Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõbra juures, ööbib seal põrandal ning kurdab just praegu õllekannu taga istudes, kui uskumatu, et ta tegi niisuguse lolluse ja oli üks neist paljudest meestest, kes jätavad krediitkaardiarve lohakile, nii et abikaasa leiab selle üles.

      „Kas see ongi kõik?” nähvas Naomi. „Kas teil muud polegi öelda?”

      „Jätke see meie mureks,” kordas Charlie kindlalt. „Te andsite meile palju informatsiooni ja me uurime seda asja kindlasti. Võtame teiega ühendust niipea, kui on mingeid uudiseid. Kuidas me teid kätte saame?”

      Naomi sobras torisedes käekotis. Juuksed langesid ta silmadele ja ta lükkas need endamisi roppusi sisistades kõrva taha. See avaldas Charliele mõju: suurem osa keskklassi inimesi üritas politseinike ees mitte vanduda ja kui neil esineski keelevääratus, palusid nad kohe selle pärast vabandust. See oli paradoksaalne, sest enamik politseinikke vandus pidevalt. Inspektor Giles Proust oli Charlie teada ainus, kes seda ei teinud.

      Naomi viskas lauale visiitkaardi ning foto endast ja tumepruunide juuste ja raamideta prillidega mehest. Prilliklaasid olid ristkülikukujulised ja katsid vaevu mehe silmad. Jõulise olemisega mees nägi hea välja ja tundus, nagu ta üritaks kaameraga võidu vahtida. „Võtke! Ja kui te väga varsti minuga ühendust ei võta, siis võtan teiega ise ühendust. Mida ma pean siis tegema, pöidlaid keerutama või? Teadmata, kas Robert on elus või surnud?”

      „Eeldage, et ta on elus, kuni teil on tõsine põhjus vastupidist arvata,” lausus Charlie kuivalt. Jumal küll, no on see naine vast dramaatiline. Charlie võttis visiitkaardi ja kortsutas kulmu. „Silver Brae Luksuslikud Puhkemajad? Omanik G. Angilley?”

      Naomi krimpsutas nägu ja tõmbus pead raputades pisut tagasi.

      „Mina sain nagu aru, et teie teete päikesekelli.”

      „Andsin teile vale kaardi. Üks hetk, üks hetk...” Näost punane Naomi sobras uuesti kotis.

      „Kas te käisite koos härra Haworthiga neis puhkemajades?” küsis Charlie uudishimulikult. Tegelikult lausa nuuskijalikult.

      „Ma ju rääkisin, et käisin Robertiga Traveltelis. Siin!” Seekord lükkas ta Charlie ette õige visiitkaardi, millel oli värviline päikesekella pilt: rohekast kivist kuldsete Rooma numbritega kaldus poolkera, mille keskelt kerkis välja suur kuldne liblikatiib. Kellal oli ka kuldsete tähtedega ladinakeelne fraas, kuid sellest oli näha üksnes pool: „Horas non”.

      See äratas Charlies huvi. „Kas see on teie tehtud?” küsis ta.

      „Ei. Tahtsin, et mu visiitkaart reklaamiks konkurentide töid.” Naomi vahtis talle vihaselt otsa.

      Hästi, see muidugi oligi juhm küsimus. Konkurendid? Kui palju päikesekellade meistreid siis õieti on? „Mida tähendab horas non?”

      Küsimuse peale pahandav Naomi ohkas. „Horas non numero nisi aestivas. Loen üksnes päikeselisi tunde.” Ta rääkis kiiresti, just nagu tahaks sellega kiiremas korras ühele poole saada. Päikeselised tunnid tõid Charliele meelde puhkuse ja Olivia. Ta andis Simonile peaga märku otsad kokku tõmmata ja lahkus ülekuulamisruumist, lastes ukse enda taga pauguga kinni langeda.

      Koridoris lülitas ta telefoni sisse ja vajutas kordusvalimisklahvile. Õnneks vastas õde teise helina järel.

      „Mida?” küsis Olivia, suu sööki täis. Küllap suitsulõhe-kreemjuusturullid, arvas Charlie. Või siis šokolaaditäidisega brioche – midagi sellist, mida saab osta pakendatult ja süüa ilma, et seda oleks vaja mingil moel valmistada. Charlie ei kuulnud õe hääles vähimatki ärevust, kui õde küsis: „Mis uuest ja üldse mitte üllatavast idiootsussaavutusest sa tahad siis ette kanda?”

