Ära armasta mind enam. Tea Lall

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ka Riksu ei taha väga soojast toast õue minna. Ta venitas end esikus, sirutas ühte oma jupikest taksijalga, siis teist ja vaatas mulle uniselt otsa, nagu tahaks küsida, kas tõesti peab sinna minema.

      Tegin ukse lahti ja lükkasin teda kergelt jalaga tagumikust. Vastu lõi külm ja niiske tuul. Väristasin õlgu. Riksu astus vastumeelselt üle ukseläve välja ja mina sama vastumeelselt tema järel. Midagi polnud parata, Riksu tuli ära pissitada, muidu oleks ta ilmselt mu öösel üles ajanud ja välja tahtnud ja see oleks olnud veel hullem.

      Meie väike linn oli mattunud uduvihma ja pimedusse. Kollased tänavalaternad tasakaalustasid sügisest kõledust ja mõjusid kuidagi turvaliselt. Riksu lonkis ühe heki äärest teiseni ja tõstis laisalt jalga, justkui tahtes sellega mulle heameelt teha, et näe, ma pissin ära, kui sa nii väga tahad, ja siis võime tuppa tagasi minna. Mulle tuli naer peale. Ma ei kujuta ette, kui mul Riksut ei oleks. Siis oleksin vist juba hulluks läinud.

      Riksul häda tehtud, läksime kiiresti tuppa tagasi. Taksil olid jalad justkui vahepeal pikemaks kasvanud, nii kiiresti polnud ma teda sibamas näinudki.

      Järgmisel hommikul ärkasin telefonihelina peale. Ülane helistaski. Ma ei saanud unisena kohe arugi, mis värk on. Alles tüdruku häält kuuldes meenus, et ta oli lubanud mind hommikul üles ajada.

      Ta ütles: «Kell on seitse, tõuse üles!» ja katkestas kõne.

      Ajasin end voodis istukile. Tuba oli maha jahtunud ja vastikult külm oli. Kuna mul polnud aega hommikul kütta, jahtus maja õhtuks päris maha, eriti sellise tuulega. Õhtul hakkas kogu kütmise jama jälle otsast peale. Muidugi olin sellega küll juba harjunud, aga ikkagi oli see tüütu.

      Ajasin riided selga. Tänu Ülasele olin ärganud nii vara, et aega jäi isegi puud tuppa valmis tuua ja Riksuga õues üks korralik tiir teha. Küll oli väljas vastik ilm! Ei ole midagi vastikumat, kui unisena tuulisesse ja pimedasse varahommikusse astuda! Ma vihkasin seda tunnet! Kiskusin jope krae rohkem üles ja kirusin ennast, et polnud märganud mütsi pähe tõmmata. Ka jope kapuuts oli kusagile kadunud. Osadel meie klassi poistel oli komme garderoobis kapuutse jope küljest trukkidest lahti tõmmata ja ma ei viitsinud seda jälle pärast garderoobist taga otsida. Nii käisingi ilma kapuutsita.

      Nüüd üritas tuul mu kõrvu pea küljest lahti rebida ja vihm kastis pea märjaks. Õnneks sai koer oma hädad ruttu tehtud ja me jooksime koju tagasi. Ma ei tahtnud mõeldagi, et pean varsti jälle välja tulema ja kooli poole astuma hakkama, läbi selle vastiku tuule ja vihma. Hea meelega oleksin end hoopis uuesti voodis kerra tõmmanud ja edasi maganud. Aga mul polnud pääsu. Lasin fööniga pea kuivaks, võtsin koti ja astusin vastumeelselt uksest välja.

      ÜLANE

      Ülane jõudis varem kooli, sest buss tuli vara. Ta istus tühjas garderoobis ja mõtles, kas Gail ikka jõuab täna õigeks ajaks või jäi ta pärast tema kõnet uuesti magama. Aga ta ei hakanud enam helistama. Kui ei jõua, on see tema enda probleem. Tegelikult oli tal Gailist kahju. Poiss oli sõbralik ja tark, kuid veidi isemoodi, uje ja vaikne. Ülane oli temaga harjunud ja teda Gaili isemoodi olek ei häirinud. Küll aga jäi see ette paljudele nende klassi poistele, kes teda mõnikord narrima kippusid.

      Kool oli selles mõttes üks vastik koht. Seal pidi igaüks ise enda eest seisma, sest keegi teine seda ei teinud. Vahel, kui lausa kismaks läks, leidus neid, kes vahele läksid, aga vaimne terror lokkas nagu kevadine naat ning keegi ei viitsinud sellesse sekkuda. Ka õpetajad mitte, sest enamik neist olid juba vanad ja tülpinud ning neil puudus huvi sekkuda võõraste laste tegemistesse. Omad olid suureks kasvatatud, võõrad olid vaid võõrad. Meie asi on õpetada, leidsid nad ja õpetasid. Mõni ei osanud sedagi. Tõsi, vahel oli poiste käitumist ka keeruline tõlgendada, sest nad kippusid sageli üksteist nii-öelda naljapärast togima ja narrima, isegi parimad sõbrad omavahel. Poistel kohe pidi kellegagi mingi kana kitkuda olema, nad ei osanud teisiti suureks saada.

