Vikerkaar 4 2020. 4 2020

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      ta kõne on selge ja agressiivne

      see on nii kodune ja tuttav turvaline

      mähib mu enda sisse

      nagu pehme pleed mõne vastsündinud beebi

      ta ütleb isale

      pohhui

      las kõik kuulevad

      keegi ei hooli

      vaatab mulle otsa ma vaatan vastu

      vannun – tõsi

      ma ei hooli –

      lasnamäe buss on täis selgeltnägijaid

      aga keegi neid

      televisiooni ei luba

      ma ei ole kunagi eriti hoolinud kellestki peale enda

      aga ma pakun talle pilku ja ma ei paku seda

      kuigi tihti vahel harva

      on tõesti nii vähe vaja et

      saadan imetleva pilguga tema ilusat

      majakovskilikku soni värvilist kallist jopet

      vajutan pehmelt silmadega tema väärkoheldud

      ehk ka vähepuudutatud kehale salajase mustri

      spekuleerin

      mõtlen kas ma muudan su elu oma peas

      nüüd traagilisemaks kui see tegelikult on

      kõik ühe sitase luuletuse nimel

      anna andeks poiss

      ütleb mu pilk

      kui ta minule lähimast

      bussiuksest väljub

      ütleb mu pilk minu kättemaks

      on sinu päralt

      keegi neist

      ei saa mulle ligilähedalegi

      need kes elus saanud kõike

      eliitkoole vabamüürlastest roosiristlastest issisid näitlejatest lauljatest emmesid lacani hegelit kõivu tammsaaret sirpi vikerkaart bretoni psühhoanalüüsi perfoormansseid hapet häppeninge kvaliteetset kanepit valusaid ja kitsaid vitte eksperimentaalseid voodimänge ütleb

      mu pilk

      kuni buss ja mina

      oleme jälle üks neist liigkiiresti

      mööduvaist mittehoolijaist

      uksed sulguvad

      poiss jääb maha nagu kõik mu poisid

      mu pilk sulgub tagasi iseenda perifeeria

      teravmagusasse lõhna

      ratas pöörleb edasi

      buss pritsib juba järgmises peatuses kellegi teise ropu tööga

      teenitud uue mantli ja kingad

      vana mustusega kokku

      mina jään kellegi teise rataste alla juba

      ülejärgmises

      järgmises elus jah

      ehk siis on kõik teistmoodi

      futurism mu

      futurism

      olen jälle iseenda sees kaugel

      ja lukus tegelikult

      tõsi – ma ei hooli

      reinu

      ütleb naist meenutav küborgi

      hääl masinast nagu

      kõiketeadev jumal

      minu kord on väljuda

      uksed avanevad buss jääb tühjaks

      sulguvad

      ma jään maha

      uksed avanevad

      sulguvad uksed avanevad

      sulguvad uksed avanevad

      sulguvad

      tere isa

      ***

      üks päev tulen su juurde

      joonistan näole

      veega mittemahapestava markeriga

      vaese mehe tätoveeringuid

      nagu neil sad suicide noorräpparitel

      hakkame isegi ehk vaese mehe räppe kirjutama

      vastavaid oma majanduslikule olukorrale

      eriti halbu riimivaid

      vähelugenute värsse

      mis tegelt eriti ei riimu

      aga sel on oma veetlus

      muidugi

      meie esimese laulu nimeks saab

      mmmfisodejöfögppad

      see on sotsiaalkriitiline mõmina-mõmin

      mõistetav vähestele

      taskukohane paljudele

      las igavikust luuletavad need

      kel on raha

      kes ei pea mõtlema

      kuidas ots otsaga kokku tulla

      ma veel ei tea mis su näole paksu jutiga

      vean vean kihla et midagi roppu

      kõik atlased joonistasime

      munne täis sinuga

      kaks ainsat hõbemedalisti me klassist

      majanduse klass –

      saatuse iroonia

      sattuda СКАЧАТЬ