Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

Чтение книги онлайн.

      Juuniküüditamisest said poisid teada mõni päev pärast selle toimumist. Kui juuni alguses saadeti kõik vabariigiaegsed kaadriväelased täienduskoolitusele, ei tundunudki see nii väga imelik, sest muutunud oludes pidid ka ohvitserid kvalifikatsiooni tõstmiseks saama juurde uusi teadmisi. Kuigi elu oli näidanud, et kui keegi oleks pidanud oskusi parandama, siis polnud need eestlased.

      Kokkulepitud päevadel ei saabunud kõigil poistel sugulased neid vaatama ja põhjus selgus mõne päeva jooksul. Kuigi eestlastel hoiti silma peal ning linnaload olid kõik tühistatud, jõudsid uudised ikkagi ka kasarmutesse. Vagunitäied kodudest välja aetud inimestega ei võinud ju jääda märkamatuks.

      Pompol ei vastanud sõdurite ettevaatlikele küsimustele muud, kui et Nõukogude võim ei või eksida ja kõik, mis ette võetakse, on ülemaailmse proletariaadi hüvanguks. „Pjaab njagema juldisemat pilti, mitte ainult tuhnima oma kulaklikul põllumaal!”

      „Mida kuradit,” arvas selle peale nukralt Endel, kelle pedagoogidest vanemad ei ilmunud kokkusaamispäeval kohale, kuigi nad ei olnud varem ühtegi võimalust vahele jätnud. „Minu ema ja isa on ka ilmselt juba kuskil Peipsi taga… Nojah, ega vanamees ei saanud kindlasti jätta suud pruukimata, ta oli ju Vabadussõjas rooduülem ja sattus juba seal igat sorti ülematega konflikti. Küllap jälle rääkis midagi mõtlematut.”

      Peeter ei osanud selle peale midagi kosta, sest tema isa tuli kohale küll ja teadis rääkida, et majaperemees Herbert koos oma prouaga oli minema viidud ning Kaare Albert kiitvat Nõukogude võimu, mis neile tehasesse uue töölissöökla oli ehitanud. Küllap olid koos Herbertiga sealsamas kindlas paigas ka Endli vanemad.

      IV PEATÜKK

      Juunikuu sõda

      Sõda algas pühapäeval, 22. juuni hommikul. See ei olnud mitte kuidagi ootamatu sündmus, sest õhus oli olnud juba mõnda aega tunda ärevust, mida venelastest ohvitserid kummaliste vihjetega vürtsitasid. Keegi limpsis huuli saksa õlu ja vorstikeste järele, teine ütles, et tahab kindlasti oma paberossi Churchilli sigarilt süüdata ja oldi kindlad, et 1941. aasta oktoobripühade paraad peetakse kindlasti Unter den Lindenil. Kas sellistel unistustel võis olla ka mingit katet, seda eestlastele ei avaldatud. Midagi suurt oli aga oodata Ja seda aimasid eestlased ilma politrukkide valgustustööta isegi. Eestisse olid koondatud suured väeüksused ja sellist hulka ei olnud siin nähtud alates viimasest ilmasõjast.

      Nõukogude sõpradest ei olnud aga keegi eeldanud, et sündmused hakkavad kulgema nii, nagu nüüd juhtus. Punaväed ei ületanud Vislat ega piiranud Berliini vaid hoopis piiriäärsed alad langesid üksteise järel sakslaste kätte ja Leedu vallutati lausa nädalaga. Pompolil oli üha keerulisem rääkida sellest, et vaenlane lüüakse puruks tema enda maal. Eriti ebameeldiv oli see, kui sõdurpoisid sattusid pealt nägema, kuidas pompol võttis stendilt maha tekste ja plakateid, millel kiideldi kahe suure rahva, sakslaste ja venelaste, suure sõprusega. Eestlastest ajateenijate meelsus ja valmisolek kaitsta oma sotsialistlikku kodumaad muutusid tema suurimaks hooleks ja poliitkasvatus sai polgu väljaõppes nüüd veelgi tähtsamaks.

      „Fašistlikud rjoovvallutajad tungisid sõnamurdlikult meie riigile kallale, aga varsti astub kogu progressiivne inimkond meie poolele ja tjoorahvaz juhineb Stalini juhtimisel võitluszse kogu maailma kapitalistide ja fašistide vastu,” kinnitas pompol.

      Kui Ungari, Soome, Rumeenia ja Itaalia kuulutasid üksteise järel Nõukogude Liidule sõja ning Moskva alustas rünnakuid Soome vastu, oli pompol väikeses hämmingus ja leidis, et mõistmatud eestlased on veel liiga vähe suutnud süveneda kommunistliku partei poliitika olemusse. Talle tuli selles mõttes au anda, et ta ei ähvardanud oma vahest liiga palju pärivaid alluvaid maha lasta, nagu seda tegi roodupolitruk. Pompol üritas selgitada ja seletada, kuigi ta oli sellega päris tugevasti kimpus, sest Kaunas ja Vilnius olid langenud juba kolmandal sõjapäeval. Ja võitmatuks kuulutatud Punaarmee СКАЧАТЬ