Looduses ja loodusega. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

      Kahel pool ust kasvavad hortensiapuhmad. Tänavu oli sügis pikk ja soe, õied läksid ilusti lahti ja õitsesid ära. Sügis võtab neiltki värvi ja väe, lähevad pruuniks ja niruks. Praegu ongi nii, et õisi jääb vähemaks, aga selle eest on puude otsas palju värve, lehed on kollased ja punased. Mõni lilleke on ka ikka veel muru peal, paar võilille ja seanuppu. Paaril kuldvitsal on ka veel kollaseid õisi näha ja aiatara ääres õitsevad sügisastrid, need kõrged väikeste õitega. Peenral on veel õieilu üksjagu ja puukuuri ääres on iga aastaga rohkem kollaseid lilli, mille nime ma olen ära unustanud. Veranda seina ääres on mõni metsviinapuu väät. Neid oli varem palju, vana veranda ümber kasvas paksult viinapuud, aga kui me uue veranda lasime teha, said väädid ära hävitatud, neid ei ole hea puuseina peal kasvada lasta, sein jääb rõskeks ja hakkab mädanema. Niimoodi on mitmel pool talumaja veranda metsviinapuu väätide tõttu hukka läinud.

      Muidu on need väädid ilusad ja sügisel lähevad neil lehed punaseks, lausa veinikarva punaseks. Kui tädi veel elas, tegime talle sünnipäevaks, kahekümne seitsmendaks septembriks, punastest viinapuulehtedest kimbukese. Tädi oli see inimene peres, kes ikka kodus ka võru keelt kõneles. Teised nagu ei tihanud linnas kõnelda. Tädi „pane lats rõivile“ või „minkas sa kirotat?“ kostavad mul ikka kõrvus, olgugi et tädi pole enam üle kolmekümne aasta elus.

      Veranda ääres kasvab igihali, vinka, tema tunneb meil ennast hästi, läheb muudkui laiemaks, nii et olen teist mujale ka viinud. Metsa alla ka, seal on vinkat päris palju juba. Seda pole ehk karta, et temast tüli võiks tulla, ta läheb oksakeste kaudu laiemaks, ta ei kasva seemnetest. Maja ääres oli suur plats vinkat täis, suuremalt jaolt sai ta sealt puukuuri taha tassitud, seal on selline varjuline koht, vinka kannatab varju väga hästi. Vinka-mätastega koos on kuuri taga sirelipõõsaid ja vahtrapuude vahel ka sedasama metsviinapuud. Seal on tal hea kasvada ja puude otsa ronida.

      Hortensiad.

      Selle koha peal, kus enne palju vinkat kasvas, on nüüd istumisekoht. Sinna sai toodud kive ja liiva, muld pealt ära kaevatud, nii et sündis justkui sillutatud platsikene. Munakivide vahel on liiva ja natuke muru; praegu, sügisel, hakkab liiva ja kivide peale ka sammal kasvama. Seda Tiia tahtiski, sammal on sellistes kohtades parem, kui rohi. Platsikesele sai viidud paar tooli, laud ja pingid, nii et ilusa ilmaga on seal hea istuda ja lugeda. Või niisama istuda, kuidas keegi tahab. Sometimes I sits and thinks, sometimes I only sits, olevat üks indiaanipealik kunagi valgele mehele öelnud, kui too küsis, mida ta harilikult teeb. Nõnda meiegi. Sutsukese ka indiaanlased või nii. Seal istumisekoha juures on majal kahekordne sein. Kunagi oli see rehetare ja rehetarel, nagu enamasti ikka, oli laiem kaartealune, kus sein jääb rohkem tahapoole, see oli vanasti istumise koht. Vastu lõunat, nii et juba märtsikuus oleks seal päikese käes ilusa ilmaga hea istuda. Aga rehetaredega on niisugune häda, et nende ülemised palgid kippusid ära mädanema, nii et nad ei jõudnud enam sarikaid ja katust kanda. Pole ka ime: rehetares kuivatati ju vilja, rõskus läks palkidesse, sinna tükkisid igasugu sitikad ja satikad ja lõpuks olid palgid seest nagu ussipuru. Siis ei kandnud vana sein enam katusesarikaid ja tehti teine sein väljapoole, vana seina ette, ja sarikad ning talad toetati selle seina peale. Kahe seina vahel on selline kumku, kus seisavad laste kelgud, suusad ja igasugu muud kraami.

      Kui kuuri poole lähed, siis vasakut kätt jäävad lillepeenrad ja paar suurt puud. Pseudotsuuga, keda millegipärast kutsutakse ebatsuugaks. Kunagi sai neid puukesi Räpinast toodud. Paar ebaküpressi või libaküpressi on ka, üks kuuse nõialuud ja üks suur elupuu, selline kollaste oksaotstega. Tal on mingi sordinimi ka, mis mul meeles ei püsi. Kui vasakut kätt edasi lähed, elupuust mööda ja siis veel vasakut kätt, on maja nurga taga peldik. Sinna suurt asja pole; kui metsa lähed, siis saad metsas ka sital käia. Enne oli sellel kohal, kus praegu on sitamaja, rehealune (alusmüüridest on veel kive näha), kunagise hobusetalli koha peal on nüüd puukuur. Rehealusele on puid, põõsaid ja lilli istutatud, aga nad ei taha seal hästi kasvada. Vanast rehealuse savipõrandast vist ikka head maad ei saa, lilled jäävad kehvaks. Suur jugapuu kasvab seal küll, viimase talve külm ja päikesepaiste tegid talle jälle liiga, sai külmavõetud oksi kõvasti lõigutud, aga jugapuu kannatab lõikamist hästi, tänaseks päevaks on tihedam ja ilusam kui mineval aastal oligi. Kunagi istutasin selle vana rehealuse koha peale ka pukspuupõõsakese, aga temast ei saanud elulooma, külm näpistas teise ära. Oleks vist pidanud midagi ümber panema. Eks talvekülmad on mu puuaias oma valiku teinud: mis kasvab, see kasvab, mis kiratsema jääb, see kaob. Elupuu ja ebatsuuga-tuglas kasvavad hästi. Mõlemad küündivad juba üle majakatuse ja tuglase sisse tegi kunagi harakas pesa. Harakaid ma hästi ei salli, nad tükivad väikeste lindude pesi lõhkuma ja poegi sööma. Ma olen paar korda oma õue pealt harakapesa ka ära hävitanud. Inimene juba on СКАЧАТЬ