Arutu õhin. Robert J. Shiller

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – tõusud ja mõõnad. 2. peatükk on kolmandas väljaandes täiesti uus ja lisatud vastuseks laialdasele murele võlakirjaturu võimaliku mulli pärast. Need kolm peatükki võimaldavad meil mõista, kui tähelepanuväärsed on olnud selle turu kõikumised, ja hoomata turutrendide üldisi perspektiive.

      Raamatu esimeses osas on käsitletud struktuurseid tegureid, mis viivad turumullide tekkeni. See osa algab 4. peatükis aruteluga turukõikumisi esile kutsuvatest teguritest: turuvälistest sündmustest näiteks poliitika, tehnoloogia ja demograafia vallas. Selles peatükis on loetletud tegureid, mis lõppkokkuvõttes on suuresti tänu oma mõjule investorite psühholoogiale põhjustanud kolm viimast börsibuumi: millenniumibuumi 1982–2000, omandiühiskonna buumi 2003–2007 ja uue normaalsuse buumi 2009. aastast praeguseni. Ka tänapäeval on tähtis varasemate buumide käivitavad tegurid läbi võtta, et oskaksime hinnata erinevaid asjaolusid, mis võivad tulevikus buume tekitada.

      Teine osa vaatleb kultuurilisi tegureid, mis veelgi kindlustavad spekulatiivse mulli struktuuri. 6. peatükis käsitletud uudistemeedial on määrav osatähtsus, sest see võimendab lugusid, mis leiavad investorkonnas kõlapinda, pahatihti olenemata nende paikapidavusest. 7. peatükk analüüsib „uue ajastu” teooriaid, millel on kalduvus aeg-ajalt iseeneslikult tekkida. Selles väljaandes on vaadeldud nende teooriate levikut nii aktsiabörsil kui ka kinnisvaraturul. Nende teooriate populaarsus nähtub tulenevat otse turgudel toimuvast tegevusest, mitte nende lugude tõelise väärtuse erapooletust analüüsist. 8. peatükk heidab pilgu maailma suurematele börsibuumidele viimase poolsajandi jooksul ja kirjeldab, mis laadi uue ajastu teooriad nendega seoses sageli tärkasid.

      Kolmas osa käsitleb turukäitumist tingivaid psühholoogilisi tegureid. 9. peatükk väidab, et kuna turgude tõelist väärtust on majandus- ja finantsteoorias nõnda kehvalt määratletud ja seda on nii raske arvutada, toetub avalikkus mõnele peaasjalikult psühholoogilisele turuväärtuse hindamise ankrule. 10. peatükk kirjeldab mõningaid tähtsaid sotsiaalpsühholoogilisi ja sotsioloogilisi uuringuid, mis aitavad meil mõista, miks nii paljud erinevad inimesed ühekorraga oma arvamust muudavad.

      Neljas osa uurib akadeemikute ja populaarteadlaste katseid turumulle ratsionaliseerida. 11. peatükk vaatleb efektiivse turu teooriat. 12. peatükk käsitleb mullide ajal sageli edendatavat teooriat, et avalikkus on just teada saanud mõne tähtsa fakti – olgugi et see „fakt” on kas küsitav või juba mõnda aega laialdaselt teada olnud.

      Viienda osa 13. peatükk kaalub spekulatiivsete mullide järelmeid üksikinvestoritele, institutsioonidele ja riikidele. Praegusel juhul, kus niihästi aktsiabörs kui ka kinnisvaraturg on haavatavad, pakutakse mitut retsepti pakilisteks muudatusteks poliitikas, samuti soovitust üksikinvestoritele, kuidas vähendada oma riski seista silmitsi „lõhkenud” mulli tagajärgedega.

      Selle raamatu lisas on avaldatud ka redigeeritud versioon minu Nobeli auhinna loengust, mille pidasin Stockholmis 2013. aasta detsembris. See loeng seab mitu raamatus esitatud väidet laiemasse konteksti, viidates ka akadeemilistele aruteludele mõne siin esitatud põhijärelduse kohta.

      Olen loonud veebilehe irrationalexuberance.com, mis pakub uut teavet selle raamatu teemadel ning värskendab regulaarselt mõningaid selles raamatus esitatud andmeid ja graafikuid.

      Eessõna teisele väljaandele 2005. aastal

      Selle raamatu esmatrüki eessõnas, mis on taasesitatud pärast käesolevat, nimetasin ma seda raamatut uurimuseks millenniumi börsibuumist, mis mõjutas suurt osa maailmast 2000. aastale eelnenud aastatel. Paljud, kes seda raamatut lugesid, on mulle öelnud, et see käsitleb palju laiemat teemat. Neil on õigus: see raamat on tegelikult kõigi spekulatiivsete turgude käitumisest, inimese kaitsetusest vigade ees ja kapitalistliku süsteemi ebastabiilsusest.

