Looduses ja loodusega. Jaan Kaplinski
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Looduses ja loodusega - Jaan Kaplinski страница 7
Название: Looduses ja loodusega
Автор: Jaan Kaplinski
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Контркультура
isbn: 9789949741298
isbn:
Mets ja tiik.
Inimesed mingil põhjusel pajust ei hooli, mulle pajud meeldivad, ma olen nende kiituseks ühe artikligi Maalehte kirjutanud. Paju on päris Põhjamaa puu. Eesti puu. Eestis kasvab üle kahekümne liigi pajusid, osa neist annab veel hübriidegi, nii et ühtekokku on neid variante veel palju rohkem. Paju on talvel ka ilus vaadata, oksad on erksat värvi, punased, oranžid. Midagi värvilist talve ja sügise halluse sees. Ja kevadel on pajud esimesed õitsejad, siis, kui lilleilu on veel väga vähe. Urvad lähevad juba päris varakult lahti ja kui võtad kimbukese urbadega oksi ja tood tuppa vaasi, siis on omast käest õieilu juba veebruarikuus. Kevadel tulevad pajuõitele kimalased, need suured jämedad emakimalased. Kimalased on mulle ka armsad, ma vaatan neid ja olen neist fotosid ka teinud. Kimalasi peab hoidma. Pajupõõsaid ka; kus on pajusid, seal on kimalastel hea elada. Neid on ka palju vähemaks jäänud sellest ajast, kui ma poisike olin ja me Eostes teiste lastega kimalasepesi otsisime. Kui Mutiku sai taluks kirjutatud, kirjutasin ma talu „tegevusala“ kohale vist „konnade ja kimalaste kaitseala“. Nii ta on enam-vähem olnud ka.
Konni on meil päris palju. Ja konnakontserdid omast käest kuulata. Esimesed on kärnkonnad, nemad ei krooksu, neil on hoopis teistmoodi hääl, selline tasane ilus flöödiheli. Ja kärnkonnal on ka ilusad silmad. Ka üks elajaloomake, keda inimesed hästi ei salli. Pajud ja kärnkonnad – mulle meeldivad mõlemad.
Padakonnal on
nii iluss lauluhääl nii
ilusad silmad
Красивый голосъ
у жабы красивые
у нея глазки
Kärnkonnade järel tulevad harilikud konnad, neid on ka paari sorti, aga ma ei mõista nagu ütelda, kumb on „rohukonn“ ja kumb „rabakonn“. Kui nad isegi teavad, ehk on nende hulgas hübriide ka. Kõige viimased on rohelised konnad, ehk tiigikonnad või siis tiigi- ja järvekonna hübriidid. Nemad elavadki peaasjalikult vees ja palju kuiva maa peale hüppama ei tule. Nende kontsert on täies hoos siis, kui muudel konnadel juba pojakesed tiigis ujuvad ja suplejatel on natuke klimbi tunne sellise supi sees ujuda. Ega sellest pole midagi, harjub ära. Kui vees on konni, siis peab vesi puhas olema. Meie lastele meeldivad konnad, olgu need kärnkonnad või teised, käivad neid otsimas, tassivad koju, hoiavad silmapesukausis ja mängivad nendega. Ehk saab mõnest bioloog, konnauurija. Kui konni selle aja peale enam on…
Kui me saaksime aru, kui rikkad me, eestlased, veel oleme! Kui palju meil on metsa, vaba maad, puhtaid tiike, järvi ja jõgesid. Me oleme Euroopa ääremaa, me oleme marginaalid, ja marginaalidena on ju hea olla ja elada. Sellest on väga hästi kirjutanud Valdur Mikita. Metsast ja marginaalidest.
Metsamaja ise oli omal ajal, veel enne uut Eesti Vabariiki, maaparandajate vagun, rattad all ja puha. Kui meie maanurgas sai maa parandatud, kraavid ja tiigid kaevatud, läksid töömehed minema, aga jätsid vaguni siia. See seisis paar aastat niimoodi nurmeveerel. Kui ükskord mehed tulid objekti vaatama, et kuidas asjad on, küsisin neilt, et mis vagunist saab. Nemad ütlesid, et ei midagi, viivad ta prügimäele. Ma ütlesin, et ärgu viigu, ma võin teise ära osta. Nii siis saigi, ma maksin paarsada krooni ja pärast vedas naabrimees vaguni üles künka peale, võttis rattad alt ära ja pani nelja suure kivi peale seisma. Tõrvapapist katus oli juba katki ja laskis vett läbi, me ostsime siis katuseplekki ja ma Otiga panin selle vagunile peale. Kui saime rohkem raha, lasime töömeestel vagunile kapremondi teha, nii et uksed ja aknad said vahetatud, seinad, põrand ja lagi laudadega vooderdatud ja soojustatud. Ostsime veel väikese norra raudahju, mis püsib öö otsa soe, kui oskad uksepilu hästi kitsaks sättida. Nii saab metsamajas elada pea igal ajal. Ma olen seal maganud hilja sügisel, kui lumi juba maas ja lompidel õhuke jää peal. Suure suve ajal, kui majas on palju rahvast, me Tiiaga magamegi omaette metsamajas, seal on hea ja vaikne olla, lugeda ja vahel kirjutada ka.
