Suvi, mis avaldas mõju. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta polnud valmis karjäärist loobuma. Ta samastas end tööga ja oli selle üle uhke. Ta oli olnud edukas.

      „Tundub, et meil on sobiv aeg abielluda,“ nentis Michael.

      Charley oli rabatud. „Milliste aju keerdkäikude põhjal sa otsustasid, et mul on selleks sobiv aeg?“ küsis ta jahmunult. „Ja jumala eest, mis kasu peaks meil praegu abiellumisest olema?“

      Michael kortsutas kulmu. „Sa ei käi tööl. Sinu elus ei toimu midagi. Ise ütlesid, et pole valmis uut tööd otsima, sest sa vajad aega puhkamiseks ja järelemõtlemiseks, mis on õige mõte. Mina sõidan sügisel üheks semestriks Cambridge’i. Sa peaksid minuga kaasa tulema.“

      „Kas kavatsed mind päästma hakata?“ küsis Charley.

      „Ma ei mõelnud seda nii, aga kas see ei rahustaks sind veidi?“

      „Väga hooliv, Michael,“ mühatas Charley. „Minu töökaotus ja surev õde on sinu jaoks mugavad ettekäänded mind kuueks kuuks Inglismaale lohistada. Kui imeliselt lõõgastav mõte.“

      „Kui hakkad jonnima, siis võtan pakkumise tagasi.“

      „Sa ei pea midagi tagasi võtma,“ nipsas Charley. „Ma keeldun su romantilisest ettepanekust.“

      „Tahad romantikat, Charley? Kuula siis! Minu isa suri viiekümne seitsme aastaselt. Mina olen viiskümmend neli. Olen meie suhtega praegusel kujul täiesti rahul, kui välja arvata üks pisinüanss – Eric. Ei, see pole kõik – on veel asju, millega ma rahul ei ole. Kui minu saatus sarnaneb isa omaga, siis tahaksin, et minust jääks maha lesk, mitte tüdruksõber. Tahaksin pärandusega seotud probleeme ennetada. Kurat, kui ma leban tõbisena haiglas, siis ma ei taha, et sul keelataks mind vaatama tulla, sest sa pole minu abikaasa!“

      „Kes mind takistab? Kas meie poeg? Sinu ema, kes mind jumaldab? Su õde, kes tikub mulle parimaks sõbratariks? Tüdruksõber! Pärast kahtkümmend kaht aastat ja poega!“

      „Sa tead, et oled rohkem kui tüdruksõber,“ lausus Michael.

      „Aga sina ei paista teadvat!“

      „Varem polnud mul midagi vabaabielu vastu,“ jätkas mees. „Aga viimasel ajal on see mind häirima hakanud. Ma armastan sind. Sina armastad mind. Tahaksin olla seaduslikult seotud. Tahan, et keegi ei peaks meie vastastikustes tunnetes kahtlema.“

      „Minu teada pole meie tunnetes kunagi kahtlust olnud,“ vastas Charley. „Aga paistab, et sinul on, kui tahad järsku suhet seaduslikuks teha.“

      „Asi pole kahtlemises,“ vaidles Michael. „Asi on tundes, et midagi on puudu. Mida vanemaks ma saan, seda tugevamaks see tunne muutub.“

      „Niisiis otsustasid, et minu ootamatu vallandamise järel, kui ma olen kohutavalt hirmul, et mu õde võib surra... on kõige parem hetk sellise otsuse langetamiseks?“

      „Me võiksime Inglismaal pikki mesinädalaid tähistada,“ pakkus mees.

      „Samal ajal, kui sa töötad? Ja mida mina peaksin sel ajal tegema, kui sa tööl oled?“

      „Vaevalt sul igav hakkaks. Kuule, see ei ole ainult meie pärast, vaid ka Ericu pärast. Ja tema tulevaste laste pärast. Aga ma ei taha sulle pühendumist peale suruda, kui sul selleks tahtmine puudub.“

      „Eric on kaheksateistkümneaastane,“ ütles Charley. „Vabaabielu on samuti abielu.“

      „Vabaabielu?“ tõstis Michael häält. „Kas sellest piisab sulle? Minule igatahes ei piisa!“

      Vaidlus kogus aina jõudu ning Charley seest voolas välja kogu nördimus, hirm ja pettumus. Viimaks teatas ta, et peab Meganit vaatama minema, mille peale Michael vastas: „See on vist tõesti hea mõte.“

      Charley kinnitas endale, et nende suhe pole mõranemas. Nad tülitsesid tihti, kuid avaldasid ka sageli armastust. Charley ei lahkunud Palo Altost vihasena, kuid oli siiski murelik ja segaduses. Miks oli Michael pärast pikki aastaid temas kahtlema hakanud? Ja miks tema, Charlene, keeldus ometi mehega abiellumast? Tal polnud kahekümne kahe aasta jooksul kedagi teist olnud! Mis neil viga oli?

