Salasilm. Catherine Ryan Howard

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võis olla keegi, kes vaatas teda ennast just praegu.

      Kui Natalie seisis nende võimaluste üle mõtiskles klaasseina ees, moondus see esialgsest pelgast privaatsusepuudusest nõrgaks lüliks, kaitsetuks kohaks. Kui tugev on see klaas? Kas keegi jaksab sellest kiviga läbi visata? Mida ta sellisel juhul teeks?

      Sealt see tulebki, mõtles ta. Ärevuse rong. Hullumaja ekspress, kui ta just pidurit ei vajuta. Nüüd püüdis Natalie end veenda, et klaas on tugev ja õues pole mitte kedagi. Et sajad, kui mitte tuhanded inimesed on enne teda Shanamore’i puhkekülas ööbinud ja mitte kellegagi pole mitte midagi juhtunud. Et kui oleks päev, siis ta vaevalt üldse märkaks seda kõike. See poleks isegi kõneväärt.

      Ta kordas seda omaette vaikselt mitu korda, kuni tundis, et pinge annab järele.

      Aga ta soovis ka, et oleks sellest paganama pajuvitstest korvist leidnud pudeli veini.

      Alles siis, kui ta end ümber pööras, et minna tagasi diivanile istuma, märkas ta kohvilaua tagust riiulit mitme väikese raamatuvirnaga. Natalie põlvitas põrandale ja hakkas raamatuid ühekaupa üle vaadates välja võtma. Räbaldunud pehmekaanelised. Enamjaolt lennujaama menukid. Uuepoolne „Sauruste pargi“ eksemplar. Kaks või kolm võõrkeelset raamatut.

      Mahajäetud puhkuse-lugemise raamatukogu.

      Natalie tardus ja põrnitses kitsast, kõva, rukkilillesinist raamatuselga.

      Ja ta teadis. Ta teadis isegi enne, kui käe sirutas, raamatu välja tõmbas ja selle käes ringi pööras: see polnud lihtsalt Fiona Sampsoni koostatud Percy Bysshe Shelley luulekogu. See oli tema raamat.

      Nende raamat, tema ja Mike’i oma.

      Siis kergitas ta kaant ja leidis sealt kinnituse.

      Kaane siseküljel oli eksliibris, mille ta ostis koos raamatuga paari aasta eest Keatsi ja Shelley muuseumist Hispaania treppide juures. See oli pisut viltu, sest Natalie oli seda kleepinud kiiruga, salamahti, kingipoe ukselävel, enne kui Mike ta teolt tabada oleks võinud. Pühendus Minu M-le kleepsu all oli tema käekirja lohakas näidis täpselt samal põhjusel. Kui ta kinkis selle raamatu mehele tol küünlavalguse-õhtusöögil Via Veneto ääres, oli tolle esimene küsimus: „Millal sa küll selle ostsid?“ Järgmisena küsis Mike, kas Natalie tahaks temaga abielluda – ettepanek, mis mehel nende pealtnäha viimase minuti nädalalõpureisil Rooma pidevalt meeles oli mõlkunud.

      Eelmisel nädalal oli Natalie korrastanud raamaturiiuleid toas, millest pidi saama tema kodukontor, kui talle turgatas pähe, et ta pole seda raamatut enam mõnda aega näinud. Kui ta Mike’ilt selle kohta päris, tuletas mees talle meelde, et asju, mida nad pole pärast kolimist näinud, on veelgi. Mike ütles, et arvatavasti on see mõne ikka veel lahti pakkimata kasti põhjas. Mees paistis olevat veendunud, et see ilmub peagi välja.

      Natalie surus raamatut vastu rinda, nagu oleks see midagi väärtuslikku. Oligi, aga mitte neil põhjustel, mis kehtisid minevikus.

      Nüüd oli tal kinnitus.

      Nüüd oli tal tõend.

      _____

      Kell teleekraanil näitas peaaegu kaheksa. Natalie otsustas vanni minna. See soojendab ta üles ja annab ka majale aega soojeneda. Pärast seda poeb ta voodisse ja laseb endal vajuda terve öö kestvasse õndsasse unne. Faktidega võib ta kohtuda homme.

      Praegu ootab teda hoopis kohtumine voodiga.

