Suvi, mis avaldas mõju. Robyn Carr

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhkes tahtmatult naerma. „Sul on vist õigus. Mul on palju psühholoogilisi probleeme. Aga me kohtume varsti. Ma ei saa sinuta üldse hakkama. Sa oled mu kalju. Ma armastan sind.“

      Michael hingas pahinal välja. „Seda oli meeldiv kuulda,“ tunnistas ta. „Minagi armastan sind.“

      Mis mul viga on? küsis Charley endalt. Miks ta ei võinud lihtsalt mehega abielluda, Inglismaale sõita ning abielunaise elu ja tiitliga harjuda? Ta poleks Michaelist isegi relvaähvardusel loobunud. Miks nad ei võinud siis abielluda, kui mees seda soovis?

      Sellepärast, et ta tundis end hetkel väga haavatava ja sõltuvana. Ta polnud terviklik. Michael polnud öelnud: „Me võiksime abielluda, kuna sul pole niikuinii midagi targemat teha“, kuid mehe väljendusviis oli Charleys ikkagi tähtsusetu tunde tekitanud. Ja kes talle kaasa tunneks? Ta oli saanud kaksteist aastat hästitasustatud edu nautida. Kõik ütlesid, et ta peaks aasta vabaks võtma, vanadest ämblikuvõrkudest vabanema, puhkama ja lõõgastuma.

      Lõõgastus oli viimane asi, mida ta tundis. Vabadus oli talle peale sunnitud, sest ta lasti töölt lahti ja Megan oli haige, aga see ei tekitanud temas head enesetunnet. Ta ei tundnud end tugevana nagu jutusaate ajal. Ta igatses taas jõudu ja enesekindlust koguda. Pärast pikki aastaid ei tõotanud ka abiellumine olukorda parandada. Telestaariameti mahapanemine ja abikaasaks hakkamine ei andnud talle jõudu juurde, vaid muutis ta veelgi haavatavamaks. Ta tahtis end jälle teistega võrdsena tunda.

      Charley läks haiglasse, et vestelda Megani abikaasa doktor John Crane’iga, selle asemel et oodata, millal mees õhtul koju jõuab. Ta tahtis rääkida avameelselt, nii et Meganit ei ole juures. Ta uuris, kas John saab oma töögraafiku ümber teha ja mõne päeva Megi järele vaadata, kuni tema, Charley, eemal on. John vastas, et see on võimalik: ta võis hommikul hiljem tööle minna ja õhtul varem koju naasta. Ta lubas kohandada oma töögraafikut, et jõuaks hommikul enne tööleminekut hommikusööki ja õhtul õhtusööki valmistada. Peale selle lubas ta oma naisega vähemalt kord päevas ühendust võtta.

      „Te olete nii hea meeskond,“ kiitis Charley. „Paar aastat tagasi, enne kui te lühikeseks ajaks lahku kolisite, jäi mulje, et olite väga armunud. Kas tohib küsida, mis juhtus?“

      „Armastusega pole meil kunagi probleeme olnud,“ vastas John. „Räägime sellest teine kord. Praegu tahan lihtsalt, et ta järgmised nädalad üle elaks. Kas sõidad Californiasse Michaelit ja Ericut vaatama?“

      „Ei, tegelikult mitte. Sõidan järvemajja välja selgitama, kuidas seda elamiskõlblikuks muuta. Meg tahab suve seal veeta.“

      Johni nägu venis naerule. „Lõpuks ometi on ta leidnud kellegi, kes sellega nõusse jäi. Miks ma ei imesta, et see just sina oled?“

      „Võib-olla sellepärast, et kui ma tööl käiksin, ei oleks see võimalik. Või kui Eric noorem oleks ja nii edasi. Aga ma olen saadaval ja tahan Megi taastumise juures olla. Sa võiksid mulle kohe öelda, kui palju ma pean sellele kaasa aitama? Kas tal võib tervis halvemaks muutuda?“

      „Võib, aga praegu ei tohiks. Ta ei vaja ööpäevaringset põetamist. Aga ta on liiga nõrk ja väsib kergesti, mistõttu pole võimeline enda eest iseseisvalt hoolitsema. Ta ei saa süüa teha, pesu pesta ega maja kraamida, aga tõenäoliselt muutub ta jälle tugevamaks. Vähemalt esialgu.“

      „Ja siis?“ tahtis Charley teada.

      „Ja siis veel tugevamaks, kui just...“ John kehitas õlgu. „Tead, olukord on selline, et tal võib minna nii või naa. Ta ütles juba tükk aega tagasi, et ei soovi rohkem keemiaravi, sest see mõjus talle liiga rängalt, aga ta tahtis järele jäänud elupäevi nautida. Viimane annus, mis valmistas teda siirdamiseks ette, oli eriti karm. Neli aastat, Charley. Talle aitab.“ Johni pea vajus viivuks norgu, ent ta lõi selle uuesti püsti. „Vaat see oligi lahusoleku põhjus.“

      „Ah?“ oli Charley segaduses.

