Название: Sünge juhtum viinamarjaistanduses
Автор: Martin Walker
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789916121313
isbn:
Nende kahe tiiva vahel oli veinikeldri süda: kuus kõrget plastsilindrit. Need hiiglaslikud vaadid väljastasid külge monteeritud kütusepumpadest hulgikogustes veini. Kõik saabujad võisid neist endale kaasa tankida kohalikku Bergeraci valget ja punast ja roosat veini, vin de table’it ehk lauaveini ja magusaid valgeid veine hinnaga euro liiter või vähemgi, eeldusel, et tulijal oma plastnõu kaasas on ja ta ise tankimisega hakkama saab. Siit ostis Bruno oma igapäevase veini. Õhk oli paks veiniaroomidest, nii vanade kui ka noorte, värskelt valatute ja äsja avatute, vähemalt osa neist hingematvalt kallid.
Kuna Bruno teadis, kus Pétrusi riiulid asuvad, juhtis ta oma väikese saatjaskonna selle veinitempli altari ette ja jäi leinavalt silmitsema plaaditud põrandale puruks lennanud pudelit. Château Pétrus ’82.
Austusest võttis ta mütsi peast ja põlvitas seda lähemalt uurima. Hind, kirjutatud hoolikalt valget värvi ja elegantselt kitsaste valgete joontega, oli 2200 eurot.
Bruno koondas pilgu suurimale pudelikillule. Sellel oli tõesti rasvajälg, mis meenutas piklikku laiali määritud sõrmejälge. Ta pööras end ja vaatas Dupuy higist pärlendavasse näkku.
„Monsieur, ma märkasin ennist teie auto juhipoolses uksetaskus päikesekreemi tuubi. Päikesekreem on muidugi väga mõistlik valik, kui kabrioletiga sõita, kuigi mõnevõrra rasvane. Millal te seda viimati näo peale määrisite?“
Dupuy kehitas õlgu, samal hetkel avanes uks ja sisse astus Delaron, kaamera kaelas rippumas.
„Monsieur Delaron, vahest pildistate kõigepealt seda Porschet, mis ukse ees seisab, ja vaadake kindlasti, et numbrimärk peale jääks, kõrvalreisijast rääkimata,“ alustas Bruno juhtnööridega. „Siit võib lehe jaoks ka uudise saada: „Kaheksakümne teise aasta Pétrusi õnnetu surm“ ...“
„Ma maksan pudeli kinni. See võis ikkagi minu süü olla,“ sekkus Dupuy ja ulatas Nathaliele musta värvi krediitkaardi. Ja siis unustame, et selline asi juhtus.“
„Vedas teil, et see kuuekümne esimese aasta oma polnud,“ ütles Nathalie. „See maksab neli tuhat ükssada eurot. Muide, Bruno, mis su juustega juhtus?“
„See on väga kena žest, monsieur, just see, mida võiks ühelt džentelmenilt oodata,“ kiitis Bruno, eirates Nathalie märkust, aga kattis oma pooleldi nüsitud juuksed kiiresti mütsiga. „Kahju, et teiesuguseid mehi rohkem pole. Ja ma olen kindel, et leppimise märgiks sooviks monsieur de Montignac pakkuda teile klaasikese ...“
Hubert oli juba leti taga ja õngitses külmikust pudelit. „Mõtlesin degusteerida uut üheksakümne viienda aasta Krugi saadetist, kui monsieur Dupuy tahaks minuga liituda, ja mademoiselle muidugi ka.“ Ta koputas pudeli põhja, et see üle ei hakkaks ajama, ja eemaldas korgi mõõduka, kuid piduliku pauguga. Jacqueline vudis pokaalidega lähemale ja Nathalie seisis rangelt ukse juures, näpu vahel krediitkaardi tšekk, mis ootas Dupuy’ allkirja. Max ilmus tohutust taga-angaarist mopi ja kühvliga ning hakkas koristama. Bruno läks õue ja kutsus igavleva mademoiselle d’Alambert’i nendega klaasikest šampanjat mekkima. Naine väljus autost hämmastava kiiruse ja kintsuvälgatusega, jättes puudli sinnapaika.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.