Värske Rõhk 2/2020. 2 2020
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Värske Rõhk 2/2020 - 2 2020 страница 2

Название: Värske Rõhk 2/2020

Автор: 2 2020

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Языкознание

Серия:

isbn: 0202228136364

isbn:

СКАЧАТЬ

      ära lase suurel lainel end kõikuma lüüa.

      Seila välja igast sopamülkast,

      roostikust ja rabast,

      tunne jõgede tulva järele janu ja näita,

      et sa ei ole

      tehtud linnuluust.

      *

      Maa on must,

      märg ja libe nagu kala külm kere,

      öö tilgutab tiibadele täiskuukive,

      katab elavaid ja surnuid oma

      raske regiriimiga ja ühtäkki

      pole minus enam midagi, mis poleks

      sündinud temast.

      Mu juustesse põimisid varesed pesa,

      mu nahk on valge ja valguse pihud

      panevad selle kooruma,

      valgus on valus mu põsesarnadel.

      Tume kleit kahiseb, kui üle külmunud juurte astun,

      silmad kilamas kui ahnel linnul,

      hundiluud ja sügelevad kihvad,

      sõõrmed, mis tõmblevad verehimus,

      otsides tormakalt voolavat, tuksuvat.

      Palavikus on saanud minust elajas,

      kes lunib liha,

      kuid kardab omaenese südant.

      Seda, mis seal kratsib ja kiheleb,

      mis tahab end lahti rebida mu ihust,

      lauldes oma lugusid

      ööd ja päevad läbi.

      Ma jooksin paljajalu selle sünge hääle eest ära

      öö avatud kätesse,

      aeglaselt ja hirmunult,

      püüdsin uinutada seda, mis

      minust tegi üksiku ulguja,

      pagulase pimedusse,

      et iial ei saaks vabaks veenides vohav,

      südames siputav

      salalind.

      *

      Mina ei taha olla see piiga,

      peenepihaline linalakk-neid Saaremaa valsist,

      kellegi loopida ja lennutada

      seal laupäevaõhtuste kaskede süles.

      Tahan ise huultega suudelda taevast,

      siduda pastlapaelad kinni

      ja minna heinamaalt eemale metsa,

      ööbikuid otsima.

      Mina ei taha heliseva häälega

      naerda üle kadakate,

      tahan naerda läbi leekide, kui

      halud praksuvad riidal,

      sakrus punupats lohakalt üle õla

      ja nõgesekublastes käed

      kuupaistet kallistamas.

      Mina ei taha olla

      naine Kirde saia pakilt,

      soe ja rahulolev,

      pakkumas prisketele isamaa poegadele alati

      lahkust ja leiba.

      Mina ei taha õitseda

      kaua ja kelmikalt kui nurmenukk,

      tahan ohakana hooletuid sääremarju torkida,

      tahan valjusti ja vihmaselt

      äratada unesolijaid.

      Mina ei taha tähemõrsjaks,

      olen ööhulkuri tütar,

      neiu nooruke, justkui roosinõelake

      hundisilmade

      ja mererindadega,

      määrin su moka peale mürgimett, kui mulle

      truudust murrad.

      Üles-alla juuksed valla,

      põsed punased kui põlev pisuhänd.

      Mina ei taha kivisid kanda,

      tedremunast tulnud linnuõlad

      raskuse all lösakil.

      Parem pühin pisarad põlle sisse

      ja välguna raksatan tunded tuhaks.

      MARYLIIS TEINFELDT

      MÄLESTUSTE MAASTIKUD

      Kõnnin tee otsa. Pööran ümber, et tagasi minna, aga näen, kuidas rästik ühest teeservast teise roomab. Hakkan nutma ja isa järele hüüdma. Ta tuleb koos labidaga. Rästik valatakse garaaži vundamenti õnne märgiks.

      Kui proovisin rattaga lõigata, et tund aega varem koju saada. Siis lõppes see sellega, et kõndisin, ratas käe kõrval, jäises puusakõrguses vees.

      Suurte lautade taha, põllu keskele on maa alla kaevatud onn, kus isa lapsena ühest oma kollasest kummikust ilma jäi.

      Vanaema ja vanaisaga kuumas rannas, kaasas kaks potti. Üks СКАЧАТЬ