Salatunnid. Santa Montefiore

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kohal mitte kedagi, ei ole muidugi üllatav, aga tundub siiski imelik. Võib-olla surid nad kõik näljahäda ajal. Või kolisid paremat elu otsides mujale nagu emagi või käisid alla oma külmades majades keset talumaid, kus midagi ei kasvanud. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, on täiesti võimalik, et ema minevik oli nii traumaatiline, et sellest rääkida oli liiga valus. Miks ma sellele varem polnud mõelnud? Ema oli oma sõnade kohaselt naine, kes tahtis elada olevikus. Aga kui ta soovis, et tema tuhk puistataks Iirimaale, pean paratamatult mõtlema minevikule, mida ta tahtis unustada. Kui tema süda oli siin, meie kõigi juures, miks ta siis ei tahtnud siia jäädagi? Miks pöörduda tagasi Iirimaale surmas, kui see talle elus midagi ei tähendanud?

      Uudishimu on ärganud. Taipan oma häbiks, et ma ei tea emast midagi, üldse mitte midagi. Ega ma ei arva, et tal oli saladusi, asi pole selles. Ma lihtsalt kahetsen ja kurvastan, et ma ei mõistnud. Tunnen, kuidas mu rinnus paisub lein. See on ootamatu ja üllatav. Surun maha nuuksatuse ja langetan pilgu põrandale, keskendudes pingsalt pragudele kiviplaatides. Siiski kerkib üks küsimus. Ma ei tea midagi ema lapsepõlvest, tema kasvueast, pingutustest ja puudusest, mida ta kannatas. Ma ei tea midagi tema vanematest, vendadest ega kodust. Arethusa on läinud. Pole jäänud kedagi, kes võiks rääkida tema loo. Tundub, nagu oleks koos temaga surnud ja unustusse vajunud terve tema perekond. Nüüd on seal, kus oli ema, tühjus, must auk, eimiski. Ja ma kahetsen väga, et mul puudus küsimiseks uudishimu või julgus.

      Pärast teenistust suundume koju peielauda. Kirikulised tulevad selle lühikese maa jala. Musta riietatult näivad nad nagu vareseparv, kes liigub aeglaselt üle langenud lehtede. Nad astuvad majja, kus palgatud kelnerid pakuvad neile klaasi veini ja tumedates kleitides tüdrukud aitavad mantli ära võtta. Temperance vaatab eemalt, alahuul torus ja käed laiadel puusadel, valvates omanikutundega oma perenaise maja.

      Seisan ukse juurde tulijaid tervitama. Igatsen, et see oleks juba möödas ja kõik läheksid ära. Olen väsinud rääkimisest, käe surumisest ja kaastunde eest tänamisest. Külalistetuba on umbne, läbi sigaretisuitsu on toa teist otsa vaevu näha, jutukõma on vali ja pealetükkiv. Ihaldan vaikust. Korraga tahan väga, et mind üksi jäetaks, et saaksin kaotust läbi elada, mälestada ema oma isiklikul moel. Tahan põgeneda nende kaastundlike uurivate pilkude ja küsimuste eest, mis on küll hästi mõeldud, kuid ikkagi häirivad.

      Saan võõrastetoa akna juures hetke rahus olla ja vaatan välja aeda, kus puud puistavad tuulde punaseid ja kuldseid lehti. Ma armastan sügist. See on mu lemmikaastaaeg. Armastan rikkalikke kontrastseid värve, pehmet valgust, nukrust, kui suvi aeglaselt hääbub ning pikkade ööde ja tugeva külmaga talv asemele hiilib. Täna lohutab sügise ilu mind.

      „Mul on hea meel, et see on möödas.” Logan on minu kõrvale tulnud ja joob suurte sõõmudega veini.

      „Minul ka,” nõustun ohates. Ma tean, et Logan mõtleb tuhastamist, aga mina tahan, et peiedki oleksid möödas.

      „Hea teenistus. Piisavalt uhke, olemata siiski peenutsev. Emale oleks meeldinud.” Logan naeratab ja ma näen rõõmuga, et ta pole enam minu peale pahane, vaid lihtsalt veidi narritav nagu alati. Uurin teda tähelepanelikult. Logan on kuuskümmend viis ning süvenevad kortsud suu ümber ja meelekohtades ainult rõhutavad tema head välimust. Ometi pole aastad õnnistanud tema nägu elutarkuse või iseloomuga, kui üldse midagi, on need esile toonud tema pealiskaudsuse ja edevuse. Midagi Loganis meenutab kustuvat filmitähte, kes püüab liiga tugevasti oma ilu külge klammerduda, ja see on veidralt kaastunnet äratav. Taipan, et Logan on hoolimata tujudest ja kiuslikkusest tegelikult üsna leebe iseloomuga. Pööran pilgu pimenevale taevale ja mõtlen, miks ma näen korraga maailma ja inimesi hoopis teises valguses.

