Lähedus, mis teeb valu. Teine raamat. Sophie Hannah

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vastu ära. Pealegi oli ta juba kuuldu unustanud ja keskendus tema ees laual olevale arvutile. „Istu,” ütles ta Gibbsile, kes teda ignoreeris.

      Kas ta oli öelnud tõesti õele „ole olemas” nii käskival toonil? Charlie sulges seda kahetsedes silmad. Ärevus muutis ta kamandavamaks, kuigi selleks polnud vähimatki vajadust. Ta arutles, kas tal võiks õnnestuda see sõnum kuidagimoodi Olivia kõnepostist kustutada. See oleks hea ettekääne, mille pärast lasta Simonil veel pisut oodata. Ta teadis, et Simon mõtleb juba, mis küll teda kinni hoiab. Väga hea. Las mees praeb.

      „Valmis,” ütles Sellers ekraanile osutades. „Selle võiks nüüd sama hästi välja printida. Mis te arvate?” Tema eeldas ilmselgelt, et ei tööta üksi. Gibbs ei vaadanud ekraani poolegi. Ta logeles pisut Sellersist tagapool küüsi närides. Ta meenutas Charliele teismelist, kes on otsustanud näidata täiskasvanutele, kui igav tal on. Kui Gibbs poleks sellest nii ilmselgelt masenduses olnud, oleks Charlie kahtlustanud, et jutt tema lähenevatest pulmadest on vale. No kes küll abielluks nii tusase tüübiga? „Gibbs,” ütles Charlie teravalt. „Mediteerida võid töövälisel ajal. Nüüd tööle.”

      „Sinu kohta võib sama öelda. Ega mina õele helistanud,” vallandus Charlie suunas sõnavaling. Charlie vahtis talle jahmunult otsa.

      Sellers vangutas pead. „„Kuidas muuta elu lihtsamaks”, autor Christopher Gibbs,” pomises ta lipsu näppides. Lips oli liiga lõtv ja sõlm liiga pingul nagu alati, nii et see rippus tal kaelas nagu mingi kaelaehe. Sellers meenutas Charliele sasitud karu. Kuidas küll on võimalik, et Sellers, kes oli Gibbsist suurem, paksem, valjuhäälsem ja füüsiliselt tugevam, tundus läbi ja lõhki heasüdamlik? Gibbs oli lühikest kasvu ja kõhn, aga temast hoovas lausa tihendatud raevukust, mis oleks justkui liiga väiksesse anumasse kokku pressitud. Charlie kasutas teda selleks, et vajaduse korral inimesi eemale peletada. Ta oli näinud suurt vaeva, et Gibbsi ise mitte karta.

      Gibbs pöördus Sellersi poole: „Pane oma kuradima suumulk kinni.”

      Charlie lülitas telefoni välja ja viskas käekotti. Olivia üritab talle helistada, kui ta on parasjagu ülekuulamisega ametis, ja selleks ajaks, kui Charlie talle tagasi helistab, on õde uuesti välja läinud – nii oli see ju alati. „Räägime pärast edasi,” lausus ta Gibbsile külmalt. Tal polnud praegu tahtmist Gibbsiga tegelda.

      „Homsest on puhkus, seersant!” hüüdis Sellers valjult, kui Charlie kabinetist lahkus. Selle tähendus oli: „Ära ole Gibbsi vastu nii karm.” No lootku vaid.

      Koridoris jäi Charlie kriminaaljälituse osakonnast turvalisse kaugusse jõudes seisma ja võttis käekotist kompaktpeegli. Räägiti küll kehva soengu päevadest, aga mitte kunagi kehva näo päevadest, ning tundus, et Charliel on just nimelt kehva näo päev. Ta nahk näis kulunud, näojooned inetud. Ta peaks rohkem sööma, võtma midagi ette välja joonistuvate põsesarnadega, katsuma sissevajunud põski turgutada. Ja uued mustade raamidega prillid ei teinud ta ähmaseid silmi sugugi ilusamaks.

      Ja kui vaadata muudki kui nägu, kuigi seda Charlie ei tahtnud teha – ta lühikestes tumedates lainesse hoidvates juustes oli kolm halli salku. Kas see on õiglane, kui ta on kõigest kolmkümmend kuus? Ja ta rinnahoidja ei istunud korralikult, mitte ükski ta rinnahoidja ei istunud korralikult. Ta oli ostnud paari kuu eest kolm rinnahoidjat suuruses, mida pidas õigeks, kuid kõik osutusid talle liiga laiaks ja korvid liiga väikeseks. Tal polnud aega selle osas midagi ette võtta.

      Tundes end ebamugavalt nii oma riiete kui ka välimuse pärast, lõi ta peeglikarbi plaksuga kinni ja sammus joogiautomaadi poole. Koridorid, mis pärinesid veel ajast, mil seal majas asus Spillingi avalik ujula, olid paljaks jäetud punasest tellisest. Sammudes kuulis Charlie jalge all pahiseva vee kohinat. See oli kuidagimoodi seotud keskküttetorustikuga, aga sel oli kummaline mõju, just nagu oleks politseijaoskonna peamine funktsioon endiselt seotud veega.

