Meie taluelu Memme nõuanded. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Koduaiamaa oli võrreldes aiandi ja peedipõllu orjatööga muidugi köömes. Eks rohida tuli vahel sedagi, samas, kui meil oleks olnud ainult aiamaa, siis oleks ma vist teine inimene, teiste kogemuste poolt vermitud.

      Meie pere loomahullus oli mu jaoks positiivne ja lummav. Papa oli loomaarst ja käisin igal vabal võimalusel temaga karjalautades kaasas. Mida ma õppisin? Ilmselt sama, mis on mu tütar Maria õppinud: laudalõhn on parim! Võibolla tuleb see teadmine tõesti õrnas eas omandada? Õppisin ilmselt ka seda, et loomi-linde ei maksa karta, aga suurtele loomadele ei tasu selja taha minna. Mitte kunagi ei ole mind ükski lehm ega pull ega hobune taha visatud jalaga löönud, aga mäletan, kuidas papa seda alati kordas: suurel loomal oled ees või külje peal! Ukerdasin seal ringi, nägin seemendamist ja poegimist ja hädatappu, aga kõige huvitavamad olid muidugi suurte karjalautade kasside kolooniad.

      Papa-mamma juures ja hiljem vanematekodus – kui ka ema ja isa hakkasid loomi pidama, ärkamisajal ehk kaheksakümnendate lõpus – sain selgeks tarkuse, et loomapidamine ei ole töö, mis saab „ära tehtud“. Loomapidamine on elulaad, lõppematu protsess. Papa-mamma köögis oli alati üks pang välisukse juures, kuhu visati üle jäänud toit. Solgipang, mis käis ära vaid korra laudas ja tuli siis tagasi. Igal õhtul pani papa omale sinise kitli selga ja ütles: „Lähen talitama.“ Minul oli oma laudapalitu, panin selle selga ja läksime koos. Hommikul tuli aga jälle laudast läbi käia. See „talitamine“ oli sama elementaarne nagu kempsus käimine ega saanud mitte kunagi otsa. Veel aastakümneid ei saanud. Papa elas 82aastaseks ja mamma veel kauem. Kui nad enam laudaloomi pidada ei jaksanud, pidasid lugematul arvul kasse.

      Arvan, et ilma selle laudatöö lõppematu protsessi tunnetamiseta oleks raske maal loomi pidama hakata.

      Aga ühe asja sain alles hiljuti selgeks.

      Mu papa ja mamma ei tahtnud mitte kunagi mitte kusagil pikalt käia. Nende reiside piiriks olid nende vanematekodud, kuhu suve jooksul ehk korra jõuti: elasime Viljandimaal, papa vanemad elasid Valgamaal, mamma oli pärit Läänemaalt. Papa pidi käima end loomaarstina varustamas Lätis, umbes kord kuus. See oligi kõik. Mäletan hajusalt, kuidas sugulaste seas kutsuti, räägiti, meelitati uuesti tulema või ööseks jääma, mina ise oleksin toona tahtnud küll kusagile kaugemale ja kauemaks saada, ka papa ise jutustas vahel, mismoodi ta noores eas reisida soovis… Aga nüüd ütlesid nad: „Me ei saa. Meil on loomad.“

      See oli tõsi. Ja alles nüüd saan ma aru, et see on ikka natuke kattevari ka. Sul on lihtsalt oma elurütmis mõnus ja sa ei soovi seda muuta. Siis on hea vabanduseks öelda: „Loomad!“

      Väike Myy: Minu lapsepõlv erines Sinu omast kardinaalselt. Olin küll ka maalaps, sündisin Narva-lähedases külas, mis oli veel täis sõjaarme, aga mind kasvatati teadlikult „parema elu jaoks“. Kolhoosipõllule minek ei tulnud kõne allagi. Mis muidugi ei tähenda, et minult mitte midagi nõutud ei oleks. Nõuti küll: eeskujulikku õppimist ja korralikku käitumist. Esimene tuli kerge vaevaga, teisega oli raskusi.

      Aga kes oli minu õpetaja?… Võin öelda, et tegelikult kasvatasin end ise, raamatute abiga. Lugemise sain vanaisa ajalehe taga selgeks kolmeaastaselt ja sellest ajast olin alalõpmata ninapidi raamatus.

      Keskkond, milles kasvasin, oli igal juhul arendav ja eriline. Ema-isa käisid raudteel tööl ning minu kasvatajateks olid vanaisa ja vanaema, mõlemad pärit väga musikaalsest ja edumeelsest suguvõsast. Just laulukooris nad kohtusidki.

      Ka vanaema õed osalesid hoolega meie pere elus. Kõik nad olid küllalt heale järjele jõudnud, omandanud elukutse ja teatud positsiooni. Salme oli apteeker, Johanna sakste kokk ja õmbleja. Suguvõsas oli meil teatri- ja kultuuriinimesi, loomulikult oli ka suhtlusringkond kadestamisväärne. Lapsena oli õnn kohtuda inimestega, kellest tänaseks on saanud legend.