Vikerkaar 6 2020. 6 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sai saata.

      Sõnad olid alles.

      MARI-LIIS MÜÜRSEPP

      Jäävad ainult silmad

      Oli kahtlemata ime, et Berta praegu siin võis istuda. Restoran oli ime. Ettekandja. Ja eriti muidugi see, et menüüs veel tavapäraseid roogi leidus. Pärast linnaga juhtunut oli Berta otsustanud elada täiel rinnal. Rünnakud käisid lainetena, need võisid iga hetk korduda ning Berta ei soovinud surra teadmisega, et on end oma viimastel päevadel millestki ilma jätnud. Seepärast istuski ta praegu linna ainsas restoranis koos üksikute ellujäänud inimestega, oodates toitu, mis pidi talle üheaegselt pakkuma nii kõhutäidet, maitseelamust kui ka kinnitust selle kohta, et elu läheb edasi.

      Väikesel kaheinimeselaual seisis juba punutud korv erinevate maitseainetega. Punasesse salvrätti keeratud kahvel ja nuga. Mineraalvesi klaasis hulpiva sidruniviiluga. Aga endiselt ei pakkunud asjadele seltsi see, mis oleks pidanud: Berta luksuslik eine. Järjest toodi kõrvallaudadele mitmesuguseid grillitud, praetud, suitsutatud ja keedetud kehaosi, mille lõhn naise soolikad veelgi enam kortsu tõmbas. Anuvate, kuid siiski võimalikult vaoshoitud kiunatuste saatel andis kõht märku, et selline narrimine pole talle sugugi meelepärane. Berta võttis lonksu. Hea, et vett tellis, ennast tuleb ju siiski vormis hoida. Oma pikkade punaste küüntega õngitses ta nälja peletamiseks klaasist sidruniviilu ja sõi selle ära. Siis vaatas Berta veel pisut ringi, kuni ta palvetele viimaks vastati. Eemalt lähenes noor ettekandjanäitsik, käsivarred eri roogi täis laotud. Vilunult libistas tütarlaps Berta ette taldriku hiiglasliku seapeaga – „Head isu!“ – ja kiirustas edasi.

      Siga oli Berta lemmikroog, aga pead polnud ta varem söönud. Huvitav, mõtles ta toidu kohale kummardudes. Nii suur. Ja täitsa sea moodi. Õhukesed lontis kõrvad. Töntsakas kärss kahe auguga, mille kaudu loom oli kunagi hinganud. Surnu kohta veidralt kelmikas asendis suu, mis lasknuks arvata, et seal on pooleli mõni tore mäng. Ja need silmad… Sea tardunud pilk oli kuidagi paeluv. Berta vaatas lähemalt, puurides oma laineriga ääristatud sinised silmad sügavale sealaiba tillukestesse klaasistunud silmadesse. Nii vahtis naine mõnda aega poolikule loomakorjusele otsa, kuni talle meenus, et tegu on siiski ta lõunasöögiga. Nõndaks. Kahvel ühes, nuga teises käes, lõi Berta söögiriistad lihasse.

      Siga maitses jumalikult. Tavaliselt pööras Berta suurt tähelepanu sellele, mida temast arvati, kuid taldrikul seisvat oivaliselt maitsestatud, auravat ja mahlast lihatükki endasse ahmides ei hoolinud ta enam ümbritsevast. Suured, hammaste vahel lohakalt peenestatud lihatükid vajusid pehmelt mao suunas, vürtsikasmagus lõhn hellitas sõõrmeid ja rasv paitas Berta lõuga.

      Ei läinudki kaua, kui taldrikule jäigi ainult paar väikeseid tardunud silmi.

      Oli seitsmes päev pärast Kuuendat rünnakut.

      *

      Möödusid nädalad. Pärast elu parimat söögikorda polnud Berta suutnud seda unustada. Muidugi oli naiivne loota, et restoranis endiselt midagi sellist pakutaks. Imesid nii sageli ei juhtu. Sealiha oli defitsiit, eriti seal, kus Berta elas, eriti pärast Kuuendat rünnakut. Vähesed inimesed elasid rünnaku üle ja inimestest vähemgi võis ümbruskonnas liikumas näha loomi. Enamik neist võeti linnast põgenedes kaasa, üksikud leitud loomakorjused tehti kiiresti lihaks, mis maksis aga oma harulduse tõttu metsikult palju ning mida said endale lubada vaid sellised naised nagu Berta, kes tegelikult mitte ainult ei saanud, vaid lausa pidi seda tegema. Tal oli kohustus endale loodud standardeid järgida. Temasugune haruldaselt kaunis, nooruslik ja elegantne naine vääris kõike, mis oli sama haruldane nagu tema isegi. Iseäranis nüüd, kui nende maailmast suure tõenäosusega varsti enam midagi alles ei jää. Äkki ikkagi…

