Kurat ja Jumal. Mare Kandre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tedretähne,

      nahk nende all oli piimvalge ja silmad helesinised,

      neid ääristasid väikesed valged tihedad kaardus ripsmed,

      ja kui Kurat lasi pilgul rännata, pidi ta imestusest ja õudusest peaaegu pikali kukkuma,

      sest vaid paari meetri kaugusel poisi taga,

      toretseva sirelipõõsa kõrval,

      istus rohul reas kolm erakordselt suurt tiibadega inimeselaadset olendit,

      kolm inglit,

      kõigil rukkikarva juuksed õlgadeni,

      kõik kolm pikkades särkides, seda sinist tooni, millesarnast Kurat varem polnud näinud

      (nagu tükk taevast oleks riideks tehtud).

      Särgi peal olid neil kummaliste helendavate kivikestega kau­nis­tatud veripunased keebid

      ja kõik kolm olid ühtviisi tüdinud olemisega, istudes seal

      külg külje kõrval,

      mornide nägudega,

      jälgimas väikest paksu poisikest rohus.

      Aeg-ajalt, ühtlaste vahedega,

      ohkasid nad üksteise järel sügavalt,

      ja Kurat tundis, kuidas raske väävli-, muna-, gaasi- ja sulgede hais tuulega temani jõudis.

      Ta seisis kaua puu taga peidus ja vaatas

      vett jooksvate silmade ja peksleva südamega

      väikest paksu poissi, mõistes vaistlikult, et see peabki olema tema,

      Jumal.

      Ta ei teadnud, kuidas ta selleni jõudis,

      kuid polnud milleski kindlam olnud:

      see on Jumal,

      see ümar väike röökiv jõmpsikas on Jumal,

      maailmakõiksuse looja.

      Mööda ta selgroogu käis külmavärin ja kõik karvad tõusid püsti.

      Sest istudes seal rohus,

      majesteetlikus üksinduses,

      nina püsti ja kolm tühja pilguga inglit selja taga reas vahtimas,

      kiirgas see poisike Jumal lausa arutut enesega rahulolu.

      Jah, ta istus ja laulis ja röökis, nagu kõik kuuluks talle,

      nagu peaks ta end kogu maa ja kõige elu valitsejaks,

      ja tundus iseka, talumatu ja kõrgina.

      Ja kui ta mõne aja pärast tõusis, võttis maast saua ja pühkis ürbilt kulurohu,

      ja ka kolm inglit tõusid sügavalt ohates püsti

      (nii et Kurat nägi, et nad olid vähemalt kolm meetrit pikad, mistõttu oli naljakas vaadata, kuidas nad sammusid pidulikult pisikese paksu Jumala kannul, kes astus nüüd aasa mööda alla järve poole),

      siis pööras Kurat välkkiirelt kannal ringi ja jooksis minema nii kiiresti, kui jalad võtsid.

      Sest selle olevusega kohtumist tahtis ta iga hinna eest vältida.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQAAAQABAAD/2wBDAAMCAgMCAgMDAwMEAwMEBQgFBQQEBQoHBwYIDAoMDAsK CwsNDhIQDQ4RDgsLEBYQERMUFRUVDA8XGBYUGBIUFRT/2wBDAQMEBAUEBQkFBQkUDQsNFBQUFBQU FBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBQUFBT/wAARCAJYAYkDASIA AhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQA AAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3 ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWm p6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEA AwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSEx BhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERUZHSElK U1RVVldYWVpjZGVmZ2hpanN0dXZ3eHl6goOEhYaHiImKkpOUlZaXmJmaoqOkpaanqKmqsrO0tba3 uLm6ws

СКАЧАТЬ