Salatunnid. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta rääkis sinuga kunagi minevikust?” küsin teemat vahetades.

      „Sa mõtled, et Iirimaa ajast? Ta peaaegu ei maininudki seda.”

      „Ta tahab, et tema tuhk sinna puistataks.”

      Temperance’i see ei üllata. „Loomulikult tahab,” ütleb ta, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. „Seal on kodu. Kõik tahavad ju lõpuks koju.”

      Mul lähevad silmad märjaks ja kurk krampi. „See on ilus, Tempie,” sosistan. Nii polnud ma mõelnud.

      „Kas te kavatsete ta sinna viia, preili Faye?”

      „Logan tahab panna ema puhkama isa kõrvale.”

      „See küll ei kõlba,” leiab Temperance ja tema kulmud tõmbuvad kokku. „Ta ei taha, et ta siia maetaks. Te peate viima ta Iirimaale, muidu ta muudkui trambib seal üleval pilvedel, nagu poleks see kellegi asi, ega anna meile, surelikele, üldse rahu.”

      „Ma arvan, et ta tahab, et mina läheksin Iirimaale,” tunnistan ja kõhusopis tekib soe elevus, mis hajutab kurbuse. „Ma arvan, et ta tahab, et läheksin oma juuri avastama.”

      Temperance vaatab mind kahtlustavalt. „Sa tahad uurida tema mineviku kohta?”

      „Tahan küll.”

      Temperance torkab sõrmega mu nina, nagu ta tegi siis, kui ma olin väike tüdruk, ja vaatab mind kindlalt oma tumeda merevaigu karva silmadega. „Vaata ette, preili Faye. Sa ei tea, mida sa võid leida.”

      „Ma loodan, et mõned vana sugulased.”

      „Ja muudki, ma kardan,” kuulutab Temperance süngelt. „Kõigil on minevik, preili Faye, ja ma oletan, et preili Tussyl oli seda minevikku rohkem kui teistel.”

      Aga mina olen nüüd otsustanud, et lähen. Olen kindel, et kui ma lähen sinna, kus ema üles kasvas, tulen tagasi kindlate väidetega tema soovi täitmise ja tuha Iirimaale puistamise poolt. Tean, et see on õige tegu nii ema kui ka minu enda pärast.

      Nakitsev tunne ei kao. See on nüüd südames, otsekui oleksid südame küljes paelad ja keegi sikutaks neid. Surun koridoris külalistetoast kostvate häälte suunas liikudes käe rinnale ja naeratan. Pole oluline, kes seal sikutab, või paneb hoopis lein mind tundma asju, mida pole tegelikult olemas, sest ma tahan minna. Ma tahan väga minna, sest tajun, et see ühendab mind mingil moel emaga. Ilma temata ma enam ei teagi, kes ma olen. Ema oli tuul mu purjedes ja nüüd olen merel eksinud. Võib-olla siis, kui ma lähen Iirimaale, olen mõnda aega üksi ja kodust kaugel, leian oma tuule, õpin kasutama oma tüüri.

      *

      Wyatt räägib külalistetoa kamina juures rühma meestega. Nad suitsetavad, joovad ja naeravad, justkui oleksid peol, mitte peietel. Mu ind hääbub ja ma otsustan Wyattile oma plaanist rääkimisega oodata, kuni külalised on lahkunud ja me oleme omavahel. Sukeldun külaliste sekka ja võtan kenasti vastu kaastundeavaldusi.

      Viimaks on kõik läinud. Temperance on serveerinud meile kerge õhtueine, sest kellelgi pole kõht tühi. Jääme kõik majja ööbima, Logan, Lucy ja nende neli last, Wyatt, mina ja meie kolm järeltulijat. Walter, kes on kõige noorem ja perekonna kloun, ahvib järele ekstsentrilisemaid sugulasi ja me kõik naerame. Naerda on hea, kuigi veidi ebasobiv. Kui oleme Wyattiga lõpuks omaette üleval sinise lillelise tapeedi ja selle juurde sobivate kardinatega magamistoas, mis oli minu oma tüdrukupõlves ja hiljem abielunaisena, räägin mehele Iirimaast.

      Ta vaatab mind, pilgus segu ärritusest ja kaastundest. On selge, et tema meelest on lein mu mõistust ähmastanud. „Logan väidab, et tuhk jääb siia,” ütleb Wyatt lipsu lahti sõlmides. Tunnen rinnus survet, kui mu kujutluses kerkivad need kaks meest üles nagu mu iseseisvuse takistajad.