      „Meie lahusolek. Me ei suutnud ravi üksikasjades kokkuleppele jõuda. Vean kihla, et sa ei oodanud midagi säärast, ega?“

      „Oota,“ kostis Charley. „Ma ei teadnud, et olite ravi suhtes eriarvamusel...“

      „Ta ei tahagi, et sa teaksid, Charley. Meg ei soovinud ravi. Mina tahtsin, et ta laseks endaga kõike teha. Tunnistan, et minagi poleks siiretega vähi neljandas staadiumis sellest huvitatud olnud, kuid ometi käisin talle peale. Ma ei suutnud temast loobuda. Tahtsin, et ta prooviks kõike, mis elulootust annaks, olin valmis kas või imedele lootma.“

      „Aga ta on paaril korral tervenenud!“ pahvatas Charley.

      „Paraku on haigus alati agressiivsemalt tagasi tulnud ja talle veelgi suuremaid piinu valmistanud. Ta ei tahtnud, et ma tema eest meditsiinilisi otsuseid langetaksin, kui ta selleks ise võimeline polnud. Kardan, et olin selles ise süüdi. Aga me oleme ära leppinud ja ma ei käi talle rohkem peale. Olen andnud lubaduse, et ta saab ise otsustada. Ma toetan teda. Ta ütles, et see on viimane kord, ja kui see on tema soov, siis olgu pealegi.“ John vakatas viivuks. „Armastan teda, mis ka ei juhtuks.“

      Charley oli imestanud, mille üle John ja Megan nii sageli vaidlesid, iseäranis Megani keemia- ja kiiritusravi ajal. Samas oli ta imestanud, miks John ikka veel abikaasa lähedusse hoidis, ehkki nad pidanuks lahus olema ja lahutusest rääkima. See oli kaks aastat tagasi. Nüüd oli kõik selge – John tahtis, et Meg nõustuks äärmusliku ja koguni eksperimentaalse raviga, samal ajal kui Meg ütles: „Vähe sellest, et see on ajaraiskamine, tekitab see minus kohutava enesetunde.“

      Charley teadis tänu isiklikule uurimistööle seoses jutusaate külalistega, et vähiravi ei tee alati haigemaks. Tegelikult oli enamik rinnavähivorme kergesti ravitavad ja ellujäämistõenäosus samuti kõrge. Paraku oli Megani haigusel haruldane ja agressiivne vorm. Ja sarnaselt Johniga oli Charley mõelnud: Järelikult tuleb lihtsalt kõvemini võidelda.

      Aga ta teadis, kui palju Meg oli kannatanud. Ja võidelnud. Kui õde soovis, et see lahing jääks tema elu viimaseks, siis sündigu tema tahtmine. Charley tõotas õe soovi austada.

      Sellest tulenes omakorda küsimus – kas Meg tahtis minna järve äärde puhkama ja taastuma? Või surra viimases paigas, kus nad olid elanud perekonnana?

      Järve äärde sõites meenutas Charley kõiki suvesid, mil nad olid perega sama teed sõitnud. Nad olid veetnud kõik suved majas Waseka järve ääres. Onn või maja järve ääres oli kümne tuhande järve maal Minnesotas peaaegu kohustuslik. Järveäärset kinnisvara pärandati põlvest põlve ja need, kel puudus onn või maja, omasid maalappi, kuhu nädalavahetustel ja pühade ajal haagissuvila parkida. Ent Berkeydel oli väga ilus maja, sest Charley vanaisa oli ülemkohtu kohtunik. Ta hakkas oma naist ja kaht tütart suveks järve äärde saatma, kui tütred Josephine ja Louise olid vastavalt üheksa- ja kümneaastane. Mõnel nädalavahetusel ja augustis lausa kaheks nädalaks sõitis ka ta ise linnast maale. Lou ja Jo jätkasid järve ääres suvitamise traditsiooni ka siis, kui olid mehele läinud ja endale tütred sünnitanud.

      Charley koos oma õdede ja nõbudega elas suve nimel. Nad ootasid seda terve aasta, hakkasid juba aprillis sisseoste tegema ja mai keskel pakkima. Päev pärast koolivaheaja algust sõideti põhja Waseka järve äärde, mis oli kahetunnise autosõidu kaugusel. Kaks ema ja kuus last pakiti Louise’i autosse – algul universaalkerega autosse ja hiljem, kui lapsed suuremaks sirgusid, väikebussi. Tol ajal puudus turvavöö kasutamise kohustus – see oli lihtsalt soovituslik. Hempsteadi plikad ronisid tagaistmel harilikult üksteisele sülle. Neil olid kaasas asjad paariks nädalaks – need laoti autokatusele pagasirestile. СКАЧАТЬ