Joovastatud tapma. Peter Andreas

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel:

      Peter Andreas

      Killer High: A History of War in Six Drugs

      Oxford University Press

      2020

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Jürgen Tamme

      Kujundanud Toomas Niklus

      Copyright © Peter Andreas, 2020

      © Tõlge eesti keelde. Kalev Lattik, 2020

      ISBN 978-9985-3-5043-0

      e-ISBN 9789985351406

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Eessõna

      Esmalt pälvis mu tähelepanu tõik, et sõjaväelased saadeti uimastivastasesse võitlusse. Oli 1989. aasta 5. detsembri õhtu. Külm sõda oli lõppemas, ent juba kohus pinna all uus sõda, sedapuhku mitte välismaise militaarohu, vaid ühe psühhotroopse aine vastu. Pöördudes esimest korda Ovaalkabineti kõnega oma riigi ja rahva poole, tõstis president George H. W. Bush kaamera ette läbipaistva kilekoti mingi valge ainega. „See on kräkk-kokaiin,” ütles Bush süngel toonil. President kuulutas välja sõja ja kutsus üles ründama igal rindel. Veendes ameeriklasi pahele ühtse rahvana vastu astuma, teatas Bush: „Meie siht, meie õiglane siht on võit uimastite üle.” Ta tegi teatavaks, et kui tarvis, „anname selleks esimest korda kasutada Ameerika relvajõudude kohased ressursid”. Detsembri lõpus alustasid Ühendriigid operatsiooni Õiglane Üritus (Just Cause), tungides Panamasse ja vahistades selle juhi, kindral Manuel Noriega, keda süüdistati kokaiinikaubitsemises – tegu oli kahtlemata ajaloo kulukaima uimastihaaranguga. Järgnenud aastail kujundaski Washingtoni suhteid lõunapoolsete riikidega senise kommunismivastase võitluse asemel sõda kokaiini vastu.

      Ent alles aastaid hiljem hakkasin täielikult mõistma meelemürkide ja sõja sügavamaid ja suurejoonelisemaid seoseid. Mõneti oli see avastus juhuslik: kirjutades raamatut Sarajevo piiramisest aastail 1992–1995, panin paratamatult tähele sigarettide kui raha aseaine kaalukat osa linna ellujäämisvõitluses, muu hulgas maksti neis palka Sarajevot kaitsvatele sõduritele. Ka musta turu kärakas oli suures hinnas – koguni sedavõrd, et ÜRO abitöötajad andsid kontrollpunktide serblastest valvuritele pistiseks viskit ja tänu sellele sai saata ümberpiiratud linna toidukoormaid. Hiljem, kui tegin uurimistööd Ameerika salakaubanduse ajaloost rääkiva raamatu tarbeks, jahmatasid mind rummi ja tee tähtsus iseseisvussõja põhjustajaina, tulivee kasutamine etniliseks puhastuseks Metsiku Lääne hõivamise ajal ning Esimese maailmasõja keskne roll alkoholi keelustamisel. See tekitas minus soovi kaevata sügavamalt, märksa sügavamalt, et harutada lahti meelemürkide ja sõja ajaloolised juured.

      Nende suhete jälitamine läbi sajandite, mööda mandreid ja eri psühhotroopsete ainete kaudu on olnud pikk teekond, mida ma poleks saanud alustada üksi, ja pean tunnistama, et ma ei oleks suutnud käia seda lõpuni ilma ohtrate annusteta omaenda joovastieelistust – kofeiini. Võlgnen rohkesti tänu oma andekatele uurimisassistentidele paljude aastate jooksul: Dakota Fenn, Kyra Foose, Richard Gagliardi, Benjamin Giampetroni, Miriam Hinthorn ning iseäranis Jerome Marston ja Rebecca Martin (kes lõid eri etappides kaasa algusest lõpuni). See raamat ei oleks sündinud Browni ülikooli vastutulelikkuseta, eriti Watsoni rahvusvaheliste ja avalike suhete instituudita, poliitikateaduste osakonna ja dekaani büroota. Osa lõppteksti valmis suvisel teaduslähetusel Berliini Vabaülikooli John F. Kennedy instituudis ning ma tänan David Besoldit ja Christian Lammertit, kes seda mulle võimaldasid. Tutvustasin raamatu materjali Browni ülikoolis, Georgetowni ülikoolis, Berliini Vabaülikoolis, Saksamaa välispoliitika ja julgeoleku instituudis (SWP), Swarthmore’i kolledžis, McGilli ülikoolis, Providence’i kolledžis, New Mexico ülikoolis, Tuftsi ülikoolis ja California Berkeley ülikoolis, aga ka Ameerika poliitikateaduse ühenduse ja rahvusvaheliste uuringute ühenduse aastakonverentsidel. Osa 6. peatükist põhineb minu teosel „Salakaubitsejate riik: kuidas keelatud kaubandus sünnitas Ameerika” („Smuggler Nation: How Illicit Trade Made America” (Oxford University Press, 2013) ning sissejuhatus ja kokkuvõte tuginevad mu kirjutisele „Meelemürgid ja sõda: milline on nende suhe?” („Drugs and War: What Is the Relationship?”), mis ilmus ajakirjas Annual Review of Political Science (2019).

