Vaikuse vangis. Diane Chamberlain

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kodus, kui see juhtus?“ küsis politseinik ja tõmbas taskust märkmiku. Ta seisis teerajal, üks jalg trepiastmele toetatud.

      „Emma.“ Laura noogutas tütre poole, kes oli jälle end Laura süles kerra tõmmanud.

      Politseinik vaatas Emmat hetke uurivalt ja siis otsustas ilmselt last mitte küsitleda.

      „Ja teie olite ära?“ küsis ta.

      „Jah.“

      „Kas te teate, miks ehtekarp ja selle sisu on põrandal?“

      „Mina ajasin selle maha, kui mehe leidsin.“ Tundus, nagu oleks mälupilt põrandale pillatud ehetest olnud midagi, mida ta oli näinud mitu päeva, mitte mõni minut tagasi.

      „Magamistoas oli kiri,“ ütles politseinik. „Kas te nägite seda?“

      „Kiri?“

      „Jah. Teibitud tualettpeegli külge. Sellel on kirjas: „Ma palusin, et sa ei läheks.“ Kas see ütleb teile midagi?“

      Laura pigistas silmad kinni. „Ma pidin täna hommikul kedagi külastama ja ta ei tahtnud, et ma lähen.“

      „Ahhaa,“ sõnas politseinik, otsekui oleks leidnud mõistatusest puuduva killu. „Teil ja teie abikaasal on suur vanusevahe, eks ole?“

      Küsimus näis ebaviisakas, kuid tal ei olnud jõudu, et protestida. „Jah,“ vastas ta.

      „Ja kas see „keegi“, keda te pidite külastama, oli teine mees?“

      Laura vaatas politseinikule segaduses otsa. „Teine...? Ei. Ei. See oli naine. Vana naine. Aga ta palus mul mitte minna ja mina läksin ikkagi. Ma läksin ühtepuhku minema. Töötasin kogu aeg. Ma jätsin teda liiga tihti üksi. See on minu süü.“

      „Nonoh, ärge tehke ennatlikke järeldusi, proua. Kas teie abikaasa kannatas depressiooni all?“

      Laura noogutas. „Kohutavalt. Ma oleksin pidanud taipama, kui hulluks see oli läinud, aga...“

      „Tal on vasakus õlas vana arm ilmselt kuulihaavast,“ lausus politseinik. „Kas see oli mingist varasemast ebaõnnestunud enesetapukatsest?“

      „Ei. Ta sai selle Koreas võideldes.“ Ray oli üle elanud Korea sõja. Ta ei olnud üle elanud abielu Lauraga. Süütunne rõhus nagu kivi ta rinda.

      Politseinik noogutas Emma poole. „Mis te arvate, kas ma võin esitada talle paar küsimust?“

      Laura naaldus taha, et kergitada Emma pea oma õlalt. „Kullake,“ ütles ta, „kas sa saad rääkida politseinikule, mis juhtus? Kas sa saad rääkida mulle?“

      Emma vaatas neid mõlemaid vaikides, pilk silmis klaasistunud. Ja sel hetkel taipas Laura, et ta tütar polnud lausunud ainsatki sõna sellest saati, kui ta koju jõudis.

      5

      Mälestusteenistuse ajal Georgetowni ülikoolis istus Laura Ray noorema venna Stuarti kõrval. Ray oli palju aastaid Georgetownis õpetanud ja kabel oli rahvast täis. Inimesed seisid kabeli tagaosas, mõni oli rahvahulga tõttu sunnitud koguni fuajeesse jääma. Palju oli Ray endiseid sotsioloogiatudengeid ja kolleege. Ray oli ülikooli endast jälje jätnud.

      Ta oli jälje jätnud ka tänavatele. Kui Laura kohale jõudis, istus kabelis juba bussitäis kodutuid ja töötajaid mitmest varjupaigast. Uudis Ray surmast tõi kaastundeavaldusi tervest DC regioonist. Rayd armastati ja austati. Laura lootis, et mees teadis seda. Viimastel aastatel oli mure selle pärast, et tal ei olnud võimalik oma raamatut avaldada, ta täielikult enda valdusse haaranud, nii et ta oli silmist kaotanud kõik hea, mille oli saavutanud. Nähes kabelis tõsiste nägudega rahvast, tõmbus Laura süda valust kokku. Ta ei teadnud, kuidas teenistuse lõpuni vastu pidada.

