaoks piisavalt seksikalt.

      “Kohe tulen!” Tõmbasin sõrmedega läbi juuste. Viis aastat rokkimist! Mida perset! Alguses oli see isegi lõbus: tuled lavale, saadad kõik persse ja röögid paar lugu selliste detsibellidega, et nõrgematel kõmab veel nädal hiljem kõrvus. Ja kõik on sillas. Just, saatke mind veel persse, palun, tehke minuga, mis tahate! Või pigem, mida nemad tahavad – mina kiima käes ei kannatanud. Mõni jõudis minu kõrval isegi seltskonnaveerule. Nüüd hakkas see kõik tüütama.

      Mul oli lavast lihtsalt ükskõik. Aga minna tuli, leping on leping ja ma ei tahtnud Robertit alt vedada. Robert oli ehitanud mulle püstloodis üles kihutava karjääri ja viimased viis aastat olin ma seda mööda üha kõrgemale kimanud. Sellest, et Robert vahepeal aina uusi ja uusi ajudeta suurerinnalisi assistente palkas, neist tüdis ja siis sõna otseses mõttes tänavale viskas, oli mul samuti suht ükskõik.

      Ma armastasin muusikat, aga rokkima pani mind siiski Robert. Ilma temata laulaksin provintsiooperis kolmandat armastajat või teeksin kooris jämedat häält. Loomu poolest olin ma musikaalselt ükskõikne. Mina polnud himustanud ei kuulsust ega raha, need olid ise minu juurde trüginud. Minu ülesanne oli mängu kaasa mängida. Kuna mäng hakkas muutuma igavaks, siis muretsesin endale Roberti soovitusel väikse täiendava energialaksu. Tundsin, kuidas tabletid vere pähe tõstsid. Just seda mul vaja oligi!

      “On sul kõik korras?” karjus Julia mulle murelikult kõrva, kui ma tõusust veidi uimasena läbi kõrge rohu lava poole liikusin. “Sa oled näost nii punane!”

      “Jah, tahaks kellelegi taha keerata, nii et aja püksid maha ja mine lavale!” Sellest piisas, et Julia minema sibliks. Muidugi olen ma näost punane! Kohe pasundan ma nii, et publikul pask lippab.

      Lavalt hakkas kostma rütmilist raginat, mille peale rahvas debiilselt kaasa plaksutas. Jälle oli see blond paksmagu lava ette trüginud. Kas ta aru ei saa, et mul tappes ka ta peale ei tõuse?

      Mõne meetri kaugusel trepist keppis üks külakrants teist omasugust. Tohoo, kurat, sellise innuga trukib, ei lase ennast hiigelmürast segadagi! “Hästi paned, Pontu!”

      “Sah phanehksid iše kah khui muh ašemhel olhekšid,” vastas koer mulle otse silma vaadates, tegevust kordagi katkestamata.

      “Ei paneks, raisk, koera,” vastasin automaatselt, kuni taipasin, et koerad ei räägi. Väljaarvatud see siin. Vau, aine mõjub ja kõik räägivad! Trepp, ära mölise, raisk, mina tulen!

      “Ahoi, vitud!” karjusin lavale tõustes. Vastu tõusis kätemeri ja hull röökimine. Muusika voolas liiga aeglaselt, ma pidin veel ligi pool minutit aega täitma, suhtlema publikuga. “Ma näen, et kõik litsid naised on kohal! Mehed, eile ma keppisin teie emasid, täna põrutan teie naistele otse jalge vahele! Vau! Jee! On mõnel tütred ka kaasas? Jumala eest, kõigile keeran taha, raisk!”

      Midagi läks laval ümber. Statiiv, raisk. See kukkus kolinal lavalaudadele ja kõlas vaikuses vastu. Vaikuses? Mida kuradit? Felix, kidramees, hoidis ühe käega kulmust kinni. Põrandal vedelesid klaasikillud ja õllepudelisilt. Teised ei mänginud enam. Ja rahvas ei huilanud.

      “Noh, raisk, kas rokime!” hüüdsin uduselt rahvast vahtides. Paks blondiin oli ainuke, kes mulle lehvitas. Siis kostis esimene vile. Kohe teine ja kolmas. Midagi lendas lartsatades lavale. Teised tegid kehaga pille kattes lavalt minekut.

      “Minge СКАЧАТЬ