      Mõnikord võis sõbralik togimine areneda nagu iseenesest tigedaks kakluseks. Kas siis togis üks liiga kõvasti, mis teisele enam sõbralikuna ei tundunud ning sundis teda omakorda veel kõvema jõuga vastama, Ülane ei teadnud. Ta polnud ise tülitseja, ta lausa kartis selliseid inimesi, kes üksteist kiskumata hakkama ei saanud.

      Nende klassijuhataja oli selles kakluse asjas väga tundlik. Igat tundi alustas ta meeldetuletusega, et teist inimest me füüsiliselt ei puutu, me ei kisu tema riideid, me ei lükka ega löö, me ei ütle teisele seda, mida me ei taha, et meile öeldaks. Aga mis kasu sest oli. Poisid olid poisid ja just teismelised olid need kõige hullemad.

      Tüdrukutega oli asi aga veelgi keerulisem, sest tüdrukute omavaheline vaenamine oli palju varjatum ja terror psühholoogilises mõttes valusam ja haavavam. Nemad ei peksnud üksteist mitte füüsiliselt, vaid tegid seda pigem vaimselt, sõnade ja tõrjumisega. Ja vahel võisid nad oma kurjuses olla nii jõulised, et lükkasidki sind nii-öelda üle selle maailma serva alla. Ja see oli päris karm sellele, kes sinna kusagile kõlkuma jäi, eriti kui polnud ka neid, kes oleksid abikäe ulatanud.

      Ülane oli üks neist, kes oli koolikiusamist omal nahal tunda saanud. Just seetõttu olid nad kolm aastat tagasi Tallinnast siia maakonda kolinud ja koolivahetuse ette võtnud. See aga pani tema vanematevahelise suhte proovile. Isa oli kolimise vastu. Ta oli aastatega remontinud maja, milles nad elasid, tal olid linnas sobiv töö ja sõbrad. Kui Ülane aga ühel päeval koolist nuttes tuli ja teatas, et tema sinna kooli enam tagasi ei lähe, tegi ema otsuse. Nii jäigi isa linna, nende ilusasse remonditud kodusse, Ülane aga kolis venna ja emaga maale, majja, mis oli varem olnud nende suvekodu. Maja oli pisike ja üsna kehvake, kuid tütre heaolu nimel oli ema sellise vahetusega nurisemata päri. Kõige enam tegi talle muret muidugi töökoha leidmine. Esialgu toetas isa neid, käis nädalavahetustel maal ja nad elasid sellest rahast ära, kuid mida aeg edasi, seda vähemaks jäi raha ja seda harvem nad vennaga isa nägid. Kuni ühel päeval kutsus ema nad vennaga kööki ja ütles lakooniliselt, ilma sissejuhatuseta: «Isal on uus naine.»

      See, kuidas su vanemad teatavad oma lahkuminekust, määrab lapse elus palju. Enamik vanemaid ei oska seda teha. Lapsed on tähelepanelikud ja nutikad, nad saavad aru, mis peres toimub. Vanemad aga arvavad, et lapsed ei märka. Ajame muudkui lolli juttu, et isa ei saa tulla, isal on palju tööd või midagi sellist, ja kõik on korras. Mõnikord, oma suures vihas teineteise vastu, ei osanud nad sõnu valida ka lastega rääkides ning nii paiskasidki nad mõtlematult, ilma ette hoiatamata, ühe hingetõmbega, välja selle, mille vastuvõtmisega lapsed toime ei tulnud.

      Ülane oli juba ammu märganud, et kui ema isaga rääkis, oli see kuidagi kuiv ja sisutühi jutt, mida aeti. Polnud enam naeru ega lõbusat üksteisega lõõpimist. Kõik oli muutunud äkki kuidagi tõsiseks ja asjalikuks. See algas umbes aasta pärast kolimist. Varasemalt oli nii, et kui ema isale helistas, uuris ta alati, millal viimane tuleb, aga vähehaaval jäid need küsimised ära. Ülane mõistis, et isa ei tahtnud enam tulla, aga ta ei teadnud põhjust. No ja siis, kui vend pea igal õhtul isa järele pärima hakkas, oligi ema nad kööki kutsunud ja kogu karmi tõe ühe lühikese lausega välja paisanud. Ja see lõi nad jalust.

      Kõige suurema hoobi sai muidugi ema ise. Ta sulgus endasse. Ta istus päevade viisi teleka ees ja vaatas tuima näoga seebikaid, mille läbivaks teemaks olid õnnetud armastused ja kurvad saatused. Läbi nende mõttetute seriaalide toitis ta iseenda õnnetuks olemist ja selle asemel, et isast lahti lasta ja oma eluga edasi minna, hakkas ta isa tagasi anuma. Ta vaaritas nädalavahetustel süüa teha, küpsetas kooke ning kutsus isa sööma. See kõik muutus üpris maniakaalseks, kuni Ülane ei suutnud seda jama enam pealt vaadata. Tüli tõusis siis, kui isa neil just külas oli. Nad istusid lauas ja tähistasid jumal teab mida. Ema oli hakanud mingeid kummalisi tähtpäevi pidama, mida ta varasemalt polnud kunagi oluliseks pidanud. Nii olid neil alailma lauad kaetud küll kevade saabumise, küll lume tuleku puhul. Seekord istusid nad lookas laua taga ja tähistasid pere lemmiklooma surma-aastapäeva. СКАЧАТЬ