Atlantise lähistel. Valik luuletusi. Иосиф Бродский

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ avanenud silmist, sooja vett

      on juba rinnuni, kui pimedusest

      pilk põhjatu tal täitub põõsastikus

      ning siis on vesi talle jälle vööni

      ja raske mõõk veevoogudega kantult

      kaob taamale

      ja endaga viib kaasa Aiase.

      2

      G. P.

      Ja jälle elame me väina ääres

      ja rändavad taas pilved meie kohal

      ja ähvardavalt kõmab uus Vesuuv

      ja tolmupilv põiktänavatel maandub

      ja värisevad tänavatel klaasid.

      Tuhk meidki ükskord enda alla matab.

      Ma tahaksin, et õnnetuse tund

      mind tabaks äärelinna trammis

      su majja suundumas,

      ja sajandite pärast,

      kui kaevatakse välja meie linn,

      ma tahaksin, et leiaksid nad minu

      su käte vahelt igavesest unest

      ning tardununa uue tuha all.

      Orpheus ja Artemis

      Talv saabus. Vaikseks laulik

      ei jäänud, tal mõistus jäi pähe,

      hundijälge ta tee peal nähes

      männi otsa end kui aulik

      rähn-vääristisler lennutab,

      et näha pisut laiemalt

      ja uurida mustrit selgemalt,

      kuis see valevust toonitab.

      Jäljepuist mööda teed

      lume künkail kirevaks tegi,

      kui neiu sängile läbisegi

      hommik pildunuks pärlikeed.

      Mööda põllumaid ja teid

      kandub niite kahusena.

      Jaksu Artemiselgi enam

      pole kuhjadeks seada neid.

      Talv võtab sulgude vahele

      elu. Endale pilgu järele

      okste narmaread tõmbavad

      loomade arvelt, kes varjuvad.

      Uus Orpheus välja lehed

      suurest kalendrist sikutab,

      sõnaraamatut lühendab

      bestiaariumi täiendust tehes.

      Põhjapost

      M. B.

      Näib nõnda, et ma laulan sulle vaid.

      Ja mitte ihnusest, vaid pigem sunnist.

      Sa pole aga järeltulijaist

      mu saatusele vähem kurt sel tunnil.

      Sind siin ei ole: vargsi vaimukas

      ka tooli huvi köites läbi kukub

      ning kiidusõnu loota keerukas

      on metsalt, mis kesk lumesadu tukub.

      On sellepärast hääl mul tuhmjas nüüd

      ja hinnalisest pandist ilma jäänud,

      et monoloogi asjus (pole süüd)

      must spetsialisti päriselt ei saanud.

      Ent siiski sahisevast raamatust

      on valjem ta, kuid vananema kärmas.

      Koos tihasega enne talvitus,

      nüüd aega veedab Borease härmas.

      Kas pole õhkutõus see? Ära kurjaks saa,

      et kui ma tasapinnale teed rajan

      sel puhtakujulisel tühermaal,

      siis uhkusele altimeetrit vajan.

      Ent kui sa sihti ees ei erista

      ja üksnes oma peegli saad pokaalist

      veel avastada, siis võib juhtuda,

      et leiad horisondi vertikaalist.

      Näe, kuidas männimetsas suminal

      meemesilane lohutuna lendab,

      oo, oleks voli vaid iroonial

      heaks konkurendiks olla ajal endal,

      mis oleks andnud ma kalendrile,

      et see ei heidaks lehti hüljatuna

      ja usinalt ka jaanuarile

      neid kleebiks külge mahalangenuna.

      Ent minus peituv trükikunstnik nüüd,

      kui talvemaru pääsenud on valla,

      on varju läinud omaenda süül

      niitpeene lumenarmastiku alla.

      Ja haarab vaest irooniat hasart,

      niipea kui ta on sulandunud riski.

      Ja astub välja kurdivõitu bard

      ja atakeerib postibasiliski.

      Õnn kaasa. Mul kui kukel kireb hääl.

      see kiremine aga stratosfääris,

      kus avalik patt kaugemale jääb,

      veel vähemalt mu peatumist ei vääri

      sel viisil kivistunud ilmega

      kui Achilleusel, kellel sõimunoole

      tömp ots on läinud СКАЧАТЬ