Värske Rõhk 2/2020. 2 2020

Чтение книги онлайн.

      Käisin Ida-Tallinna haiglas aborti tegemas. Mitu päeva pärast seda näen end kõrges loksuvas heinas vaikselt kõndimas. Pea kohal kokku löövad pruunid nõtked taimed kohisevad. Võiksin vanduda, et samal ajal kõnnin ka aina kõrgenevas vees.

      Isa lapsepõlveunenägu, milles ta kirjeldas oma tulevast kodu suure laiuva majaesise tulbipõlluga.

      Riias on üks kortermaja, mis mind esimest korda linnas käies tõmbas kui magnet. Selles on midagi. Palju aastaid hiljem leian end enesele üllatuslikult Riias elamast. Terve seal oldud aja vältel ei leia ma seda maja üles. Kardan, et see on lammutatud. Ta oli verstakivi minu kasvamisloos, Riia ja Läti armastamises. See maja muutis lõpuks kõik. Oma viimasel Riia päeva õhtul kõnnin A-ga sihitult ringi. Lähme meie lemmikbaarist mööda natuke teist rada pidi kui tavaliselt ning avastan, et minu maja oli terve see aeg olnud baari kõrval. Olin vahtinud selle krobelist seina sadu õhtuid, toetanud selga, otsinud varju või sooja. Alles viimasel korral sain aru, kus ma kõik need korrad käinud olin.

      Viimane päev Tartus, enne kui tundmatusse kaugusesse lendan. On Kirikute Öö. Võtan Rääbu sülle ja lähme välja. Kõnnime mööda pikki treppe Pauluse kiriku torni, kass kätel. Pärast istume Tiigi pargis purskkaevu äärel. L teeb minust ja Rääbust pilti. Taevas on selge ja ergas. Palju on vaikust, ruumi, pargitulede kuma ja hiiliva suve sääski.