      Selle ettevõtmise eri etappidel andsid mulle tänuväärset tagasisidet ja nõu paljud sõbrad ja kolleegid, nende seas Nick Barnes, David Courtwright, Cornelius Friesendorf, Rich Friman, Paul Gootenberg, Pat Herlihy, Jim Kurth, Rose McDermott, Rahul Mediratta, Tom Naylor ja Mark Schrad. Toimetaja Dave McBride asus selle projekti kallal tööle juba siis, kui tegu oli alles üldsõnalise mõttemustandiga, ta koostas üksikasjalikke proovilugejate arvamuste aruandeid, mis aitasid muuta raamatut märksa paremaks, ja kannustas mind leebelt kõige õigemail hetkil. Emily Mackenzie Oxfordi ülikooli kirjastusest aitas mul teksti enne üleandmist lõplikult korda seada ja hoolitses käsikirja trükki jõudmise eest. Minu agent Rafe Sagalyn oli nagu alati suurepärane ja tark.

      Mu kirjatöö aeglustus ja mõneks ajaks lausa katkes, kui siia ilma saabusid Stella ja Annika. Pühendan selle raamatu Kristenile, kes suutis mingil kombel kantseldada mind ja kaht mürakarust tüdrukut, ilma et oleks püüdnud saada abi meelemürgist või sõjast.

      Sissejuhatus: kuidas meelemürgid sünnitasid sõja ja sõda sünnitas meelemürgid

      Pärast paljusid aastaid, kui uimastikaubandus oli kontrollimatult vohanud ja kohalikud äraostetud ametnikud vaatasid asjale läbi sõrmede, haaras valitsus viimaks ohjad ning konfiskeeris ja hävitas tonnide kaupa keelatud saadetisi. Vihased salakaubitsejad aga ei heitunud sellest, vaid vastasid sõjalise jõuga ja algatasid täiemahulise uimastisõja. See oli ühtaegu sõda uimastite vastu ja uimastite eest. Uimastid võitsid.

      Säärane lugu oleks pärit justkui mõnest paari aasta tagusest Mehhiko piirilinnast. Tegelikult oli aasta 1839 ja toimumispaigaks Hiina sadamalinn Guangzhou, mis on tuntud ka Kantoni nime all. Aastakümneid oli Briti Ida-India kompanii, ülekaalukalt võimsaim uimastikaubitsemise organisatsioon maailma ajaloos, korraldanud aina suuremate laadungite India oopiumi vedu Hiinasse, rikkudes jõhkralt ametlikku keeldu. Ja kui Hiina võimud hakkasid lõpuks oma jõudu maksma panema, saatsid britid vastuseks kohale sõjaväelased ja suurtükilaevad, et hoida oopiumiväravad valla. Järgnenud saja aasta vältel kujundasid oopiumisõjad tugevasti Hiina saatust ja ka Briti impeeriumi haaret. Tuleb välja, et Suurbritannia ei olnud lihtsalt maailma esimene tõeline „narkoriik”, vaid lausa „narkoimpeerium”.

      See vahejuhtum oli lihtsalt üks iseäranis silmatorkav näide sõjapidamise ja psühhotroopsete ainete igiammuse seose kohta. Niisugune seos on tähendanud nii meelemürkide kasutamist sõdurite innustamiseks kui ka uimastirahade kasutamist neile palga maksmiseks, nii sõttaminekut uimastituru kaitsmise nimel kui ka sõjaliste meetmete kasutamist selle turu lämmatamise nimel. Joovastite ja sõja suhe on mitmel moel ja mitmes vormis toitnud impeeriumide laienemist, kutsunud esile mässe ja revolutsioone, ehitanud üles riike ning see ei ole aidanud luua üksnes joovastisõltuvuses sõjavägesid, vaid ka joovastisõltlastest riike.

      Jutustan ses raamatus loo joovastite ja sõja pikast ja sümbioossest seosest ning poliitikast, mis seda ümbritseb. Näitan, СКАЧАТЬ