      „Ma ei võtagi ema tuhka kaasa,” selgitan. „Tahan lihtsalt minna ja näha, kus ta üles kasvas. Mul on selline tunne, et tegelikult ma ei tundnudki teda üldse.”

      Wyatt ohkab ja paneb käed puusa. Ma olen peaaegu kaks kuud olnud Nantucketis ema surma oodates ja pärast Temperance’iga maja tühjaks tehes, nii et loomulikult tahab ta mind tagasi Bostonisse. Wyatt on partner suures reklaamifirmas ja talle meeldib, kui käin koos temaga töölõunatel ja lõpututel seltskondlikel sündmustel, millel viibimist ta nõuab. Wyatt ärkab ellu, kui teda ümbritsevad inimesed, kelle ees ta saab uhkustada. „Mul on sind kodus vaja, Faye,” ütleb ta. „Kõik läheb viltu, kui sind ei ole. Ma olen tüdinud üksi väljas käimisest ja tühja majja tulemisest ning sellest on möödas juba mitu kuud, kui me külalisi vastu võtsime. Pealegi ei näe see kena välja. Inimesed hakkavad rääkima.”

      „Ma olen kindel, et nad saavad aru.”

      „Mida? Sa lähed üksinda Iirimaale? See tähendab, sa ei oota, et ma kaasa tuleksin?”

      „Muidugi ei oota. Ma ju tean, kui palju sul tööd on.” Wyatt ei seaks mind kunagi endast ettepoole ja kedagi teist ka mitte. Ta ei tulnud Rose’i lõpetamisele, sest ei saanud golfimängu edasi lükata. (Rose käitus kenasti ja ütles, et ei pane pahaks. Kui see oleks olnud Edwina, oleks küll põrgu lahti läinud!)

      „Ei tule kõne allagi, et sa üksi Iirimaale lähed,” jätkab Wyatt. „Mida inimesed arvavad?”

      Mind ajab tema arhailine suhtumine naerma. „Ma ei usu, et keegi teeks teist nägugi, kui täiskasvanud naine läheb üksi reisile,” vaidlen. „Nad mõtlevad seda, mida me neile ütleme,” lisan veel.

      Wyatt raputab pead ja astub pükstest välja. „See pole turvaline,” lisab ta, võtab püksid ja voldib korralikult kokku. Wyatt on korralikkuse koha pealt väga nõudlik.

      „Ma saan hakkama,” vastan.

      „See pole sobiv.”

      „Ma pole mingi kergemeelne naine.”

      Korraga Wyatti nägu selgineb. „Tead, mis ma sulle ütlen. Ma viin su Iirimaale. Võib-olla järgmisel aastal. Me võime minna koos.”

      See mulle ei sobi. Ma ei taha, et Wyatt kaasa tuleks. Kui ta tuleks, toimuks kõik tema tahtmist mööda. „See on kena mõte. Tõesti on,” ütlen. „Ma hindan seda väga. Aga ma ei taha oodata. Tahan minna kohe. Pean minema kohe. Ma pole kunagi kusagil üksinda käinud.” Vaatan meest anuvalt. „Ma pole sinult kunagi midagi palunud, Wyatt. Kõigi nende aastate jooksul, mil oleme abielus olnud. Aga praegu palun. Ma tahan minna. Tahan minna üksi ja tahan minna praegu.”

      Wyatt ei tea, mida öelda. Ta vaatab mind hämmastunult. Ma ei tagane. Olen väga otsusekindel. Ma ei tea, kust see otsustavus tuleb. Süda taob rinnus, peopesad higistavad ja ma tunnen, et värisen, aga ma ei tagane.

      „Ma mõtlen sellele,” lausub Wyatt viimaks.

      „Wyatt, ma ei palu sul selle peale mõelda. Ma ütlen sulle, et ma lähen.”

      Wyattiga pole keegi elu seeski niimoodi rääkinud. Tema kuulekas naisuke on kogu aeg teinud nii, nagu talle on öeldud. Wyatt on alati olnud perekonna alfaisane, see, kes kamandab, mees, kes kehtestab reeglid ja teeb kõik otsused. Ta kratsib kukalt ja tema nägu moondub ärritusest, kaastunne on kadunud. Tal on tegemist mässuga ja ta tahab selle maha suruda, enne kui asjad kontrolli alt välja lähevad. Wyatt vaatab mulle küsivalt СКАЧАТЬ