Ära armasta mind enam. Tea Lall

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millest jutt: «Vanaema on surnud ja mul on sinu abi vaja.»

      Naine vaatas meile oma ähmaste viinauimas silmadega otsa. Ta kõikus kergelt kahele poole ja tundus, et isegi istumine oli tema jaoks praegu keeruline. Ta ei tahtnud kuidagi püsida ja kippus ära vajuma. Lõpuks lõi ta mõned korrad lödeva käega endale vastu põski ja proovis püsti tõusta. Kuid kukkus uuesti voodile tagasi.

      «Mäh?» küsis ta.

      «Vanaema on surnud,» kordas Tuule «ja sina pead hakkama matuseasju ajama.»

      «Mis vanaema?» ei saanud naine aru ja krimpsutas oma loppis nägu.

      «Issand, sinu ema, noh!»

      «Aa,» venitas naine siis. «Suri ära …»

      Tont, kes köögis oli maganud, ilmus nüüd uksele ja seletas Tuulele: «Ta ei saa praegu aru, tead. Ta on ivake aige ja … las ta olla. Tead, tule homme tagasi.»

      Tüdruk oli nutma puhkemas. Mida ta ometi pidi tegema? Kuidas sai ta sellise ema haiglasse viia, kuidas pidi selline matuseid korraldama ja jätma inimestele mulje, et ta on üks tavaline naine, kes kasvatab oma tütart ja leinab kadunud ema? See oli võimatu missioon.

      Märkasin pooleldi täis veepange, mis köögis kapil seisis. Ma ei tea, kust ma sellise julguse võtsin, aga läksin, kahmasin pange ning viskasin vee purjus naisele kaela.

      Oleks te vaid näinud, mis näoga see joodik nüüd õhku ahmis! Ka Tuule vist ehmatas esiotsa ära, aga nähes naise nägu, purskas naerma. Naine ise aga tõmbas vaevaliselt käega üle märgade räpaste juuste ja näo, kuid tema pilk justkui selgines veidi. Seda oligi vaja. Oli vaja, et ta aru saaks, milleks me olime tulnud. Mees, kes seda ukselt vaatas, lõi midagi pomisedes käega ja läks tagasi kööki. Ilmselt tundis, et on aeg jälle lonksuke õlut rüübata, ajagu nemad siin mis iganes asju.

      «Mis ma tegema nüüd pean?» küsis Tuule ema purjus inimesele omaselt pehme keelega pudistades.

      «Sa pead saama kaineks ning matuseid korraldama,» seletas Tuule.

      «Issand jumal, mis kuradi matuseid …» pomises ema. «Mu enda elu on üks paras matus.»

      «Mind viiakse ju lastekodusse, kurat küll!» karjus nüüd tüdruk. «Aita vähemalt niigi palju mind, et matame vanaema maha, ja sa võid oma nõmedat joodikuelu edasi elada! Ma ei taha muud, kui et sa oleksid kaine, ainult mõne päeva! Sest kui sa asju ei aja, viiakse mind minema! Nad saavad ju aru, et sinust pole mingit minu kasvatajat!»

      Mees ilmus uuesti uksele, õllepudel käes. Ta sirutas selle naise poole, et talle lohutuseks lonksu pakkuda, kuid enne, kui ma isegi aru sain, mis teen, lõin pehme plastpudeli ta käest maha ning õllepära jooksis maha, prahti ja mustust täis vaibale, mida olin niigi juba veega korralikult kastnud. Ma ehmusin ise ka, aga ma tahtsin nii väga Tuulet aidata ja muud moodi ma seda teha ei osanud. Kartsin, et mees tuleb mulle nüüd kallale, aga ta lõi hoopis käega ja ütles põlglikult: «Ah, käige kõik persse, mul on üks veel,» ja kadus kööki.

      Lootusetu, mõtlesin, täiesti lootusetu olukord ja lootusetud inimesed.

      Tuule ema oli end kuidagi siiski püsti ajanud ja püüdis meile endast kainemat muljet jätta. Ilmselt oli tütre jutt siiski natuke kohale jõudnud.

      «Muidugi,» lalises ta noogutades, «muidugi aitan ma asju ajada, tütreke. A mis ma tegema pean?»

      Vaatasime Tuulega üksteisele otsa.

      «Kui ta siia jääb, ei saa ta mitte kunagi kaineks,» ütlesin. «Me peame ta kaasa võtma ja sinu juurde viima.»

      Tüdruk vaatas mulle õudust täis silmadega otsa.