      Kirjutades esimest väljaannet, mis valmis suuresti 1999. aastal, tundus börsibuum alistamatu. S&P 500 indeks oli 1995. aastal tõusnud 34%, 1996. aastal 20%, 1997. aastal 31%, 1998. aastal 26% ja 1999. aastal 20%. Sarnane börsitõusude jada oli ilmnenud ka paljudes teistes riikides. Selline lennukas tõus nii palju aastaid järjest ei saanud olla tingitud pelgast juhusest või vähemalt nii tundus toona paljudele – ka ekspertidele, kes seda seisukohta kinnitasid. Börsibuumis nähti laialdaselt uue majandusajastu heeroldit. Kuid minu raamat võttis selle börsibuumi suhtes hoopis teistsuguse, palju süngema hoiaku.

      Kui raamat 2000. aasta märtsis poelettidele ilmus, olin parajasti Yale’i ülikoolist akadeemilisel puhkusel ja läksin kümmet riiki läbivale esitlusturneele. Muidugi mõista polnud kellelgi tol hetkel aimu, et märts 2000 jääb tähistama turu tippu. Rääkides väga paljude inimestega neist vigadest, mida nad minu arvates tegid, jõudsin mõteteni, kuidas uues väljaandes oma väiteid tugevdada.

      Aastaid hiljem meenuvad mulle ikka veel selgesti teatud laadi inimlikud eksimused, mille tunnistaja ma oma turneel olin. Mäletan, et raadios jutusaates üles astudes kuulsin üht naist mulle ütlemas, et ta lihtsalt teab, et ma eksin: aktsiaturg on selges tõusutrendis ja see peab üldiselt ülespoole liikuma. Värin tema hääles pani mind mõtlema, mis küll tema tunnetes sisaldus.

      Samuti mäletan, et nägin meest, kes käis kahel minu raamatuesitlusel, istus mõlemal korral tagareas ja paistis väga rahutu. Miks ta teist korda tagasi tuli ja mis teda nõnda närvi ajas?

      Mäletan, et kõnelesin oma karusest turunägemusest institutsionaalsete investorite rühmale ja kuulasin siis, kuidas ühe suure fondi juht mulle ütles, et on minuga nõus, aga sellegipoolest kavatseb oma portfelli valitsemisel eirata kogu mu juttu. Ta arvas, et minu väljendatud ideed ei ole lõppkokkuvõttes piisavalt autoriteetsed, et tema kliendid ja kolleegid neid tõsiselt võtaksid, ning ta ei saa oma portfelli jaotust muuta üksnes selle põhjal, mis paistab olevat ühe inimese eriarvamus – isegi kui ta ise on sellega nõus.

      Ennekõike mäletan aga, et inimesed kuulasid mu juttu rõõmsalt ja ilmselge huviga ning ütlesid siis mulle reipalt, et nad mind eriti ei usu. Aktsiabörsi suhtes oli jõutud mingile kollektiivsele järeldusele – ja see hoidis inimeste meeli võimsalt oma haardes.

      Pärast 2000. aastat oli börsibuum ühtäkki läbi. USA aktsiaturg ja kõigi teiste riikide börsid, kus aktsiad olid üha tõusnud, laskusid 2000. aasta tipust kõvasti allapoole. Selleks ajaks, kui S&P 500 indeks 2003. aasta märtsis põhja jõudis, oli see kaotanud poole oma reaalsest (inflatsiooniga korrigeeritud) väärtusest. Selline asjade käik tõi kaasa muutuse investorite psühholoogias.

      Mäletan, et sõin 2000. aasta lõpus hommikust ühe naise ja tema abikaasaga, kui turg oli tipust märkimisväärselt langenud, sealhulgas tehnoloogiaaktsiad üle 50 protsendi. Naine ütles, et tema tegeles perekonnas investeerimisega ja 1990-ndatel oli ta geenius. Mees oli sellega päri. Nüüd oli aga naise eneseusk kokku varisenud, nagu ta tunnistas. Tema eriline turuvaist polnud midagi muud kui illusioon, unenägu, ütles ta. Ka sellele ei vaielnud mees vastu.

      Ent ükskõik kui tugev pole olnud mõne inimese psühholoogiline reaktsioon sellele turulangusele, paistab, et kollektiivne entusiasm aktsiate vastu on kestlikum, kui võiks arvata. Laias laastus tundub, et see entusiasm pole veel möödas. Aktsiaturg pole näinud nii suurt kukkumist, nagu 2000. aasta äärmuslik hinnatase lubanuks prognoosida – vähemalt veel mitte –, ja seda põhjapanevat psühholoogilist korrektsiooni pole enamik inimesi veel kogenud.

      Aktsiaturg pole laskunud ajalooliste tasemeteni: aktsiaturu hinna ja kasumi suhtarv, nagu mina seda oma raamatus defineerin, on nende ridade kirjutamise ajal endiselt 25 kandis, sootuks kõrgemal kui ajalooline keskmine. Pealegi on kinnisvaraturul tekkinud olukord, kus eluaseme mediaanhind ületab mõnel pool sissetulekut ühe elaniku kohta kümme korda või rohkem. Arutud liialdused on ikka endiselt meiega.

      Laias laastus on see raamat alates 2000. aasta esmaväljaandest püüdnud mõista, kuidas muutub nende inimeste mõtlemine, kelle teod turge СКАЧАТЬ