      Muidugi ei olnud menüüs enam siga. Ega ka mitte lammast või ükskõik mis teist imetajat, lindu, kala, roomajat – ei midagi, mida võiks liha alla klassifitseerida. Ettekandja soovitas oodata, ehk tuleb lähiajal midagi. Berta ei tahtnud aga oodata. Ta mõtted keerlesid vaid mahlaste põskede ümber, millest viimasel ajal undki nägema oli hakanud. Restoranis pakuti küll läätsedega täidetud suvikõrvitsat, pastat sidruniseenekastmega ja mitmeid teisi hõrgutavaid roogi, aga Berta suutis mõelda vaid lihale. Selle järele ta ju tuligi, kuidas ei ole? Viimaks naine alistus ja tellis sojakotletiga hamburgeri. Vähemalt meenutas idee poolest seda, millest ta ilma jäi. Kotlet maitses aga pärislihaga võrreldes äärmiselt jälgilt ning naine jättis söömise pooleli. Berta heitis pilgu aknast välja ning ta silmanurka ilmus pisar, mis veeres kiiresti mööda meigitud põske, jättes sellele laia vao.

      Jõudnud koju (pärast Kuuendat rünnakut oli ta endale kodu teinud ühte mahajäetud keldripoodi), võttis Berta ühelt letilt paki peekonimaitselisi kiirnuudleid, soojendas vett ja segas nuudlid kokku pakimaitseainetega, jätkates igapäevaseid katseid leida retsepti lihaisu leevendamiseks. Tulemus ei küündinud restoranielamusele aga ligilähedalegi ega peletanud sugugi nälga ja igatsust rahulolutunde järele, mida talle oli paar nädalat tagasi pakkunud see võrratu siga. Igatsus lõhkus Berta terviklikkuse, kuid temasugune naine pidi olema täiuslik. Tal ei tulnud oma soovide täitmisel just sageli takistusi ette ja sellega oli raske leppida. Siiani oli ju raha eest kõike saanud.

      Järgmisel hommikul tõusis Berta varakult ja läks linna, möödudes lootusrikkalt jälle linna ainsast restoranist. Ohoo, mis see siis on? Restorani aknal rippuva tahvlikese pealt oli Suitsutatud siga kriidiga maha tõmmatud. Selle asemel seisis uus roog. Berta tippis kontsadel lähemale, erutatud ja ootusärev. Kas tõesti… Naine kissitas kunstripsmetega looritatud silmi. Suitsutatud… koer.

      Bertale meenus lapsepõlv: tol ajal kümneaastane valgete tenniste ja roosa tüllseelikuga Berta hoidmas süles kahe siidise karvapatsiga Yorkshire’i terjerit, kes sai tüdruku lemmikkuulsuse järgi nimeks Marilyn. Nad olid olnud lahutamatud seni, kuni Marilyn väärikas eas vanadusse suri. Berta vandus, et ei võta austusest Marilyni vastu enam iialgi ühtegi uut looma. Ja ta oli seda lubadust pidanud.

      Kummalisel kombel ei pannud isegi Marilyni meenutamine Bertat restorani uusima roa suhtes vastikust tundma. Sellest oli liiga kaua aega möödas, lisaks polnud ta ammu ühegi koeraga lähemalt kokku puutunud. Teda valdas vaid kirjeldamatu nälg, mida ventilatsiooniavast hoovav isuäratav lihalõhn veelgi süvendas. See lõhn tähistas luksust: eksklusiivset, hinnalist, mõeldud vaid inimestele, kes ei peatu oma ihade rahuldamisel mitte millegi ees. Juba tajus Berta pehmet auru oma nägu paitamas ja nägi vaimusilma ees rasvas sillerdavat nahka.

      Naine astus restorani ja kelluke uksel tilises, andes märku uue kliendi saabumisest.

      Ei läinud kaua aega, kui kordus see, mis varem. Punane salvrätirull noa-kahvliga. Maitseained korvis. Mineraalvesi, jää ja sidruniviil. Ettekandjapreili. Pea taldrikul. Koledad, õhukesed ja lontis kõrvad, sootuks erinevad kadunud Marilyni omadest. Avatud suu. Kahe auguga nina, teatud nurga alt vaadates kärsaga lausa täitsa sarnane. Ja üks paar klaasjaid silmi.

      Liha on liha, mõtles Berta ja hakkas noaga saagima, parema käe väike sõrm püsti.

      Roog maitses vähemalt sama jumalikult nagu siga. Täiuslikult vürtsikas maitse, ideaalselt suitsutatud ja hõrk. Vahepeal meenus Bertale, et sööb koera, aga kui ta pilgu aknast välja suunas, võis kujutleda, et tegu on näiteks lambaga, kelle maitset koeraliha pisut meenutas. Iga ampsuga voolas sööja kehasse üha rohkem uut jõudu. Naine tundis end kõikvõimsana. Ükski maailmakord või katastroof ei saanud talle keelata naudinguid, mille pärast ta siia ilma sündinud oli.

      Silmad jäid taldrikule alles.

      *

      Mõnda aega tundis Berta end peaaegu rahulolevalt – nii rahulolevalt, kui sõjaolukorras võimalik. Mälestus imelisest koeralihast püsis naisel kindlalt СКАЧАТЬ