Atlantise lähistel. Valik luuletusi. Иосиф Бродский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      et võita lödi ovatsioon mu poole.

      Nii seinakell on jäänud päris vait,

      kui kassilt pärinevad kaks smaragdi

      ta hüljanud on. Kui on pooltki vaid

      must mälestused imest veenvamadki,

      siis laisale ehk leiad andestust,

      kes prohvetlustes appi võtab stambi,

      et nõnda saada elupikendust

      pulseerivast ja tiksutavast jambist.

      Kui vastu katust põrkab lund, siis see

      saab loodust trotsides ta kuju võtta.

      Ent riim, mis luuakse rea äärele,

      eelkäija juurde ülespoole tõttab.

      Ja tuhandendal verstal minu hääl

      kui põrkab vastu su meeltmuutvat tuju,

      siis sellest üha rohkem tuhmiks jääb

      ning langeb kokku ruumiga ta kuju.

      Siin külas põhja pool, kus ammutan

      sind õhuna, kus laiaõlgseks usud

      mind varjust, ärevuse summutan,

      ent parafiinist küünal, et ei rusuks

      mu und ta vari, kustutatuna

      on pimedusse valendama vaja

      mul jätta uue Parthenonina

      kesk talveund ja unevaesel ajal.

      Uued stantsid Augustale

      M. B.

      I

      Tõi teisipäev septembrikuu.

      Öö vihma täis.

      Rändlinnuparv siit üle käis.

      Mul üksi vaprus on nii suur,

      et neid ei saatnudki mu pilk.

      On lõhki kõle taevalagi.

      Jäi vihmas ahtaks valgusvilk.

      Saan lõunatagi.

      II

      Siin, elusana mulla all,

      käin kõrrepõllul hämaral.

      Ma lõhun põldu saapais jalul,

      mu kohal tormleb neljapäev,

      kui kõrretüükad torgivad mu säärt,

      neil sugugi ei ole valus.

      Ja pajuväät,

      kui neem on kadund valve alt,

      ta roosakana sohu äsab

      ning võtab punaselgselt õgijalt

      poolhäälel pesa.

      III

      Tao, lirtsu, kahise ja mullita.

      Ei kiirenda ma sammu.

      Sa oma salasäde röövi rammust

      ja kustuta.

      Ma surun külmund pihu vastu reit

      ja longin mööda mügarlikke teid,

      üksluise heli saatel kive tallan

      ma aina, pöörane on meel.

      Pilk argsi süngel ojaveel

      ma naaldun alla.

      IV

      Las silmad mõttetuse varjudes

      mul olla pealegi, las habe märga

      saab rõskusest, mu soni viltu ees

      las peegeldub, kui hämaruse pärgab.

      Justkui see joon, kust üle saada eal

      ei suuda hing.

      Mu püüdlus peatub seal,

      kus algavad mu mantlikrae ja käised,

      mu mütsinokk, mu saabas, nööp.

      Ent süda järsku perutama lööb,

      kui näeb mind lõhkemas. Ta jäiselt

      taob külmas, mis mu põue sööb.

      V

      Mu ees keeb vesi podinal,

      suurebendisse tungib käre talv.

      Mis sõna veel siis paigale sa otsiks,

      kus katkestus sai sündida – ei pea

      sa seda näoks.

      Naer viltu veab

      ja laudteed hämaruses trotsib.

      Ja pimeduse põrmu vihm lööb seal.

      Ja teine mina meenutades meest

      saab jooksu verd täis lauge eest.

      Ta galopeerib laine peal,

      ta kohal algul männid, hiljem pajud,

      nii teiste teisikute sekka hajub,

      kuis mina kaduda ei suuda eal.

      VI

      Sa tao ja lirtsu. Sillakõdu söö.

      Las vesi nagu surnuaia vöö

      lööb värvi kalmuristide pealt valla.

      Ent rohukõrred sinerdust ei saa

      ka nõnda juurde luua soisel maal...

      Sa rehte talla

      ja märatse, kus lehine veel laas,

      juurtpidi tungi sügavikest alla!

      Ja maa all, justkui siin, mu rinna sees

      kõik kooljad, viirastused virgeks СКАЧАТЬ