      Tundes vastumeelsust panna luulekogu tagasi teiste raamatute juurde või jätta see välja, tõmbas Natalie järjest lahti köögisahtleid, kuni leidis ühe suhteliselt tühja ja pistis raamatu sinna. Olles kaks kord kontrollinud, kas uksed ja aknad on lukus, kustutas ta elutoas tuled ja vinnas kohvri trepist üles. Ta toetus tasakaalus püsimiseks vaba käega vastu seina ning üritas pilku eemal hoida tühjast ruumist astmete vahel ja haigutavast sügavikust neist paremal.

      Üleval oli kaks suletud ust, üks kummalgi pool väikest, vaibaga kaetud trepimadet. Parempoolsest pääses vannituppa. Lihtne, valge ja väga puhas. Aknaid polnud, välja arvatud tibatilluke jääklaasist ruut kraanikausi kohal. Natalie pani korgi vanni, keeras vee jooksma, kuni see muutus kuumaks ja lisas sinna paar tilka pisikesest, vanniservale jäetud dušigeelipudelist. Ta istus kempsupoti kaanele ja vaatas kobrutavaid vahumulle.

      Kuni õhku läbistas võõras heli.

      PIIKS – PIIKS – PIIKS – PIIKS – PIIKS.

      Tema telefon, taipas Natalie viivitusega.

      Oli see alati olnud nii vali? Ja nii närviajav? Ta tõusis, et tuua telefon kotist, mille oli jätnud ukselävele. Ekraanile oli ilmunud üksainus levipulk, mis lasi sisse voolata tekstisõnumitel ja märguannetel. Värskeim neist ütles, et tal on postkastis üks teade.

      Natalie tõstis telefoni kõrva äärde ja mängis selle ette.

      See oli tema.

      „Nat, kus sa oled? Mis lahti? Ma…“

      Ta viskas telefoni üle vannitoa ja vaatas, kuidas see tabas plaaditud seina, kukkus vannivette ja uppus mullide alla.

      Natalie pilgutas silmi.

      Oli ta tõesti just praegu seda teinud?

      Ta oli seda teinud mõtlemata või pigem enne, kui suutis sellele mõelda, ja nüüd, hetk hiljem, tundis ta, et hakkab oksele.

      Ilma telefonita? See mõte tekitas temas kõhedust, ärevust, pidetust.

      Ilma telefonita. Ilma telefonita. Ilma telefonita. Ta ei saa kellegagi ühendust võtta ja mitte keegi ei saa temaga ühendust võtta. Keegi isegi ei tea, kus ta on…

      Aga see ju oligi olnud tema plaan, või kuidas? Ta kavatses telefoni välja lülitada, kuniks ta siin on. Nüüd oli see kergem. Lihtsam. Ta ei saanud seda tagasi sisse lülitada, mistõttu tal pole vaja raisata energiat, et püüda end takistada seda tegemast.

      See oli asja hea külg, isegi kui see nõnda ei tundunud.

      Natalie leidis veest telefoni – ekraan oli mingil moel terveks jäänud – ja torkas selle kilekotiga kraanikausi alla.

      Vann polnud veel täis. Ta kujutles end seal lesimas, sissetung magamistuppa alles ees ootamas ja otsustas, et see pole parim retsept lõõgastumiseks. Ta peab kohe sinna minema. Et see asi kaelast ära saada.

      See on kõigest voodi, taeva päralt. Elutu mööblitükk.

      Ta astus üle trepimademe.

      Magamistuba oli külm ja pisut niiske, täpselt nagu alumine korrus, ja täpselt nagu alumisel korrusel, oli ka sellel ruumil haigutav klaassein. Erinevus seisnes selles, et sein avanes maja ette.

      Tänavalaternate kollakas kuma valgustas tuba piisavalt, lastes paista kõige selles sisalduva piirjoontel, kuid Natalie klõpsas laetule põlema, et paremini näha. Voodi oli ülilai, linad valged ja madratsi peale siledaks tõmmatud. Ta lasi end neljakäpukile, et vaadata voodi alla, kujutledes, et näeb seal mansetinööbi või kadunud kõrvarõnga läigatust, nagu juhtub inimestega filmides.

      Seal СКАЧАТЬ