Vikerkaar 6 2020. 6 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hakkas vähemaks jääma inimesi. Oli neid, kel õnnestus linnast põgeneda, aga ka neid, kes selle üritamise käigus tapeti. Mõned võtsid endalt lähedase, kodu või mõistuse kaotamise tõttu ise elu. Ning muidugi surid paljud saadud vigastustesse või nälga. Kõik see illustreeris Berta jaoks väga selgelt, et tal oli kohustus endale antud lubadust täita. Ta pidi nautima iga hetke, päeva, jalutuskäiku, söögikorda ja uinakut ega saanud teha mingeid järeleandmisi.

      Pärast nädalat oli viimasest korrast möödunud liiga kaua aega ja lohutuse asemel tekitas viimasele restoranikülastusele mõtlemine vaid talumatut igatsust. Naine vajas uut jõudu ja teadis, kust seda otsida. Nüüd tuli vaid loota, et peale tema on linna jäänud veel mõni luksuslikku elustiili hindav gurmaan, kes lihata elada ei saa. Ja et linna ainus restoran teab seda ja on leidnud viisi, kuidas nendesuguste vajadused rahuldada.

      Nüüdseks oli mustalt tahvlilt maha tõmmatud kolm rooga. Suitsutatud siga. Suitsutatud koer. Suitsutatud kass. Kass? Berta oli koerainimene, kassi söömine oleks tema jaoks lihtsaminigi läinud kui koera söömine. Enam kassi ei pakutud. Selle asemel seisis tahvlikesel kiri Homo sapiens special.

      Inimene.

      Berta seisis, analüüsis nähtut ja pidi tunnistama, et Homo sapiens special kõlab tõepoolest leebemalt kui näiteks Suitsutatud inimene. Fuih! Suitsutatud inimene kõlas tõesti kohutavalt. Aga Homo sapiens special… Ilmselt just temasuguste jaoks, kes söövad ilma suuremate emotsioonideta meeleldi nii siga kui ka koera ja nüüd siis… inimest? Kas ta sööks inimese nägu? Äkki see polegi nägu, vaid hoopis reie- või kõhutükk? Kui toidu nimi juba nii osavalt on ära maskeeritud, äkki ei meenuta roog siis ka päriselt inimest, püüdis naine end lohutada.

      Vaatame, otsustas Berta lõpuks. Ta pidi vähemalt uurima, ja kelluke tilises.

      Muidugi maksis see palju. Aga Berta ei hoolinud sellest, tal oli veel piisavalt raha. „Homo sapiens special? Ja jäävesi sidruniga,“ ütles Berta tuttavaks saanud tüdrukule, kes ta tellimuse vastu võttis. Näitsik noogutas julgustavalt ja kiitis: „Väga populaarne roog. Täna kolmas. Pisut läheb aega.“

      Berta jäi aknast välja vaatama. Terve ooteaja jooksul möödus restoranist vaid üks inimene, mees, kes hirmsa kiiruga kuhugi tõttas. Inimene. Terve elu on Berta inimeste keskel elanud ja nüüd sööb ühe neist lõunasöögiks. Kas sööb? Nagu vastuseks sellele küsimusele tõi naise kõht kuuldavale kaebliku korina. Mis tal üle jääb? Pärast kõiki neid aastaid ei saanud ta nüüd äkki lati alt minna, parimast vähemaga leppida. Muidugi oleks hea, kui menüüs oleksid endiselt sead, mitte inimesed, aga vähemalt ei pea ta endale pettumust valmistama ja pärast kahetsema, miks ometi täiel rinnal ei elanud.

      Seekord veeklaasis sidrunit polnud, need olevat otsa saanud. Mis siis. Berta ei tulnudki siia sidrunite, vaid millegi muu pärast. Kaugusest ilmuski ettekandjapreili, kes hoidis seekord käes ainult Berta toitu. Peale naise restoranis teisi külastajaid ei viibinud.

      „Head isu!“ Ettekandja naeratas Bertale ja tippis tagasi köögi poole. Nojah. Taldrikul on ju ikkagi inimene, tagatipuks veel pea, aga… Taas kord kaks kõrva, mis sest, et mitte lontis. Avatud suu. Püstine, veidi isegi kärssa meenutav nina. Selle kaudu oli inimloom kunagi hinganud. Pruunid tardunud silmad. Pea taldrikul. Söögiriistad, ootamas hetke, mil saaksid tööle asuda. Punane salvrätt ja korv maitseainetega. Olukorra tuttavlikkus täitis naise rahuga. Lisaks oli toidu lõhn joovastav.

      Liha on liha, mõtles Berta näljaselt ja sukeldus rooga.

      Kui naise kõhtu oli maandunud viimane tükk inimliha, tundis ta end taas hästi. Berta tõusis lauast ning liikus läbi restorani tualettruumide koridori poole põit kergendama. Seda tehes möödus naine köögist, kus käis vilgas askeldamine. Ta kiikas ümmargusest uksel olevast aknast uudishimulikult sisse. Sead. Kööginurgas olid sead. Neli suurt siga üksteise otsas hunnikus, kogu oma külluses.

      Seakorjustest mitte väga kaugel askeldas kokk. Ta tõstis tööpinnale ühe mehetorso ja raius sellel kiire liigutusega pea küljest.

      PIRET KARRO

      ***

      unustasin ära,

      et olen kodutu

      ja jäin siia elama

      mõneks kuuks

      siis tuli jälle kolida

      üks kass vajas hoidmist

      mina vajasin ka hoidmist

      nii et vahepeal kolisin su

      kaissu

      homme kolin jälle

      sõprade diivanile

      sõprade köögilauale

      külmkappi

      ja esikusse

      tompa utca 20

      guyon köz 2

      sonnenallee 27

      etc

      kõik aadressid on fiktiivsed

      kord siin, kord seal

      võltsdokumentidega

      võõras linnas

      mu aadressikaart valetab

      või luiskab, luuletab

      mina ei valeta

      ma elan siin, ausõna

      mul on rõdul potitaimed ja seinas vaip

      või

      mul on seinas auk

      ja köögiaknal tuhatoosid

      meie loeme siin Berliner Tageszeitungit

      minu kodus on vannituba alati puhas

      või

      minu kodus on vannitoapõrand

      alati täis kubemekarvu

      elan puulatvade kõrgusel, elan kolmandal korrusel,

      mida siin linnas loetakse esimeseks korruseks

      harju ära, tere, mina olen piret, P-I-RET,

      jess, kedagi pole köögis, uus vaade, uus seltskond,

      uus kodukord, korista, ära korista, kas sul pardlit on,

      mul polegi palju mööblit vaja

      kodu on see, kus su hambahari on

      kodu on see, kus sa oled maganud rohkem kui neli ööd

      kodu on see, kus sind keegi ootab

      vahel on selleks

      tühi ruum

      The СКАЧАТЬ