Metsamaja.
Metsamaja juures on nagu kraav või auk, oksi täis aetud. Seal olid üle kolmekümne aasta tagasi kaks kuningriiki, Põhjamäe ja Lõunamäe kuningriigid, üks liivahunnikus ühel ja teine teisel pool hauda. Kuningriikidel olid oma pealinnad ja linnades igasugu ehitised, lossid, kantsid ja linnamüürid. Vahel kuningriigid sõdisid, vahel oli jällegi rahuaeg. Sellest on siis jah palju aega möödas, kuningriikidest on saanud ajalugu ja kuningriikide valitsejad on juba suured mehed, linnad lagunenud ja unustatud, auk oksi ja muud puuprahti täis. Uue aja lastest ei ole enam kuningaid, kes metsa ääres liivaaugu juures oma riike valitseks. Praegu sünnivad ja elavad niisugused kuningriigid ikka rohkem virtuaalilmas, virtuaalmägedes virtuaalmetsa ääres.
Metsamaja aknast on hea välja vaadata. Lääne pool on tiik, tiigi ääres supluskoht ja tagapool park. Ida pool on mets, männid, kased ja kuused, sarapuud ja praegu juba mõni noor tammekene ja pärnakene ka. Neid oleme istutanud ja külvanud, tõrusid maha visanud. Mõni on ehk pasknääri toodud tõrust kasvanud. Mõni tammekene on juba päris suur, pea kahe-kolmemeetrine. Vahtraid on ka päris palju metsa alla tulnud. See tähendab ehk, et midagi on ilma ja kliimaga tõesti juhtunud. Mul on meeles, et kui ma lapsena Eoste kandis metsas käisin, siis ei olnud metsa all nii palju vahtrat, tamme ja pärna. Ennevanasti, kui siin oli atlantiline kliima, kasvasid Eestis tamme- ja pärnametsad. Ehk läheb asjalugu praegu ka sinnapoole. On, nagu me ise liiguksime Atlandi poole või nagu ookean ise tuleks lähemale.
Metsamaja juurde tõin ma paar piibelehtedega mätast ja mõni neist piibelehtedest on kasvama läinud. Nagu ka kurekellad, mida on juba mujalgi. Edasi läheb puudetoomise tee künkast alla. Mida allapoole jõuame, seda mustemaks läheb muld. Tee ääres kasvab päris sõnajalapuhmastik, juba on ka rammusama maa taimi, nagu metspipart ja jänesekapsast, hapuoblikat. Kevadel on siin näha ka sinilille, Hepaticat ja harakalille, EW passi järgi võsaülast. Mõnel pool on päris tihedalt metsosja, siin seal kutsulille või naistenõgest (galeobdoloni). Edasi tuleb juba natuke madalat maad, lohukene, mis allpool läheb laiemaks ja seal on kevade ja varasuve aegu väike lombike. Selliseid lombikesi ja veesilmakesi, kus vesi kaua seisab, on meie metsas palju. See tähendab ka, et suvel on palju sääski. Siin metsas on kõike, on liivakünkaid, on sood, on ka igasugu taimi, puid ja põõsaid. Seal, kus märjem on, kasvavad kuslapuud ja paakspuud.
Teerada läheb jällegi nõlvast üles, suurte puude poole, mis kasvavad üleval künka otsas. Need on vanemast ajast sinna jäänud, kui seal metsa veel ei olnudki, oli karjamaa ja nurm. Sellest on metsa alla jäänud veel mitmeid kivihunnikuid. Mõni neist hunnikutest on varsti juba lehtede, sambla ja rohu alla kadunud, ja mõne peale hakkavad juba põõsadki kasvama. Suuri kive on siin-seal ka, nemad püsivad veel poolpaljad, mõne lohukese sees kasvab midagi muudki kui sammal, kõigepealt see, mis passi järgi sambliku nime kannab, siis juba päris sammal, karusammal või mõni muu. Madalamal, kus vesi kauem püsib ja varjulisem on, kasvab maksasammal ka.
Käru.
Tasast maad on meie metsa all vähe, tee läheb muudkui üles ja alla. Ja kui peab käruga puude järele sõitma, peab ümber põõsaste, puude ja kivide tiirutama: otse ei pääse kuhugi. Mõne koha peal raiusin ma põõsad eest ja vedasin mahakukkunud puutüvesid mujale, et läbi saada. Aga mõnest puukesest on kahju, üks tammekene on nii teeraja ääres, et peab kogu aeg vaatama, et talle viga ei tee. СКАЧАТЬ