Kuidas rännata ilma hirmuta. Tom Valsberg
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Kuidas rännata ilma hirmuta - Tom Valsberg страница 4
Название: Kuidas rännata ilma hirmuta
Автор: Tom Valsberg
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Личностный рост
isbn: 9789916964538
isbn:
Mõista, et sa ise oled oma õnne sepp ja eluraamatu kirjutaja
Loomulikult mõjutab meie elu ümbritsev keskkond ja meie minevik, kuid rändajad saavad varem või hiljem kogemuse, et ümbritsevast oluliselt rohkem sõltub heaolu just meist endast. Sellest, millisel viisil me maailma vaatame ja millisel viisil ümbritsevaga suhtleme. Rännates saab iga inimene julgust ise kirjutada oma elu muinasjutt selliseks, nagu talle kõige rohkem meeldib.
Esimene peatükk
Sohvasõltuvusest vabanemine
„Mõistus – nagu kehadki – langeb tihtipeale lodevasse ja sültjasse seisundisse lihtsalt mugavuse pärast.”
Charles Dickens
Üks suuremaid takistusi rändamisega alustamisel on mugavustsoon ja meie kodune mõnus sohva. See diivan hõlmab endas sümboolselt kõiki meis mugavust ja turvalisust tekitavaid harjumusi, mis on küll nauditavad, aga tavaliselt pole eluterved ega arendavad. Vana hea sõber sohva ütleb: „Tule, vaju minu sisse, ava jälle üks õlu ja vaata taas telekat.” Jaa, see sohva on väga mõnus – nagu imemaitsev supermega-hamburger, mida süües järgneb raske täiskõhutunne, motivatsioonipuudus ja uimasus. Tähelepanelikud inimesed ütleksid selle peale: „Oh, miski on imelik, ma ei tunne end üldse energiast pakatavat ja keha on raske.” Mugavad inimesed ütlevad: „Mõnus, sõin kõhu jõhkralt täis, nüüd lasen tunnikese leiba luusse.” Nii võibki suurem osa elust olla üks mugav leiba luusse laskmine.
Paljud inimesed on vajunud nii sügavale oma sohva sisse, et ei näe sealt enam välja ning nii ongi nende elu üks magamise, söömise, seedimise, töötamise, šoppamise ja telekavaatamise lõputu jada ning oma kogemusest tean, et need päevad on hirmuäratavalt ühenäolised. Nõnda võib mööduda kümme aastat nagu halvas muinasjutus, kuni avastatakse ühel päeval, et ollakse kogu selle aja sohva lummuses oldud. Juba kuid või aastaid pole tehtud midagi, mis hinge tõeliselt helisema paneks.
Võib ma viskan Su televiisori välja Su köögi aknast?
Beneficio kogukond, Hispaania Esimene salm Andrus Purde 2005
enne kui lennata saab
roomama õppima
peab, madu teadis
varesepoeg aga kraaksatas
ja kohe end lendu seadis
vanaema meile enam sokke ei kududa taha
sest Antonio seebiooperist lasi end eile maha
isa juba ammu teha ei taha sporti
kuid telekast suusahüppeid vaadates ikka ta läheb hasarti
kastan on väga kurb, et tema poegadest loomi ei tehta
väikeste poiste autod sõitsid kadunud asjade sekka
väikesed tüdrukud enam ei pissigi liivakasti
nad istuvad umbses toas ja vahivad teleka kasti
kodus me sööme ainult säästumarketi purgisuppe
emal ei ole aega ta vajutab puldi nuppe
ühel õhtul kogu see pere uppuski teleka sisse
ja telekas vabatahtlikult kõndis taaskasutuskeskusesse
võib ma viskan su televiisori välja su köögi aknast?
Kas oled kohanud vanu koolivendi või õdesid viis, kümme või kakskümmend aastat pärast kooli lõpetamist ja Sulle tundub, et nad pole palju muutunud? On erandeid, aga üldiselt paistab, et nad teevad umbes sama tööd, neil on samad sõbrad, nad räägivad samu jutte ja nad elavad seda sama päeva juba aastaid nagu kurikuulsas filmis „Groundhog Day” („Lõputu küünlapäev”).
Niimoodi ühes päevas üksluiselt elada ei ole vale, sest miski siin ilmas ei ole vale, aga ma küsin, millal Sa tegid viimati kukerpalli? Millal viisid pruudile lilli? Millal tegid midagi, mida Sa pole varem teinud? Millal rändasid võõral maal? Millal avastasid endas midagi täiesti uut? Millal tegid viimati midagi, mida kardad? Millal käisid vanaemal külas? Kas tunned igal aastal, et oled täielikult muutunud ja tohutult arenenud? Kas näed, et sinu suhted lähedastega on oluliselt harmoonilisemaks läinud? Kas ärkad igal hommikul mõttega, mida saaksid täna veel paremini teha?
Sohval istudes – ja veel teleka foonil – need küsimused naljalt pähe ei tule, aga kui imekombel siiski tulevad, on hästi. Siis on aeg hakata elama, las sohva mediteerib pisut üksi.
Diivanivõõrutusravi Beneficio kogukonnas
2004. aastal läksin Erasmuse fondi stipendiumiga pooleks aastaks Barcelonasse õppima. See oli minu esimene pikem reis ja päris hirmus, sest miski polnud nii turvaline ja mõnus nagu minu kodune voodi ja sõbrad. Igatsesin isegi eesti toite ja lõhnu. Elasime kaks kuud „Baari” Kristjaniga kahekesi neljaruutmeetrises toas, mis ei vastanud kaugeltki minu mugavustingimustele, ning naaberkorteris norskas mees regulaarselt läbi seina. Kuna peagi selgus, et Erasmuse toetusega õppimise asemel eksisteeris valdavalt välistudengite fenomen – Erasmuse rahade eest pidutsemine ja joomine –, otsustasin teha ruttu oma ainepunktid ära ning minna hoopis reisima ehk visata end veel suuremasse ebaturvalisusse. Siht oli Maroko, kuid elu viis mind Beneficio kogukonda Granada linna lähedal.
Imeilusas mägiorgude rägastikus elas püsivalt umbes sada inimest ja teine sada olid minusugused rändurid, kes Beneficios veetsid nädala või paar kuud. Minu ja paljude teiste jaoks oli ja on endiselt Beneficio reaalne paradiis, mets täis imeilusat loodust, koski, ojasid, jõgesid – ja kogukond täis mitmekümneid geniaalseid muusikuid, kunstnikke, naeratavaid süsteemist vabu inimesi, kes kasvatavad ise oma toidu, korraldavad tasuta õhtusööke ja võimsaid muusikajämme ning ühislaulmisi igal õhtul suures indiaanitelgis.
Õppisin usinalt kitarrimängu mitmetelt imelistelt muusikutelt ning ehitasin endale oja äärde onni. СКАЧАТЬ