Vaikuse vangis. Diane Chamberlain

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et te käisite temaga mingil ajal?“

      „Ei, ma ei tea, kuidas ma teda tundsin, kuid olen kindel, et nii see ei olnud. Kogu oma elu jooksul käisin ma kohtamas ainult ühe mehega.“ Sarah’ pilk kaldus fotole ühel diivanilaual. See oli vana seepiafoto kenast noormehest.

      „Kas see on mees, kellega te... käisite kohtamas?“ küsis Laura.

      Sarah noogutas. „Joe Tolley. Ta oli mu abikaasa. Mu elu armastus.“

      Laura tunnetas midagi Sarah’ hääles. Fotos oli peidus pikk lugu ja tal ei olnud aega sellesse süveneda.

      „Nii et te ei käinud siis mu isaga kohtamas,“ nentis ta. „Võib-olla te töötasite koos?“

      „Ma olin meditsiiniõde,“ vastas Sarah. „Ja ma pole kunagi Philadelphias elanud. Ma elasin enamiku oma elust Marylandis ja Virginias.“

      „No nii, see on proovikivi.“ Laura naeratas, püüdes mitte näidata oma pettumust. „Kui te olite meditsiiniõde, kas ta võis olla teie patsient? Ta oli enne surma kaua haige. Tal oli vähk ja ta veetis palju aega haiglates.“ Ta taipas, kui rumal oli mõelda, et Sarah, kes oli üle seitsmekümne, võis olla ta isa meditsiiniõde. „See ilmselt ei ole loogiline,“ sõnas ta.

      „Ma kasvasin Bayonne’is,“ ütles Sarah taas ja Laura sai aru, et nüüd ta näeb tegutsemas Alzheimerit.

      „Jah,“ sõnas ta.

      „Ma olin meditsiiniõde lõbusõidulaevadel.“ Sarah tõusis ja ulatas Laurale teise raamitud foto. Vast viiekümnene Sarah seisis palmi all ja selja taga kauguses kõrgus ristluslaev.

      „See oli St. Thomases,“ teatas Sarah. „Või ehk St. Lucias. Aga minu lemmik oli Alaska.“

      „Oi, milline tore töö,“ tähendas Laura. „Te saite maailma näha.“

      „Teleris on mõnikord saade Alaskast.“

      Sarah võttis diivanilaualt telekava ja hakkas seda lehitsema ja Laura muutus rahutuks. Ta mõtles, kuidas Ray kodus süngelt kabinetiaknast välja vahib ja Emma oma toas puslet kokku paneb. Kella vaadates taipas ta, et oli kodust eemal olnud juba rohkem kui tunni.

      Ta tõusis. „Ma pean minema, proua Tolley,“ lausus ta.

      Sarah vaatas talle üllatunult otsa. „Oh, kas tõesti peate?“

      „Mul on kahju, et me ei suutnud lahendada mõistatust, kuidas te mu isa tundsite.“

      „Kas te ütlesite, et ta oli arst?“

      „Ei. Füüsik. Ja asjaarmastajast astronoom.“

      Tundus, et Sarah ei saanud päriselt aru, millest Laura rääkis, kuid ta noogutas. „Noh, tulge mulle jälle külla, kullake,“ ütles ta ukse poole suundudes.

      Laura vaid naeratas, soovimata anda lubadust. Nii nagu enne külaskäiku, ei olnud tal nüüdki õrna aimu, miks isa tahtis, et ta võtaks vastutuse Sarah Tolley eest enda kanda.

      4

      Midagi oli valesti. Laura sai sellest aru kohe, kui oli kodus garaažis autost väljunud, ehkki ta poleks osanud öelda, mis täpselt temas hirmu äratas. Uksele lähenedes kuulis ta majast kostvat lapsenuttu. Oli see Emma või mõni teine laps? Ta ei tundnud seda häält. Südantlõhestav nutt. Hala.

      Paanilises hirmus üritas Laura võtit lukuauku torgata, lõpuks sai ta ukse lahti lükata. Koridori astudes leidis ta Emma ülemisel trepiastmel istumas, küürus, justkui valutaks tal kõht. Tema hala muutus karjeteks, kui ta hüppas Laura käte vahele.