      Otsustasime, et tuleme õhtul pimedas tagasi ja lohistame ta Tuule juurde. Me ei saanud seda ju päevavalges teha, keegi oleks võinud näha.

      Siis meenus mulle, et Tuule naabrid võivad ju asjast teatada, kui midagi kahtlast märkavad, ja me pidime olema eriti ettevaatlikud.

      Läksime Tuule maja ees lahku ja leppisime kokku, et kella seitsme ajal tulen tagasi.

      Tänu Tuule jamadele olin oma kodused asjad ära unustanud, ent kui koduuksest sisse astusin, lahvatas see kõik mul uuesti üle pea kokku. Olin püüdnud aidata Tuulet, aga mis minust endast saama pidi, polnud mul aimugi. Ja ma ei tahtnud sellest praegu ka kellelegi rääkida.

      Olin tüdruku pärast ikka tõsiselt mures. Me ei saanud ühelegi täiskasvanule loota. Minu ema oli oma probleemidega nii hõivatud, et poleks kindlasti aidanud. Olime otsustanud, et räägime asjast ka Ülasele. Ka tema ema poleks saanud Tuulet aidata, sest Ülase ema töötas linnavalitsuses ja tema oleks sellest olukorrast ametnikke teavitanud.

      Ma helistasin Ülasele ja kui Ülane mind ära kuulas, ütleski ta kohe sosinal: «Ärge te jumala pärast mu ema kuuldes midagi mainige. Tema peab niisugustest asjadest sotsiaaltöötajale teada andma ja siis on Tuulega lõpp.»

      Õhtul tuli Ülane meiega Turu tänavale kaasa, sest kartsime, et kahekesi ei jõua me purjus inimest pikka maad talutada. Ülane oli närvis, sest see, mida ta nägi, ehmatas teda korralikult.

      «Ma arvasin, et minu omad on hullud, aga see siin …» jättis ta lause lõpetamata.

      Tuule ema tundus siiski pisut kainem kui päeval. Tuule seletas talle asja veelkord ära ja käskis riidesse panna. Ema püüdis vastu puigelda, kuid sai oma ärajoodud mõistusega siiski mingil määral aru, et midagi tuleb ette võtta.

      «Ma ei saa kaineks, kulla laps,» hädaldas ta, üritades lootusetult keerdu läinud kampsunit selga vedada. Tuule aitas teda.

      «Issand, mis ma temaga seal enda juures peale hakkan,» halas Tuule, hääl nutune.

      Meie Ülasega lihtsalt seisime ega suutnud uskuda, et niisugune elu üldse võimalik on. Aga oli. Ja see elu oli siin, otse meie silmade ees, kogu oma viletsuses.

      Üllataval kombel kõndis Tuule ema täitsa omal jalal ning isegi ei tuigerdanud eriti. See oli meie õnn, sest hämaras trepikojas, Tuule korteri ukse taga, mida valgustas vaid väljas põlev latern, avanes äkki Tuule naabri uks ning üks vanem naine seisis meiega vastakuti. Ta silmitses meid hetkeks, kuid tundis siis Tuule ära ning läks trepist alla. Ma hoidsin hinge kinni, hirm oli suur.

      Kui korterisse saime, hingasime kõik kergendatult. Aga mis edasi? Tuule soojendas piimasupi uuesti üles. Ta kartis, et see on vahepeal hapuks läinud, aga lõhn oli täitsa normaalne. Olime kuulnud, et purjus inimene peab sööma, et kainemaks saaks.

      Asi oli siiski halvem, kui me oskasime oodata. Ema lürpis küll supi vastumeelselt ära, kuid hakkas siis oksele. Õnneks jõudis ta kraanikausini ega oksendanud põrandale, vastasel juhul oleksime ise vist samuti kõik kohad täis oksendanud. Lõpuks nõudis ta suitsu, sest avastas, et tema omad olid maha jäänud. Kust pidime meie talle suitsu võtma, olime ju ise alles lapsed? Selgus, et keegi meie vanematest ei suitsetanud, seega langes ära võimalus ka kellegi tagant neid pihta panna.

      Ülane mõtles hetke ja helistas siis kellelegi. Mõne aja pärast läks ta välja ja tuli tagasi suitsupakiga.

      Ema istus vanaema voodile ja kimus suitsu.

      «Ma lähen lolliks,» hädaldas Tuule ja kiskus akna lahti. Terve korter haises emast leviva mustuse, viina ja suitsu järele. Mul oli Tuulest tõsiselt kahju.

      Ema aga istus voodil ning СКАЧАТЬ