Sünge juhtum viinamarjaistanduses. Martin Walker

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ peatanud oma mikrobussi esiotsa peaaegu Porsche külje vastas, et selle ärasõitu takistada. Ta võttis märkmiku välja ja pani autonumbri kirja. See lõppes 75-ga, mis tähistab Pariisi. Siis sammus ta seltskonna juurde, kes nüüd vait jäi. Harjumuspäraseks muside ja käepigistuste ringiks polnud õige aeg. Oli hoopis aeg demonstreerida seaduse anonüümset majesteetlikkust.

      „Messieurs-Dames,“ alustas Bruno, puudutades tervituseks teravatipulist mütsi ja lastes pilguga üle seltskonna. „Politseiülem Courrèges teie teenistuses.“

      Bruno vaatas hoolega üle võõrad näod ja kalli auto. Roosasse ja kollasesse riietunud mees pidi olema hilistes viiekümnendates. Tal oli uhke peatäis pikki lokkis valgeid juukseid, ees väike õllekõht ja sõrmes kuldne abielusõrmus. Porsches istuv naine paistis olema kahekümnendates. Ta kandis suuri päikeseprille ja kingi, mis maksid Bruno hinnangul vähemalt tema kahe nädala palga. Ta täheldas, et naisel oli sõrmes muljet avaldav kollektsioon teemante, aga abielusõrmust mitte. Naise jalge ees istus suurepäraselt pügatud väike valge puudel, kaela ümber võltsteemantidega ehitud rihm.

      „Ta kukutas 82. aasta Château Pétrusi põrandale ja keeldub seda kinni maksmast,“ kuulutas Hubert toonil, mis sobinuks kalli sugulase surmast teatamiseks.

      „Tahad öelda, et ta lõhkus selle ära?“ küsis Bruno hämmastunult. „Kaheksakümne teise aasta pudeli?“ See oligi kalli sugulase surm.

      „Kahe tuhande kahesaja euro väärtuses veini puha põrandal laiali!“ kilkas Nathalie vahele.

      „See oli õnnetus,“ lausus roosas särgis mees. „Pudel oli libe, rasvane. Polnud minu süü.“

      „Ja teie olete, monsieur?“ päris Bruno.

      „Lihtsalt turist, lühipuhkusel.“

      „Teie dokumendid, palun.“

      „Kuulge, ma olen ainult läbisõidul. Sõidan kohe edasi, kui need siin auto eest ära tulevad ...“

      „Teie dokumendid, monsieur. Ja teie omad ka, madame.“

      „Mademoiselle,“ parandas teda hoolitsetud noor daam ja sobras käekotis isikutunnistuse järele. Bruno märkas äratuntavat Chaneli kaubamärki.

      „Andestust, mademoiselle ... ahaa, d’Alambert. Kas see on teie kehtiv aadress – Maurice Barrès’ puiestee Pariisis?“

      Naine noogutas. Bruno pani selle kõik märkmikku kirja. Naine oli 24-aastane ja sündinud Lille’is.

      Sellest Põhja-Prantsusmaa tööstuslinnast oli omajagu pikk hüpe Barrès’ puiesteele, kust avaneb vaade Bois de Boulogne’ile, Pariisi rikkaima linnaosa kuulsale tänavale. Naise elukutseks oli märgitud modell.

      „Monsieur,“ kordas Bruno, „teie dokumendid.“ Mees ajas huuled tõrksalt torru, kehitas õlgu ja sirutas siis käe rahakoti järele, mis oli õhuke kallis krokodillinahast mudel, ja ulatas ID-kaardi ja juhiloa Brunole.

      „Monsieur Hector d’Aubergny Dupuy, aadressiga Fochi avenüül Pariisis, 16. departemangus. Vastab tõele?“

      Mees noogutas. Fochi avenüü oli kõva sõna ja vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel nii Bois de Boulogne’ist kui ka Barrès’ avenüült.

