Salasilm. Catherine Ryan Howard

Чтение книги онлайн.

      Varjudest täidetud toas magab naine.

      Tema ongi see kühm laia voodi paremal poolel. Tumedate juuste salgud üle padja laiali. Üks paljas käsivars linade vahelt väljas, sõrmes paistmas abielusõrmus.

      Teadmatuses, et ta ei ole seal üksinda.

      Tuba on tema jaoks võõravõitu, pimedas seda enam. Kui ta peaks praegu ärkama, võiks ta pead kergitada, end küünarnukkidele upitada ja ringi vaadata. Tema silmad kohaneksid tasapisi pimedusega ja sellesse hakkaksid ilmuma kujud.

      Hetk hiljem meenuks talle, kus ta on ja miks ta oli sinna tulnud.

      Kui kiiresti märkaks ta kuju, kes on seal liigne?

      See seisab kivistunult nurgas, käed külgedel. Rõivad on tumedad ja paksud – mitu kihti, vahest talvekülma vastu. Kindad käes, suusamask peas. Suusamask on keeratud kergelt ühele poole, nii et silmad näevad vaevu välja ja suuavast paistab vaid natuke põske.

      Ta vaatab.

      Vaatab ja ootab.

      Ootab, et kasutada pika sakilise teraga nuga, mis on surutud vastu tema külge.

      Aeg tiksub.

      Magav naine pöörab end – tema jalad liiguvad, ta keerab külge, käsivars lipsab teki alla –, ent ei ärka. Tume kuju nihkub voodile lähemale, kuni seisab selle kõrval, kummardub üle naise. Too ei ärka. Kindas käsi, mis ei hoia nuga, sirutub ette ja silitab õrnalt naise nägu, ikka veel ei ärka ta üles.

      Sissetungija tõmbab pöidla ja keskmise sõrme rõngasse ja nipsab naisele vastu põske, kõvasti, sest – nüüd on asi selge – ta tahab, et naine ärkaks.

      Hetk viivitust.

      Seejärel liigutuste rabin.

      Naise silmad avanevad. Tema keha kerkib, pea ja õlad tõusevad patjadelt, jalad kerkivad linade vahelt. Ta avab karjatuseks suu, kuid kuju surub selle peale käe ja lükkab naise tagasi pikali. Käsi, mis hoiab nuga, tõmbab sõrmega linad pealt. Naisel on jalas lühikesed püksid ja seljas õlapaeltega särgik, tema kahvatud jäsemed on paljad, nüüd ka katmata. Ta märkab noatera ja tema rabelemine muutub silmapilk jõulisemaks. Naise käed vehivad metsikult, jalad pekslevad, kogu keha tõmbleb ja viskleb ja vingerdab voodis, sõrmed klammerduvad suusamaski külge…

      Nuga tõuseb aeglaselt ja langeb siis kiiresti alla, jõuliselt, sööstes läbi naise õhukese särgi ja kadudes kõhu nõgusasse ihhu.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Rinda.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Hoop üle käsivarre.

      Tõuseb uuesti. Langeb uuesti.

      Sügavale paremasse kaelapoolde, otse lõua kõrvale.

      Sissetungija astub sammu tagasi.

      Naise käed tõusevad kaela juurde ja tema sõrmed määrduvad kaelahaavast voolavast verest pea hoobilt plekiliseks. Suu on pärani hääletus karjes.

      Pimedus, laienevad laigud.

      Naine keerab end, veeretab paremale küljele. Vigastamata käsi sirutub üle voodiserva, sissetungija suunas, nagu paluks abi.

      Kuju mustas kummardub, et nuga öökapile panna, enne kui astub voodijalutsis vastu seina lükatud kummuti juurde ja lööb puruks sinna peidetud kaamera.

      KERI TAGASI 0:00:17