Kurat ja Jumal. Mare Kandre

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja nendega tahtis olla,

      nad olid kõiges tema täielik vastand.

      Talle meeldis õhtuti, kui oli just oma väikesest külmast hauast välja roninud, metsaserval kükitada.

      Talle meeldis vaadata, kuidas nad käisid oma majakestest sisse ja välja,

      kuidas keetsid linu ja riideid suurtes raudnõudes, mille all põlesid säredad tuled, tehtud rohust, pilbastest ja lehtedest.

      Ta armastas vaadata valget suitsu taevasse tõusmas ja seal hajumas,

      unistades, et aitab mõnel naisel pesu pesta,

      nägi end inimeste tegemistes osalemas:

      mängimas, pesu pesemas, armatsemas, kurvastamas.

      Vahel õhtuti, eriti suvel,

      istusid nad aedades puust laudade taga ja sõid.

      Siis nad jõid ja rääkisid valjusti ja naersid,

      ja võis juhtuda, et mõni küürakas vanamees võttis välja isetehtud pilli, millel ta pimedani mängis, ja naised ja mehed tantsisid puude all, kuni jalad pehmed, ja lapsed uinusid emade süles.

      Näis, et nad olid alati õnnelikud.

      Jaa, Kuradile näis inimeste elu peaaegu paradiislik.

      Ta ei olnud küll ühegi inimese majas käinud,

      kuid oli siiski jõudnud sellest selge pildi saada:

      ainult rõõm!

      Ainult ühtekuuluvus, headus ja igavene õnn!

      Seal oli kõik see, millest ta ise,

      üksik, tõrjutud, vanemate, õdede-vendadeta,

      alati puudust oli tundnud.

      Kuigi inimeste elu näis suuremalt jaolt koosnevat raskest üks­luisest tööst.

      Nad olid kruusatee ääres põllul, kui päike tõusis, kuni päikese loojumiseni mändide taha ja ööpimeduse laskumiseni.

      Nad panid mulda seemneid või kartuleid, mis Kurat öösiti,

      pimeduse varjus,

      põllule joostes üles kaevas

      (sest kui need olid küllalt mädad ja limased, talus ta neid päris hästi).

      Vahel, kui inimesed arvasid, et keegi ei näe,

      istusid nad omaette metsas kännul ja laulsid nii iseäralikult ilusasti, et Kurat,

      kes oli peidus kivi või mahalangenud puu taga,

      värises oma tumedas sisemuses vaimustusest.

      Vahel nägi ta ka mõlemat kummastki sordist,

      meest ja naist,

      tihedas embuses metsarajal kõndimas,

      mõlemad vait.

      Ja ka see pilt raputas teda sarvedeni välja,

      sest vaade oli ilus, kuid samas sügavalt kurb;

      sügava nukruse ja kurvameelsuse allikas.

      Sest ta teadis ju, et seda imet ei saa ta ise tõenäoliselt kunagi tunda,

      hellalt embajad tuletasid valusalt meelde, kui sügavalt üksik ta õieti on,

      kui otsatult üksildane on mets,

      kui vaiksed on kivid, kännud ja sammal,

      jah, ta polnud iial tundnud kellegi hella puudutust jääkülmas talveöös,

      iial polnud ta olnud kellegi armastuse ja andumuse sihtmärk.

      Nii elas Kurat

      inimkonna kõrval,

      lootes ühel päeval temaga kokku sulada.

      *

      Kuid ühel hilisel õhtul juhtus ta olema metsaserval.

      Tüdinud, unesegane ja näljane, hulkus ta tihedais pohlavartes, otsides jänesepabulaid või muud söödavat.

      Kogu päeva oli ta hauas viselnud,

      piinatud iseäralikest, kuidagi eelaimduslikest unenägudest.

      Ühes neist oli ta üksi ühes inimesemajas ja seal,

      keset muldpõrandat, oli justkui suur sügav kaev, mille vesi kiirgas valgust, mis täitis kogu maja.

      See oli kummaline,

      jah, imelik, õudusunenäoline,

      ja nüüd kahlas ta pohlavartes ringi, pea maas, ja mõtiskles unenäo tähenduse üle

      (kas inimeste maja võis seest tõesti nii välja näha,

      kaevud kiirgavad valgust, ja kõik see muu).

      Jah, ta kõndis sügavais mõtteis,

      kui äkki, sattumisi,

      üles vaatama juhtus ja nägi puutüvede vahel kõrges valges rohus omaette istumas väikest iseäralikku, nimbusest ümbritsetud kuju.

      Erk loojanguvalgus, mis kumas ikka veel aasa kohal

      (kuhu ta polnud muide eales oma jalga tõstnud),

      pani kohe tema tundlikud silmad vett jooksma ja nina tilkuma.

      Aga uudishimu oli siiski nii tugev, et ta hiilis veidi lähemale,

      ja peitudes ketendava männitüve taha, nägi ja kuulis ta väikest tegelast nüüd palju selgemini.

      Jaa, tavaline inimene see igatahes polnud, see oli kindel,

      sest nii häbematult ei käitunud ükski inimolend

      isegi suurimas üksinduses.

      Kuju istus ja laulis omaette, väga valjusti ja väga valesti.

      Vahel ta lihtsalt röökis

      taltsutamatult,

      vähimagi põhjuseta,

      ja vajus siis äkitselt mõtlikku, mossis vaikimisse.

      Vastandlike tunnetega nägi Kurat nüüd, et röökija oli umbes tema enda suurune paksuke poiss.

      Poisi punalokilist juuksepahmakat ümbritses nimbus ja seljas oli tal lihtne kriitvalge ürp, mis näis ulatuvat kandadeni.

      Jalas СКАЧАТЬ