      Ta heitis pilgu mehevennale. Stuart vaatas otse enda ette ja Laura nägi, kuidas ta lõuapärad pinguldusid püüdes säilitada enesevalitsust. Ta võttis Stuarti käsivarrest kinni. Kõige raskem telefonikõne, mille ta pidi pärast Ray surma tegema, oli olnud Stuartile. Stuart elas Connecticutis ja reisis ühe õpikufirma müügiesindajana sageli. Laura oli mures, et ta võib olla teel, kuid ta leidis mehe kodust. Kui Laura teatas talle uudise, puhkes Stuart nutma. Tugevate, kõõksuvate nuuksetega, mis hirmutasid Laurat, sest see ei olnud Stuartile üldse omane. Ta oli oma vanemat venda jumaldanud ja imetlenud. Ray oli tema ainuke veresugulane.

      Stuart peatus Leesburgis nende linnamajas, kuid ta oli seal üksi. Laura ei suutnud Ray surnukeha leidmisest saadik oma jalga majja tõsta. Politseist soovitatud inimesed olid puhastanud kõik jäljed mehe surmast, kuid sellest hoolimata oli seal võimatu olla, magada, tundmata Ray kohalolekut. Aga Stuartil ei olnud majaga seotud negatiivseid tundeid. Pealegi, nagu ta Laurale ütles, tunneb ta end seal Rayle lähemal.

      Laura ja Emma ööbisid sõpradele kuuluvas tühjas, garaaži peale ehitatud korteris. Niipea kui Laura saab kõik korraldatud, kavatses ta minna koos Emmaga järvemajja elama. Ta oli Smithsonianis ja Johns Hopkinsis öelnud, et võtab aja maha, sundides nad meeleheitlikult asendajaid otsima. Tõenäoliselt müüb ta maja maha. Ta ei kujuta ette, et võiks seal edasi elada.

      Nancy Charles, Smithsoniani geoloog, peatus Laura pingi juures, kummardus ja võttis Laura käe pihku.

      „Tunnen kaasa,“ sõnas ta. „Kuidas sa vastu pead?“

      „Pole viga.“ Laura püüdis naeratada.

      „Sa kaotasid hiljuti isa ja nüüd kalli Ray. See ei ole õiglane.“

      „Ei ole,“ oli Laura nõus.

      „Kuidas Emmaga on?“ päris Nancy. „Ega teda täna siin ole?“

      „Tal on hoidja.“

      „Kas sa vajad temaga abi?“

      „Ei. Aga suur tänu,“ sõnas Laura. „Talle on see raske olnud, aga ta saab hakkama.“

      John Robbins, kirikuõpetaja, kes oli koos Rayga töötanud kodututele mõeldud programmide väljatöötamisel, astus kantslisse, ja Nancy jättis sosinal hüvasti. John hakkas rääkima ja ehkki Laura üritas kuulata, mõtles ta Emmale, kes oli keeldunud teenistusele tulemast. Energiast, millega Laura oli pärast isa surma püüdnud Emma jaoks kõike „õigesti“ teha, polnud enam midagi järel ja tal ei olnud enam varusid, et aidata tütrel selle uue tragöödiaga toime tulla. Ta oli vihane Ray peale, et mees tekitas nii lühikese aja järel Emmale teise kaotuse. Ja loomulikult valdas teda süütunne oma viha pärast.

      Emma ei olnud Ray surmast möödunud nelja päeva jooksul mitte sõnagi lausunud. Järgmisel päeval oli üks naispolitseinik temaga rääkinud, küsitlus oli olnud leebe ja tundlik. Emma oli imenud pöialt, seda polnud ta teinud juba rohkem kui aasta, ja vaadanud tühjal pilgul naisele silma. Küll ta toibub, kinnitas politseinik Laurale. Laura peaks temaga rääkima, ütles ta. Meelitama Emmast välja tema tunded trauma kohta. Kuid Laura ei suutnud Emmat rääkima panna. Ei leebe meelituse või oma tunnete väljendamise ega isegi mitte kavaluse abil. Emma oli kaotanud hääle.

      Nüüd kaldusid ta mõtted Emmale, kui üks kõneleja teise järel võttis sõna, kuni lõpuks tõusis Stuart, et pidada oma mälestuskõne. Laural oli raske mehevenda vaadata, kui mees kantslisse astus: tema sarnasus СКАЧАТЬ