Uue maailma hällilaul. Roland Tõnisson

Чтение книги онлайн.

      Ülakorrusel avas ukse Mändsoo Juhan isiklikult: „Ahah! Peremees jälle siin. Mis ta oli sul, ikka kolmkümmend või?” Tema selja tagant piilus proua koos nooremate lastega – Andrese ja Adeelega.

      „Ikka kolmkümmend!” vastas Herbert, üritades säilitada kultuurset stiili. „Tervitan ka armulist prouat!” kergitas ta siingi viisakalt kaabut, kuigi Juhan ja Helgi olid kõigest trükkalid. See-eest maksid nad korralikult üüri ja lapsedki ei lõhkunud majas ringi, nagu mõnest teisest kohast oli kuulda.

      „Onu Herbert on jälle õline,” itsitas pisike Adeele ja vend Andres ühines temaga naeru kihistades.

      „Kuss, kurjamid!” pragas ema nendega, ise muiet tagasi hoides, ja vastas külalisele viisakalt: „Tere sullegi, kuidas kevad on tulnud?”

      „Oi, kevad on alati suurepärane! Vaata, kuidas loodus tärkab!”

      „Ja kuidas krabisev raha taskusse jookseb,” üritas isa Juhan nalja teha.

      „Seda te näete jah, mismoodi see taskusse läheb, aga mismoodi see sealt välja traavib, seda teie ei näe! Uue trepikäsipuu eest ei ole keegi mulle veel aitüma öelnud!”

      „Kuidas ei ole! Töömeestele sai südamele pandud, et nad sind tänaksid!”

      „Need sigudikud ei öelnud mulle midagi.”

      „No vaat, see on siis juba kahjuks nende süü. Mine küsi nende käest, kus meie aitäh on.”

      „Eks ma siis teen. Nii… Kas naabrid on ka kodus?”

      „Eks saab kohe selgeks, kui uksele koputad.”

      Herbert noogutas ning astus naabrite ukse ette. Kahetoalises korteris, mille uksel ilutses number viis, elas Martinsonide paar – Mihkel ja Leena. Nende ukse taha astus Herbert ilmselge ebameeldivustundega ning lootis, et kodus on vaid proua. Koputuse peale avaski Leena, ulatas kakskümmend krooni ja sulges midagi lisamata ukse.

      „Huh… Seekord läks kah õnneks,” mõtles majaomanik kergendusega ega olnud isegi pahane, et temaga sõnakestki ei vahetatud. Mihkel oli viimasel ajal tõesti palju tööl ja ilmselt oli seal praegugi. Ta oli end raudteelt priiks võtnud ja ehitas venelastele sõjaväebaasi. Majarahvale oli ta kiidelnud, et nii head palka ei ole tema veel elu sees saanud ja lubas varsti kogu maja ära osta, kui nii edasi läheb.

      „Nõukogude Liidus elavad inimesed odavates korterites,” teadis Mihkel rääkida. „Ja naised saavad seal meestega võrdset palka ega pea sandisentide eest küürutama nagu minu proua.”

      „Proua…” See sõna oli Mihkli kõnepruugist viimasel ajal kadunud, tuli Herbertile meelde. Üürnik rääkis oma Leenast kui abikaasast ja naisest. Kas ta oli teda vahel seltsimehekski kutsunud? Oli jah! Siis oli majarahvas muianud. Mihkel ja Leena olid selle maja kirstunaelteks. Kahtlased tegelased, eriti Mihkel.

      „Ma ei pikenda nendega lepingut, juulikuus saab see läbi ja otsigu endale uus koht,” tegi peremees kindla otsuse. „Kasvõi venelaste juurest sõjaväebaasist, kus palju raha saab ja töörahva söökla supis on rohkem liha kui kartuleid!” Nii oli Mihkel praalinud.