      „Kuigi ema tuhastati, usun ma, et tema hing on seal üleval koos isa omaga,” ütlen. „Ja eks vist ka koos oma perega.” Vaatan üles oma väga pikka kasvu venna poole, otsin tema näost tundeid. Ma ei saa aru, kas ema surm on teda liigutanud. Tundub, et ei ole. Kui välja arvata viha, nördimus ja nauding, siis paistab Logan olevat mees, kelles pole väga sügavaid tundeid. Ta ei näita välja oma õrnemat poolt, vähemalt nii palju, kui mina tean. Võib-olla laseb ta maskil langeda, olles koos oma naise Lucyga. Aga millegipärast ma kahtlen selles. Lucy on ka külm nagu kala. Nad mõlemad on üsna tundetud. „Kas mõtled vahel ema perekonnale?” küsin.

      Logan raputab pead. „Ei. Miks ma peaksin, kas sina siis mõtled või?”

      „Siiani ei olegi mõelnud. Kas sa oled märganud, et siin ei ole ühtegi temapoolset sugulast? Üldse mitte ühtegi.”

      „See pole ju mingi üllatus.”

      „Aga kas see pole pisut kurb? Mitte ühtegi pereliiget, kes jätaks jumalaga.”

      „Kui neid polnud siin tema eluajal, oleks ju võrdlemisi veider, kui keegi matustele oleks ilmunud.”

      „Kas on üldse veel kedagi elus?” küsin, heites pilgu langevatele lehtedele ja kahanevale valgusele, ning tunnen talumatut tühjust. „Kõik ei saa ju surnud olla. Kusagil peab olema keegi, kes teab tema lugu.”

      „Ema ei tahtnudki seda mäletada, muidu oleks ta ju meile rääkinud.”

      „Ometi soovis ta, et tema tuhk puistataks Iirimaale.”

      „Mingi tuju,” vastab Logan äraolevalt. „Mõttetus.”

      „Väga kindel tuju, Logan. Ta määrab ju uskumatult täpselt, kuhu tuhk puistata. Kui ta poleks minevikust hoolinud, oleks ta rahumeeli leppinud, et ta maetakse isa kõrvale.”

      Logan ei taha sellest mõelda. Ta surub hambad otsustavalt kokku ja huuled kriipsuks. „Ta ei saanud tõsiselt arvata, et me läheme Iirimaale,” väidab Logan ja hetkeks ma usun teda. Seda on tõepoolest päris palju palutud. Ma olen nii harjunud elus meeste poole alt üles vaatama – domineeriva isa, vanema ja nägusama venna ning targa ja enesekindla abikaasa poole –, et esialgu ma ei mõtlegi tema sõnades kahelda. Aga miski ei anna mulle rahu, mingi nakitsev tunne, nagu sikutaks nähtamatu käsi mind kleidisabast ja nõuaks tähelepanu.

      „Ta tahab, et me läheksime, Logan,” ütlen ja samal sekundil saab kõik selgeks nagu vesi, kui muda on põhja vajunud. „No muidugi!” pomisen ja mu hääl tõuseb elevusest. „Ta tahab, et me läheksime. Tahab, et saaksime teada tema loo. Sellepärast ta meid sinna saadabki.” Ärritus muudab Logani näo tumedaks. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt. Aga mul on veider tunne …”

      „Ema muutus nostalgiliseks, muud midagi,” katkestab Logan ja vaatab minu poole ülevalt alla. „Vanad inimesed muutuvad ikka nostalgiliseks.”

      „Ei, siin on midagi enamat,” püüan Loganit veenda, mulle tuleb nutt peale, et ta aru ei saa, ja ma tahan Iirimaale minna, väga tahan. „Mu kõhutunne ütleb seda,” lisan vaikselt ja asetan käe kõhule.

      Logan patsutab mind õlale. „Ma arvan, et su kõht vajab pisut veini. Tule nüüd, me ei saa terve õhtu siin akna all seista ja külalistest mitte välja teha. Kas sa oled rääkinud tädi Bernardiga? Ta surus mu kümneks pikaks minutiks nurka ja ma tean, et ta tahab sinuga ka rääkida.”

      Ohkan väljavaate peale rääkida isa õe tädi Bernardiga. Kõikidel Claytoni tüdrukutel on poisinimed, sest nende isa Clinton Clayton tahtis ainult poisse. Ma ei taha tädi Bernardit näha. Mul ei ole jõudu tema pealtükkiva isiksuse jaoks. Tegelikult ei taha ma üldse kedagi näha. Tunnen end rusutuna, eeldades, et mind ei lubata Iirimaale minna. Raha mul on, isa jättis mulle päris palju, aga mul pole iseseisvust ja ma kardan ennast maksma panna, sest pole seda kunagi varem teinud. Abikaasa ütleb ilmselt, et ma ei saa minna. Logan ütleb, et ma ei saa minna. Näen vaimusilmas, kuidas ma allun nende tahtele СКАЧАТЬ