Joovastatud tapma. Peter Andreas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilmekas näide, kuidas uimasti võib sõja tõttu koha kaotada, on kokaiin. Teine maailmasõda oma järelmõjudega tegi seaduslikule kokaiinile lõpu. USA okupatsioon pühkis minema 1920.–1930. aastatel loodud kokaiinitööstuse Jaapanis ja Ühendriigid juurisid välja ka kokakasvatamise Jaaval, mille Jaapan oli sõja ajal vallutanud. Üldisemalt tähendas USA sõjajärgne hegemoonia ka USA uimastivastase strateegia hegemooniat ning sellega kaasnes kokaiini üleilmne kriminaliseerimine. Ent seadusliku kokaiini kaotus oli ebaseadusliku kokaiini võit: see aine ilmus aastaid hiljem taas välja kui tohutult tulus keelatud joovasti, mida levitasid ravimikompaniide asemel pigem kuritegelikud organisatsioonid.

      Samuti kehtib igivana seaduspära, et sõdade aegu tutvustatakse vallutatud maadele täiesti uusi meelemürke. Sissetungijad on ikka toonud kaasa omaenda joovastisoosikud. Rooma riigi laienemine hõlmas veinijoomise levimist, sellal kui õllejoomist hakati seostama allutamata germaani hõimudega. Rooma riigi hukk omakorda muutis alkoholieelistusi, kui õlle tähtsus kasvas ja vein taandus – jäädes küll paikkonniti juurdunuks – ning aina laiemalt tarvitati mõdu ja õlut. Samamoodi jõudsid Ameerika vallutamisega uutesse piirkondadesse destilleeritud piiritusjoogid, millel oli mõnigi kord põlisrahvastele hävitav mõju. Siiski pole joovastite levik alati ühesuunaline: vallutajad võivad võtta kasutusele ka kohaliku meelemürgi, nagu juhtus eurooplastega (ja viimaks kogu maailmaga), kui võeti omaks põlisameeriklaste komme suitsetada tubakat. Teiselt poolt võivad anastajad ise kohalikust joovastist ära öelda, aga kasutada seda allutatud rahva vaigistamiseks, nagu juhtus kokaga vallutusjärgses Peruus, kus Hispaania valitsejad hakkasid selle laialdast tarvitamist soodustama, kui taipasid, et nii saavad nad sundida kohalikke põldudel ja kaevandustes pikemalt ja rängemalt töötama.

      Lubage mul teha viimane märkus, enne kui asume meelemürkide ja sõdade üksikasjalikuma loo juurde. Selle raamatu ainevald nõuab äärmist ettevaatlikkust. Kui võtta sõjaajaloo parema mõistmise huvides teemaks meelemürgid, tekib vältimatult oht mürgitada kogu lugu. Tooreimal kujul võidakse nõnda taandada kõik räpakalt väitele, et sõdade taga on alati üksnes joovastid, joovastid ja veel kord joovastid. On ülimalt lihtne ja ahvatlev süüdistada veristes konfliktides meelemürke – see peegeldub sääraste sõnade nagu „narkoterroristid” ja „narkogeriljad” levitamises –, tõmmates tähelepanu ära teistelt põhjustelt ja taustategureilt. USA rahvusliku vintpüssiliidu juht Oliver North läks koguni nii kaugele, et süüdistas joovasteid koolitulistamistes: pärast üht järjekordset tulistamishullust teatas ta, et paljudel juhtudel on tulistajaid tagant kihutanud mõni joovasti ja et sageli on poisid veetnud suurema osa oma elust tuntud stimulandi Ritalini „laksu all”.¹² Säherdune tõeväänamine, liialdamine ja lihtsustamine ei mahu minu mõtteisse, kui ma toon esile meelemürkide rolli sõdade õhutamisel. Selle asemel et vaidlustada või tõrjuda teiste uurimusi, on minu tagasihoidlik eesmärk hoopis lõimida ja valgustada tihti tähelepanuta jäetud ja vääriti mõistetud psühhotroopset tahku sõjaajaloos.

      1. Purjuspäi rindel

      Ameerika poliitikateadlase John Muelleri raamatu „Sõja jäänukid” („The Remnants of War”) kaanel on kujutatud vägijooki kulistavat sõdurit Jugoslaavia verise lagunemise aegu 1990. aastate hakul. Pilkupüüdev kujundus väljendab raamatu sõnumit: sõda on kõikjal maailmas säärasel allakäiguteel, et selles võitlevad üha enam distsiplineerimatud, bandiitlikud ja joovastatud irregulaarvõitlejad, mitte aga minevikust tuntud traditsioonilised, distsiplineeritud ja eeldatavasti karsked väed.¹³ Nagu Mueller ja teised osutavad, oli Bosnia ja Rwanda genotsiidsete tapatalgute täideviijate seas ohtrasti purjus kõrilõikajaid.¹⁴

      Ent kas varasemate ajastute sõjad olid tõesti kainemad? Hoopiski mitte. Tegelikult on alkohol – maailma vanim laiatarbejoovasti – olnud ammust ajast nii sõduritele kui ka ohvitseridele võimas sõjahõlbusti. Kui moslemienamusega ühiskonnad kõrvale jätta, siis ei ole ükski teine meelemoondi seostunud sedavõrd tugevasti sõjaga. Olgugi et joomisharjumused ja joomisesse suhtumine on aegade jooksul muutunud, on joomine ja sõjapidamine käinud iidsest ajast alates käsikäes. Ja see kehtib kõikide auastmete puhul ning Aleksander Suurest kuni Churchilli ja Stalinini.

