Teekond Pärsiasse. Moritz von Kotzebue

Чтение книги онлайн.

      Moritz von Kotzebue,

      Keiserliku Vene kindralstaabi kapteni, Vladimiri ordeni,

      samuti Pärsia Päikese ja Lõvi ordeni kavaleri

      TEEKOND PÄRSIASSE

      koos keiserliku Vene saatkonnaga aastal 1817.

      Üheksa koloreeritud ja mustvalge vaselõikega.

      Viin 1825

      Raamatukaupmeeste Kaulfußi ja Krammeri juures.

      ***

      Tänuliku austusega pühendatud

      härra saadikule,

      kindral en chef

      Jermolovile,

      ülemjuhatajale Gruusias

      ja

      paljude kõrgete ordenite kavalerile.

      Autorilt.

      Eessõna

      Selle reisipäeviku autor on seesama noor mees, kes sai mõne aasta eest publikule tuttavaks oma Prantsusmaa sõjavangistuse kirjeldusega. Nüüd, pärast Pärsiast tagasipöördumist, viibib ta Gruusias, kus talle on ülesandeks tehtud provintsi mõõdistamine.

      Mõne aja eest saatis ta allakirjutanule oma käsikirja koos palvega see trükki anda, samal ajal siiski publiku tähelepanu sellele juhtides, et tal pole kindlasti soovi, nagu tema eelkäijatel Chardinil ja Malcolmil, Pärsia kirjeldust esitada, vaid et ta härra saadiku loal vaid jagab oma tähelepanekuid; samuti et talle, kes ta on noorusest peale olnud meremees ja sõdur, kord meredel, kord lahinguväljadel, andestataks tema teose veidi lihvimata stiil. Küll aga loodab ta, et tema tegelikult elava vaimuga tehtud tähelepanekud huvi pakuvad, kuna tema sulge on juhtinud vaid rangeim tõearmastus.

      See on kõik, mida allakirjutanul autori nimel publikule on öelda.

      Weimaris, aprill 1818

      August von Kotzebue

      1

      On inimesi, kellele näib olevat saatuse poolt määratud igavesti mööda ilma ringi rännata. Kes aga sooviks neid õnnelikeks nimetada, kuna alati uutesse oludesse asetatutena peavad nad endas tahes või tahtmata leidma halva ja hea ning lõpuks märkamatult kogu maailma pitseri vastu võtma, mis on küll päris hea suurele maailmale, aga ei sobi väikesesse kodusesse ringi – ja kas nad on siis kõik kaotanud?

Selliste saatuse mängukannide hulka kuulumine oli seni minu osa. Juba minu kuueteistkümnendal eluaastal kandis üks laev mind ümber maailma. Kaheksateistkümnendal eluaastal olin keset sõjakära ja Friedlandi all purustas kartetš minu käsivarre. Kahekümne neljasena võitlesin ma taas vapra krahv Wittgensteini all oma isamaa eest, mul oli õnnetus vangi langeda, mind viidi Prantsusmaale, kus võitjad mu vabastasid, ja ma pöördusin koos nendega tagasi, et peagi uuesti Prantsusmaa vastu sõjaväljale minna. Kui ka see sõjatorm oli vaibunud, paigutati diviis, kuhu ma kuulusin, Harkovi lähistele rahu nautima. Teenisin siin 1816. aasta mais oma ausameelse ülema, kindraladjutant parun Korffi1 juures. Tema äia mõisad paiknesid lähikonnas. Tema armastusväärne abikaasa polnud teda aastaid näinud; korraldati pidusid, juubeldati nädalate kaupa, kuni kõik vohavast rõõmust tüdinutena oma koduste rõõmude väikesesse ringi tagasi tõmbusid. Külm talv möödus märkamatult, loodus ärkas taas, kui minu kindral korpuseülemaks nimetati ja mina sain kindralkortermeister Hartingilt2 käsu kõige kiiremas korras Peterburi minna.

Liigutatud südamega meenutan lahkumist oma kindralist ja tema perekonnast. Peale selle lahkusin oma noorpõlvesõbrast polkovnik Howenist3 kui õnnelikust peigmehest ega saanud isegi tema pulmast osa võtta. Nagu arvata võib, istusin Vene postitõlda mitte kõige paremas meeleolus ning sõitsin minema.

Porine tee ja igavene mets lisaks tahumatutele postmeistritele olid mu teekaaslasteks. Smolenskis, mis oli viimases sõjas väga kannatada saanud, ei andnud postmeister isegi kahekordse maksu eest hobuseid ning üle tee asuvas kõrtsis nüliti elusalt, nagu öeldakse. Hulk aknalaual lebavaid podorožna’sid (hobuste postipasse) näitasid mulle selgelt, et postmeister ei naljatanud, vaid ka minust suuremad härrad ootasid seal juba päevade kaupa. Mina arvasin, et härradel on rohkem lusti ja vahendeid kui minul, et vastas­asuvat kõrtsi rikastada – ma tõstsin häält, maksin topelt ning soovisin vahvale seltskonnale palju lõbu. Peagi pääsesin poriselt teelt; aga nüüd tekkis palju hullem piin, maailmakuulus roigastee, mis viib Velikije Lukist peaaegu Peterburini. Kes oma konte veel vajab, neil soovitan ma seda teed vältida. Peagi silmasin kaunist Gattšinat ja saabusin veel samal õhtul Peterburi Hôtel de Reval’i. Suures uudishimus oma tegeliku määramise kohta teada saama, riietusin järgmisel hommikul galamundrisse ja läksin kindralstaabi hoonesse, et endast oma ülema, kindraladjutant vürst Volkonski4 juures ette kanda.

Vürst ilmub harilikult alles kella kahe ajal. Aega kuni sinnamaani kasutasin ma mõningate seltsimeeste ülesotsimiseks, kelle käest ma oma hämmastuseks kuulsin, et ma olevat määratud saatkonnaga Pärsiasse minema. Vürst kinnitas peagi seda, mida ma olin kuulnud, ja lisas, et ta tahtvat mind härra tegeliku riiginõuniku ja astronoomi Schuberti5 juurde saata, kes annaks mulle õpetust astronoomias ning mind kuni ärasõiduni, mis pidi toimuma alles kahe kuu pärast, selles vallas võimalikult hästi ette valmistaks. Pea täis astronoomiat ja Pärsiat, läksin gümnaasiumi, et külastada СКАЧАТЬ