Meie taluelu Memme nõuanded. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      See oli minu koroonakevade suurim löök, kui me kõige aktiivsemal aianduse hooajal silmast silma, käed mullas, suhelda ei saanud. Korraks, kõige suurema kriisi ja šoki keskel, tundus reaalne võimalus, et ülehomme kolite koos mehega minu juurde, sest lapsed tulevad maale teie majja ja peavad olema karantiinis. See oli loogiline, aga samas ka kentsakas idee. Ootasin teie siia kolimist põnevuse ja ka teatud hirmuga, tagantjärele vaadates ütlen: jumal hoidis, et meie suhe sellist ühe katuse all elamise segadust üle ei pidanud elama! Sa jäid oma koju, mina oma koju, kriisilaine vaibus enne seda, kui aianduskevad lõplikult mööda sai.

      Tulid siis mulle külla ja märkasid kohe, et olin põllu pealt ära toodud taliküüslaugud oma aeda valesti ümber istutanud: „Absoluutselt liiga kõrgel! Sibulad jah käivad pinna lähedal, aga küüslaugud peavad sügaval maa sees olema!“ Sama kehvasti oli lugu metsaveerelt kaevatud kuldtähtedega: „Liiga päikese kätte oled nad istutanud, nad tahaks puu all olla.“

      Kust Sa küll kõike tead? Eluringi tarkuste põhimõttest saan ma aru küll. On asju, mida memmele on keegi üle-eelmise põlvkonna memm õpetanud, ja on asju, mida memm teab, sest memm on elu näinud. Paljud suured tarkused saab selgeks sünteesi abiga: kui olen sarnast viga juba mitu korda teinud, siis hakkan märkama mustrit ja uut viga ennetama. Nii saabki minust ka lõpuks memm, kui ma ise ka pingutan seoste märkamisel!

      Väike Myy: Mäletan muidugi meie esimest kohtumist. (Muie.) Lilletaimi oli mu aias palju ja kahju oli maha niita, aga ise mõtlesin: ah, Petrone, ega see ikka tule… Tulid siiski.

      Ootasin pepsi, lakitud küüntega ärinaist. Saabus hoopis lohvakas särgis mullaste kätega külanaine. Olid juba tee pealt midagi autosse saanud ja valmis minugagi jagama.

      Muide. Tol esimesel korral, kui Sa tulid, rippus mul jalgupidi puu otsas hiigelsuur valge kalkun, kellele pidime hädatapu tegema vaid mõni minut enne Sinu saabumist. Olin sel päeval üsna kuiv ja karune, hinges kahetsus linnu õnnetuse pärast – ta sai kuumarabanduse – ja kannatamatult ootasin, et saaksin juba üksi jääda ja selle ebameeldiva kitkumise ette võtta. Jutu käigus sulasin veidi üles. Jutt meil sobis, vaated klappisid. Sulle jäi meie õnnetus märkamata. Selliseid asju ei taha rääkida oma lähedastelegi, saati siis võõrale.

      Küsid, kust ma olen memmetarkust korjanud. Seda tarkust, mis metsasse ja taimedesse puutub, ei ole ma tegelikult korjanud mitte oma memmelt, kellel selliste asjade vastu huvi puudus, vaid otse loodusest endast, vaadates ja meelde jättes. Taim, mis looduses kasvab varjulises kohas, tahab ümber kolides sama keskkonda, siis läheb ta kasvama ja jääb püsima. Koriluse- ja seenemetsatarkused sain oma esimeselt, nüüdseks surnud abikaasalt, kes kasvas Karjala metsades.

      Majapidamistarkused sain aga hoopis vanaisalt ja isalt. Nemad olid parajad jutupaunikud ja et poega-pärijat polnud kuskilt võtta, püüdsid nad uudishimulikule plikatirtsule oma elutarkuse edasi anda. Vanaisalt sain vanu nippe igasuguste talutööde kohta, isa omakorda püüdis mind ette valmistada tehnilise hariduse omandamiseks – elektritööd olid mul käpas juba maast madalast. Veel enne kooliminekut istusin pimikus ja ilmutasin kellegi matuse- või pulmafotosid, isa teenis niimoodi palgale lisa. Aitasin tal ka telereid ja raadioid parandada, teadsin, mis on vooluring ja kuidas kontrollida, milline lamp aparaadis on läbi põlenud. Oskasin juba noores eas joota ja tinutada. Jah, joota ja tinutada! Tänapäeval on need mõisted omandanud halvustava alatooni, tegelikult tähendasid need sõnad igasuguste majapidamisnõude parandamist. Noore naisena panin oma elamusse ise elektrisüsteemi, isa vaid tuli, kontrollis, noogutas tunnustavalt ja ühendas vooluvõrku.

      Samas ei tundnud ma noorena naistetöid – oma elu alustades ei osanud muud kui kuidagimoodi kartulit ja mune praadida. Lugematu hulk tädikesi koos vanaemaga tegid mulle kõik ette-taha ära. Naistetöid pidi elu mulle hiljem õpetama.

      Elu õpetajad

      Epp: Sõna „memm“ on muidugi sümbol. Kui mõtlen enda mõjutajatele, siis sain ka mina just vanaisalt kõige rohkem seda „memmetarkust“. Ja mitte ainult nippe, vaid ka midagi suuremat. Praegu mälupilte silme eest läbi lastes kutsun ennast korrale: tahaksin olla oma elus rohkem nagu papa, mitte nagu mamma! Sest mamma, tema aina töötas ja toimetas ja vahel ka torises omaette kõrgel toonil. Ta on suutnud mulle tekitada mälestuse, et tema tegi kõige rohkem tööd, ta teenis tööd, teenindas teisi, aeda, põldu…

      Papa võttis aga pealtnäha rohkem aega maha ja rääkis lapsega. Kumb neist tegelikult rohkem tööd tegi, kes teab? Ja kuidas seda mõõta? Olulisem on see, kumb neist oma eluga rohkem rahul oli ja kumb neist suutis oma elutarkust edasi anda. Selles suhtes olen ma papa kasvatatud rohkem kui kellegi teise.