      Ta ostis söökla ukse kõrvalt automaadist topsi café mocha’t – automaat oli sinna hiljuti paigaldatud nende jaoks, kel polnud aega sisse minna. Ent veidral kombel pakkus koridoris susisev kast märksa vaheldusrikkamat ja isuäratavamat valikut kui tõeliste, väidetavalt vastavate oskustega inimeste valmistatu. Charlie jõi kohvi paari lonksuga ära, kõrvetades seejuures keelt ja kõri, ning läks Simonit otsima.

      Simon näis tundvat kergendust, kui Charlie ülekuulamisruumi ukse avas. Kergendust ja siis piinlikkust. Charlie ei teadnud kedagi teist, kel oleksid olnud nii väljendusrikkad silmad nagu Simonil. Ilma nendeta oleks tal olnud kõrilõikaja nägu. Ta nina oli suur ja ebasümmeetriline ning tal oli lai etteulatuv lõug, mille tõttu ta ilme oli kindlameelne nagu inimesel, kes on otsustanud iga viimse kui lahingu võita. Või siis sellisel, kes kardab, et võib jääda kaotajaks, ning üritab seda varjata. Charlie võttis end kokku. Ära mine siin midagi õrnatundeliseks, ta on üks paras sitapea. Millal sa saad küll aru, et Simon Waterhouse’i moodi inimestele närvidele käimiseks tuleb lausa pingutada ja planeerida? Aga seda Charlie tegelikult ei uskunud. Kui tal vaid õnnestuks seda uskuda.

      „Vabandust. Ma ei saanud tulema,” ütles Charlie.

      Simon noogutas. Tema vastas istus kõhn, kahvatu, teravapilguline naine, kes kandis pikka musta teksaseelikut, pruune seemisnahkseid paksutallalisi tagant lahtisi kingi ja rohelist V-kaelusega sviitrit, mis nägi välja kašmiiri moodi. Ta õlgadeni ulatuvad sirge joonega lõigatud juuksed olid laines, läikivad ja punakaspruunid – see värv meenutas Charliele kastanimunade mängu, mida nad Oliviaga lapsepõlves mängisid. Naise jalge ees maas oli rohelistes ja sinistes värvides Lulu Guinnessi firmamärki kandev käekott, mis pidi Charlie arvates maksma paarsada naela.

      Naine kuulas Charlie vabandust prunti aetud huultega ning surus käed rinnal tugevamalt risti. Ärritusest või ärevusest? Raske öelda.

      „See on uurija seersant Zailer,” tutvustas Simon Charliet.

      „Ja teie olete Naomi Jenkins.” Charlie naeratas taas vabandavalt. Ta oli võtnud vastu otsuse olla ülekuulamistel rahustavam, mitte nii terav. Kas Simon oli seda märganud? „Vaatame, mis meil siin juba on,” ütles ta, võttes laualt A4 paberilehe, mis oli täidetud Simoni väikese ja korraliku käekirjaga. Omal ajal oli ta Simoni kallal selle pärast norinud, küsides, kas ema sundis teda lapsepõlves väljamõeldud maa looma ning kirjutama selle kohta õdede Brontëde kombel nahkköites märkmikesse lugusid. Simonile see nali ei meeldinud. Tal ei olnud lapsena telekat ja ta vanemad olid nõudnud, et ta tegeleks arendavate asjadega. See oli tema jaoks siiani tundlik teema.

      Lasknud kirjapandust pilgu üle, suunas Charlie tähelepanu teistele märkmetele. Need oli koostanud konstaabel Grace Squires, kes oli rääkinud lühidalt Naomi Jenkinsiga, enne kui andis ta üle kriminaaljälituse osakonnale. Märkmetest ilmnes, et Naomi oli nõudnud võimalust rääkida uurijaga. „Võtan olukorra kokku, nii nagu mina sellest aru saan,” ütles Charlie. „Teie siiatuleku eesmärk oli teha avaldus kadunud isiku kohta. Robert Haworthi kohta. Ta on olnud viimase aasta teie armuke?”

      Naomi Jenkins noogutas. „Me kohtusime kahekümne neljandal märtsil 2005. Neljapäeval, kahekümne neljandal märtsil.” Ta hääl oli madal ja kähe.

      „Selge.” Charlie üritas kõlada kindlalt, mitte järsult. Liiga palju informatsiooni võib osutuda sama segavaks kui liiga vähe informatsiooni, eriti just lihtsa juhtumi puhul. Oleks üsna lihtne teha järeldus, et praegusel juhul polegi mingit juhtumit: paljud abielumehed jätsid armukese pikema seletuseta maha. Aga Charlie tuletas endale meelde, et tuleb anda võimalus. Ta ei tohi sulgeda meeli naise ees, kes väidab, et vajab abi; ta oli seda korra teinud ja tundis end sellepärast ikka veel kohutavalt halvasti; mõtles ikka veel iga päev õudse vägivalla peale, mida tal oleks olnud võimalik ära hoida, kui ta poleks teinud kõige lihtsamaid järeldusi.

      Täna СКАЧАТЬ