      „Kullake!“ Laura püüdis omaenda häält rahulikuks sundida. „Mis on? Mis juhtus?“ Võib-olla oli Emma Rayle peale käinud, et see talle loeks, ja tusatujus olles oli mees ta peale karjunud, kuid tütre reaktsioon tundus väga äärmuslik. Emma oli tavaliselt paksema nahaga.

      Emma ei vastanud. Ta klammerdus seistes Laura külge, kuid surus pea vastu Laura puusa.

      Laura vaatas läbi elutoa Ray kabineti poole, kuklasse tekkis külmus. Emma karjed ei suutnud peita majas valitsevat vaikust. „Kus issi on?“ küsis ta ja suundus kabineti poole, Emma iga sammuga üha tugevamini ta külge klammerdumas. „Ray?“

      Kabinet oli tühi, käsikirjalehed laual hunnikus. „Ray?“ hüüdis ta tagasi koridori ja trepist üles minnes.

      „Jää siia,“ ütles ta Emmale, tõmmates tüdrukukese käed õrnalt oma puusade ümbert lahti. „Tulen kohe tagasi.“

      Ta ronis trepist üles, külmus kuklast levis mööda selga alla. Ta astus magamistuppa, kus nad mõlemad Rayga magasid. See oli tühi. Ray on ilmselt välja läinud. Ja Emma üksi jätnud. Sellepärast oligi tüdruk nii endast väljas.

      Aga see ei ole piisav põhjus, et Emmat endast välja viia, ja Laurale meenus, et oli garaažis näinud Ray autot. Ta pidi just magamistoast lahkuma, kui märkas teisel pool voodit tapeedil mingit plekki – punast liblikakujulist plekki. Huulde hammustades kõndis ta aeglaselt ümber voodijalutsi. Ray lamas akna all põrandal, pea vereloigus, püstol peos.

      Tagasi põrgates komberdas Laura vastu tualettlauda ja ajas ehtekarbi maha. Ehted paiskusid ta jalge all laiali, kui ta toast välja ja trepist alla tormas.

      Emma nutuhala oli vaibunud nuukseteks ja ta istus kägaras koridoripõrandal, pilk Laural. Laura haaras tal käsivarrest ja viis ta kööki, kus helistas hädaabinumbrile.

      „Kas teil on hädaolukord?“ küsis dispetšer.

      Laura pea oli kui udus. Ray on surnud. Mitte keegi ei suuda seda olukorda muuta, ükskõik kui kiiresti nad kohale jõuavad.

      „Kas teil on hädaolukord?“ kordas dispetšer.

      „Mu abikaasa lasi end maha,“ sõnas Laura. „Ta on surnud.“ Tal oli äkki tungiv vajadus majast välja saada. Eirates dispetšeri küsimusi, pillas ta telefonitoru köögipõrandale, haaras jälle Emmal käest ja jooksis koos lapsega välja väikesele eestrepile.

      Istunud vanale puitpingile, mille Ray oli ühelt garaažimüügilt leidnud, tõmbas ta Emma endale sülle. Ma olen šokis. See mõte oli emotsioonitu ja irdne. Tal oli süda paha ja pea käis ringi ja kuigi ta teadis, et õhk on jahe, ei tundnud ta tegelikult seda. Selline see šokk siis ongi. Ta pilk eksles, ehkki politseiautod, kiirabi ja tuletõrjeauto jäid sireenide huilates ta maja ees seisma. Naabrid tulid oma õuedest või piilusid akendest välja, et näha, mis toimub, kuid Laura vahtis ainult lund, mis kattis majaesist muru. Silme ees oli ainult liblikakujuline plekk magamistoa tapeedil.

      „Ta on ülakorrusel,“ ütles ta esimesele politseinikule, kes talle lähenes. Ta toetas lõua Emma pealaele, kui terve armee parameedikuid marssis neist mööda majja sisse, ja sulges silmad, kujutades ette, mida nad ülakorruse magamistoas leiavad.

      Emma oli lakanud nutmast, kuid oli surunud pea Laura kaelaõnarusse. Ta on tõesti juba liiga suur, et süles istuda, kuid ta oli end kerra tõmmanud ja Laura ei tahtnud teda vabastada. Väikseke värises oma kerges sviitris ja Laura hõõrus ta käsivarsi. Mida Emma oli näinud? Kas ta kuulis lasku ja läks magamistuppa asja uurima? Kas ta võis olla toas, kui Ray seda tegi? Laura ei oleks pidanud last temaga jätma. Ta ei oleks pidanud СКАЧАТЬ