      Charlie puhkes igati usutavalt naerma, salvestas Olivia küsimusega kaasneva ebameeldiva tunde, et selle üle hiljem järele mõelda, ning asus pihtima.

      „Gnoomon,” lausus Simon. „Huvitav sõna.” Tema ees ekraanil oli Naomi Jenkinsi koduleht. Kriminaaljälituse osakonnas valitses mahajäetud õhkkond: paberid laudadel, mille taga ei istunud kedagi, põrandal katkised plasttopsid, täielik vaikus, kui jätta kõrvale arvutite ja päevavalguslampide vaikne surin. Sellersist ega sitapeast Gibbsist polnud mingit märki. Inspektor Prousti klaasputka nurgas oli tühi.

      Charlie luges üle Simoni õla. „„Gnoomon ehk päikesevarras on varjuheitja.” Aga nii ju päikesekellad töötavadki? Et langev vari ütleb, mis kell on? Oh, vaata, siin on kirjas, et ta teeb ka miniatuurseid päikesekelli. Võiksin tellida ühe oma aknalauale.”

      „Mina sinu asemel ei hakkaks küll temalt midagi tellima,” ütles Simon. „See võib lõppeda sellega, et sul lüüakse hambad sisse. Vaata, ta teeb igasuguseid: seinale kinnitatavaid, soklile asetatavaid, vertikaalseid, horisontaalseid, messingist, kivist, fiiberklaasist. Päris vinged, on ju?”

      „Mulle meeldivad need väga. Välja arvatud see.” Charlie osutas pildile, millel oli lihtne kivikuubik, mille mõlemale küljele oli kinnitatud rauast päikesevarras. „Mina eelistaksin ladinakeelset motot. Mis sa arvad, kas ta tahub tähed ise? Siin on kirjas, et need on käsitsi tahutud...”

      „„Aeg on vari”,” luges Simon ette. „Miks peaks küll keegi tellima sellise motoga päikesekella? Kujuta ette, et päevitad või teed aiatööd päikesekella kõrval, mis tuletab sulle meelde su kiirelt lähenevat surma.”

      „Väga võluvalt väljendatud,” lausus Charlie, mõeldes, kas Simon teadis, et ta on mehe peale vihane. Vihane, pahane, mida iganes. Ta üritas seda kõigest väest varjata. „Mis sina preili Jenkinsist arvad?”

      Simon keeras end näoga Charlie poole. „Ta reageerib üle. On pisut ebastabiilne. Ta andis mõista, et tal on ka varem ärevushooge olnud.”

      Charlie noogutas. „Mis sa arvad, miks ta oli nii vihane ja vimmas? Minu arust me kuulasime ta ju kenasti ära? Ja miks ta ütles, et ta ei karda politseid? See tuli täiesti ootamatult, eks?” Ta osutas peaga arvutiekraani suunas. „Kas tema veebilehel on ka tema enda kohta informatsiooni?”

      „Kui see Haworth teda väldib, siis ei saa talle seda küll pahaks panna,” märkis Simon. „Võib ju öelda, et see on argpükslik käitumine, aga kas sina tahaksid sellele naisele suhte lõpetamisest rääkida?”

      „Mees oli lubanud ka temaga abielluda, nii et see oleks tõsine altvedamine. Miks küll on mehed sellised närukaelad?”

      Ekraani täitis Naomi Jenkinsi foto. Suure musta poolringikujulise päikesekella kõrval istuv naine naeratas, toetudes kella hõbedasele koonusekujulisele gnoomonile. Selle sõnaga harjumine võtab aega, mõtles Charlie. Naomi kastanpruunid juuksed olid kinni ja ta kandis punaseid velvetpükse ja kahvatusinist pusa.

      „Siin näeb ta välja üsnagi normaalne,” lausus Simon. „Õnnelik ja edukas naine.”

      „See on ju tema veebileht,” märkis Charlie. „Ta on selle kindlasti ise disaininud.”

      „Ei, kuule, siin all on kirjas Summerhouse Web Design.”

      Charlie laksutas kärsitult keelt. „Ma ei mõtle otseselt. Pean silmas, et tema andis informatsiooni ja foto ise. Iga vabakutseline, kes laseb oma äri reklaamimiseks veebilehe teha, mõtleb väga hoolikalt läbi, millist kuvandit endast edastada.”

      „Kas sa tahad öelda, et ta valetab meile?” küsis Simon.

      „Ei СКАЧАТЬ