      Ei ole raske taibata, miks leiavad sõdurid pudelis tröösti. Alkohol vallandab ajus endorfiini, vähendades pinget ja suurendades heaolutunnet. Olenevalt annusest võib see toimida nii stimulandi kui ka rahustina. Alkoholi ja sõja pika ja tiheda suhte märkimisväärseim tahk on selle kaheteraline olemus. Joomine on aidanud sõdureil lahinguks valmistuda ning tugevdada eneseusku ja riskivalmidust, tuimestada haavatuid, tähistada võitu ja tulla toime kaotustega, ent liigjoomine on muutnud nad ebausaldatavaks ja lausa destruktiivseks. Kodurindel on alkohol aidanud tsiviilelanikel taluda sõjaraskusi, aga ka põhjustanud süüdistusi, et see kahandab tööliste tootlikkust ja keskendumist. Karskuse eestkõnelejad ja riigijuhid on soovitanud alkoholitarvitamist sõja huvides piirata ja koguni keelata, kusjuures mõnikord on sääraste püüdluste mõju ulatunud pikalt rahuaegagi. Ja viimaks pole tähtsusetu ka tõik, et alkoholimaksud on olnud suur sõdade rahastamisallikas, ehkki maksukoormus on toitnud rahva rahulolematust ja isegi soodustanud mässude puhkemist.

      Muistsed pruulijoogid, vein ja sõjad

      Suure osa inimajaloost on alkohol tähendanud ennekõike õlut ja veini, mis üldise teadmise kohaselt levisid Lähis-Idast Euroopasse. Arheoloogilised materjalid lubavad arvata, et need alkohoolsed joogid kuulusid umbes 5500 aastat tagasi Mesopotaamia armee päevamoona hulka.¹⁵ Õlut hakati pruulima võib-olla juba 10 000 aastat eKr, kui inimesed hakkasid kasvatama teravilja, esmajoones nisu ja otra. Arheoloogid on vaielnud koguni selle üle, kas ei olnud õlletegu varase teraviljakasvatuse kiire leviku mõttes leivast tähtsamgi.¹⁶ Õlle kui peamise vägijoogi staatust võib selgitada suhtelise odavuse ja valmistamislihtsusega, rääkimata selle toiteväärtusest ja tervisemõjust: õlut on tihti nimetatud vedelaks leivaks ja peetud veest ohutumaks.

      Sumerlased, kes asustasid Tigrise ja Eufrati vahelise maa-ala, mis paikneb peamiselt nüüdse Iraagi territooriumil, talletasid „Ninkasi kiidulaulus” hulga õllesorte ja retsepte. Ninkasi ei olnud üksnes Sumeri õllejumalanna, vaid ka vilja-, armastus- ja sõjajumalanna. Pärast seda kui babüloonlased vallutasid umbes aastal 2000 eKr Sumeri, muudeti õllepruulimine suurte tootmismahtudega ettevõtmiseks, et varustada nii tsiviilisikuid kui ka sõdureid. Kuningas Hammurapi jäädvustas oma seadustekogus 20 õllesorti.¹⁷ Vanas Egiptuses ja Mesopotaamias kasutati õlut laialdaselt raha asemel ning sellega maksti palka sõdureile, korrakaitsjaile ja püramiidiehitajaile.¹⁸

      Veini tähtsusele vanade kreeklaste seas viitavad 8. sajandil loodud „Ilias” ja „Odüsseia”: Homeros mainib seda Trooja rüüstamisest ja ühe selle juhi naasmisest rääkides. Kreeklased, keda oli õnnistatud veinivalmistamiseks ideaalse ilmastiku ja mullaga, olid esimesed, kes asusid tootma seda jooki hulgakaupa ja muutsid selle kättesaadavaks ka väljaspool ühiskonna ladvikut. Kreeka klassikalisel ajajärgul oli vein „võitlejate jook, asendamatu määre nende surma- ja aukultuuris, linnade rüüstamisel, relvade, karja ja naiste röövimisel. Kõikides nende rituaalides oli tähtis koht veiniohverdustel – muidu ei pööranud jumalad neile tähelepanu”.¹⁹ Üks paljudest kreeklaste piiramisstrateegiatest oli rünnata ajal, kui kaitsjad oskasid seda kõige vähem oodata või olid purjus, näiteks pidustuste aegu.²⁰

      Aleksander Suur armastas ühtviisi veini ja vallutamist, mis käisid tihti käsikäes. Indias viibides tutvustas Aleksander oma pummeldamisharjumust ka kohalikele, osaledes muu hulgas ühel esimesel teadaoleval joomisvõistlusel. Ent joomine ei tähendanud üksnes lusti ja pidu. Pärast Persepolise vallutamist 330. aastal eKr tegi Aleksander linna maatasa kättemaksuks selle eest, et Pärsia valitseja Xerxes oli kunagi süüdanud Ateena akropoli. Väidetavasti olid Aleksandri joobnud mehed enne Persepolise hävitamist marsisammul laulnud:

      Lustiv jumal võiduteel tuiskab

СКАЧАТЬ