      Võib-olla aitab lahus veedetud aeg selles selgusele jõuda.

      Charley oli koos Megani ja Johniga mitu päeva Minneapolises veetnud ning näinud, kuidas õde iga päevaga veidi jõudu kogus. Ta oli vahetult enne ärasõitu Ericuga kohtunud ja pärast seda pojaga telefonitsi suhelnud. Poeg õppis esimest aastat Stanfordis, kus ta ei pidanud õppemaksu tasuma – see hüve kaasnes isa professoriametiga. Tõsi, Eric ei elanud isa juures. Ta oli nõus Stanfordis õppima, kuid soovis veidi iseseisvam olla. Ta elas tavalises ühiselamus, ent kuulus üliõpilaskorporatsiooni ja pidi paari aasta pärast korporatsiooni ühiselamusse kolima. Juba sellele mõtlemine pani Charley õlgu väristama. Aga ta mõistis Ericu soovi.

      Ta helistas Michaelile. „Kuidas läheb? Ma igatsen su järele,“ ütles ta.

      „Seda on hea kuulda,“ vastas mees.

      „Kas sa kõnnid praegu? Hääle järgi tundub, et kõnnid...“

      „Autosse. Olen tänaseks lõpetanud, aga pean õhtul teaduskonna koosolekule minema.“

      „Kas oled Ericut näinud?“ uuris Charley.

      Michael puhkes naerma. „Ta kohtub minuga võimalikult harva. Pean alati aja kokku leppima. Ta saadab mulle sõnumeid. Kahtlustan, et see on tema viis hoiduda minuga kohtumast ja silmast silma vestlemast. Kuna ta saab normaalseid hindeid, siis oletan, et tal läheb hästi.“

      „Mina suhtlen temaga arvatavasti rohkem kui sina,“ nentis Charley. „Vastasin ühele ta sõnumile ja teatasin, et sellest ei piisa mu emaarmastuse leevendamiseks. Tahtsin tema häält kuulda. Nüüd ta siis helistab mulle. Ta üritab meid rahustada.“

      „Pigem mängib meiega. Ta hoiab meid oma toimetustest eemal,“ vastas Michael. „Ta alustab oma elu.“

      „Michael, ma tunnen sinust puudust, aga jään mõneks ajaks siia. Meg kogub tasapisi jõudu. See ei tähenda, et ta on pääsenud, aga olen ikkagi kergendatud. Ta sööb jälle. Kõnnib ringi. Loeb. Tal ei ole palju energiat, aga see on parem kui mitte midagi.“

      „Rõõm kuulda, et tal parem on,“ sõnas Michael.

      „Ta tahab suveks järvemajja kolida,“ rääkis Charley. „Ma sõidan sinna, viskan majale pilgu peale, võib-olla teen veidi remonti ja sätin maja elamiskõlblikuks. Pealegi ei saa ma lasta tal üksi minna.“

      Michael vaikis veidi aega. Charley kuulis autoukse avanemise ja sulgumise häält. „Arusaadav.“ Miski mehe hääles reetis tema pettumuse – ta eelistanuks suve koos veeta ja selgusele jõuda, mida suhtega peale hakata.

      „Ma ajan pakilised asjad joonde ja tulen siis koju sinu juurde, et saaksime kahekesi kvaliteetaega veeta. Võin kellegi teise vastutama panna. Võib-olla saab John natuke vaba aega näpistada. Ühesõnaga, anna mulle aega järvemaja korda teha, siis räägime sinu töögraafikust. Kui leiad minu jaoks aega...“

      „Ma võtan sinu jaoks aega,“ kinnitas mees. „Minagi igatsen sinu järele. Tunnen isegi meie tülitsemisest puudust.“

      „Me СКАЧАТЬ