      „Ja kui ma teie lauatelefonile helistaksin, monsieur, kas keegi oleks siis vastamas, et teie nime kinnitada?“ Bruno tegi kõneka pausi ja kiikas Porsches istuva neiu poole. „Vahest madame Dupuy?“

      Dupuy nägu vahetas värvi ja hakkas tõmbuma polosärgi roosaga sama tooni. „Sellel kellaajal vaevalt.“

      „Ja teie töökoha aadress, kui te vastu pole.“

      Mees avas uuesti rahakoti ja õngitses välja visiitkaardi, millel seisis ta tiitel chef d’entreprise ehk omanimelise ärikonsultatsioonifirma tegevjuht, ning kontori aadress Monceau avenüül. Bruno tõmbas taskust mobiiltelefoni. „Ja kas sellel Pariisi numbril saab kellegagi rääkida, monsieur, kes kinnitaks teie isikut ja seda, et see auto kuulub teile?“

      „Jah, mu sekretär. Aga mul on autopaberid ja kindlustus ja ...“

      Bruno tõstis käe, pöördus kõrvale ja valis numbri, et helistada Philippe Delaronile, kes tegutses pulmapiltnikuna ja kirjutas Sud-Ouesti ajalehele uudiseid kohalikest spordivõistlustest, et poole kohaga spordireporter kaameraga kohale kutsuda. Bruno pöördus tagasi nüüd vaikiva salga poole.

      „Ma pole kindel, et oleks sooritatud kuritegu, aga kindlasti terendab siit tsiviilkohtumenetlus, kuhu mind kindlasti tunnistajaks kutsutakse. Niisiis palun teil kannatust varuda, kuni teen endale korralikult selgeks, mis siin juhtus,“ selgitas ta sihilikult pika igava ettekande maneeri kasutades. „Ja sellest tulenevalt olen palunud meiega liituda fotograafil, kes mõnikord politseid vaidlusi tekitavate kuriteopaikade jäädvustamisega abistab.“

      „Kas sa mõtled Philippe’i, kes ajalehe jaoks pilte teeb?“ tahtis Nathalie teada. Seekord märkas Bruno enda meeleheaks, et Dupuy’ roosa nägu hakkas taas valgeks tõmbuma. Bruno vaatas veinipoe töötajate poole, kes olid Porsche kapoti ümber kobaras.

      „Madame, teen ettepaneku, et nüüd, kus kõik on kontrolli all, tuleksite oma postilt maha ja läheksite poodi kundesid teenindama.“

      Nathalie hüppas kapotilt maha ja tema kõrval istunud noor ilus võõras libistas end sealt alla vähem graatsiliselt, nagu Bruno pidi tõdema. Ta märkas ka, et Hubert sirutas end otsekohe teda alla aitama, kuid Max jõudis ette. Nathalie, Hubert’i kauaaegne armuke, oli samuti Hubert’i kaitserefleksi märganud ja ta lõug tõmbus pingule.

      „Sa pole vist veel tuttav meie uue välismaa praktikandi mademoiselle Jacqueline Duplessis’ga Québecist. Terane tüdruk – taipas esimesena auto otsa ronida, kui pudel ära lõhuti ja klient üritas vehkat teha,“ kiitis Hubert. „Ta õpib Californias veini ja töötab selle aasta meie juures, et meie tavasid õppida. Tema Kanada suguvõsa toodab väga huvitavat dessertveini.“

      Bruno pakkus kätt neiule, kes seda karva võrra liiga kauaks hoidma jäi, tervitas Brunot imeliku prantsuskeelse Kanada aktsendiga ja peaaegu silitas mehe peopesa, kui Bruno käest lahti lasi. Bruno lõi käed jäigalt seljal kokku ja pomises viisakusi, enne kui tagasi keldriukse poole pöördus, kaaludes, kuidas oleks kõige parem edasi toimida. Esimese asjana katsub ta asja nii vaka all hoida kui võimalik.

      „Enam pole siin midagi vaadata, Messieurs-Dames!“ hüüdis Bruno väikesele vaatajaskonnale ukseavas. „Minge õige sisse ja jätkake ostmist.“ Ta astus edasi, käed laiali sirutatud, aga naeratus näol, et neid sisse ajada. Siis manas ta uuesti näole ametliku ilme ja pööras end Pariisi valgepäise kavaleri poole.

      „Monsieur Dupuy, te ei vaidlusta, et käsitsesite Château Pétrusi pudelit ja see kukkus teil käest maha?“

      „Noh, see libises. Pudel oli rasvane.“

      „Lähme siis sissepoole ja vaatame need pudelikillud üle. Kui te lubate, monsieur de Montignac?“

      See veinikelder oli üks Bruno lemmikkohti. Kõige ees seisid Hubert de Montignaci enda veinid, tema edu allikas. Ta oli hakanud erinevate kohalike viinamarjakasvatajate valgeid veine segama omaenda Bergeraci kaubamärgi valgete, punaste ja roosade veinidega. Siis oli ta omandanud väikese viinamäe СКАЧАТЬ