Öine maandumispaik. Teine raamat. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ

      „Niisiis,“ ütles Ethan rahulikult. „Ma lähen õue ja koristan seal ära. Siis tulen siia tagasi ja olen sinu juures, kuni föderaalametnikud siia jõuavad, või see föderaalagent, kellega sa rääkisid, helistab uuesti.“

      „Sa arvad, et ta ei helista, on ju?“

      „Kui ka teda tulistati, siis mitte, preili. Arstid ja FBI võtavad nad oma hoole alla. Üks samm korraga, nõus?“

      Sarah noogutas. „Aitäh. Me oleme Robiga kaksikud. Kas sa teadsid seda?“

      „Jah, ma arvan, et sinu ema rääkis seda mulle, preili.“

      „Ema oleks äärepealt surnud, kui ta meid sünnitas.“

      Väidetavalt. See oleks järjekordselt pikendanud Dunnemore’ide needuste jada. Ehkki Betsy Quinlan ei olnud Dunnemore’idega veresuguluses, sobis ta hästi sellesse erilisse Dunnemore’ide traditsiooni ritta. Isegi üheksateistkümnendast sajandist pärit kirjad ja päevikud, mille Sarah oma Poe-uurimustöös oli paljastanud, mainisid Dunnemore’e ja nende draama- ja seiklusjanu. Nad olid langetanud nii palju halbu, romantilisi ja ebapraktilisi otsuseid, mis viisid katastroofini – just seda oli nende isa näinud Robi otsuses hakata föderaalametnikuks. Halb otsus, mis võis viia katastroofini.

      Kuid Sarah ei teadnud, miks ta mainis, et nende ema oli sünnitusel peaaegu surnud – miks ta isegi mõtles sellele.

      Ethan ei kommenteerinud, vaid kõndis mööda veranda treppi alla tagasi selliste kaalutletud sammudega, nagu tema oleks need mõtted Sarah’le pähe pannud. Mees peatus, vaadates üles Sarah’ poole, justkui veendudes, et Sarah ei ole enesevalitsust kaotanud selle mõne sekundi jooksul, mil mees seljaga tema poole oli. Sarah ei suutnud naeratada. Ta ei saanud mehe rahustamiseks mitte midagi teha.

      „Pisut külma vett näo peale, preili Sarah,“ kordas ta. „See aitab. Olen mõne minuti pärast tagasi.“

      Sarah’l õnnestus putukavõrguga uks lahti tõmmata ja astuda eeskotta, mille tahutud palkseinad olid tihendatud valge takuga ja kus oli vana mööbel ja narmendavad, lõimeni kulunud käsitöövaibad ning seina katvad raamitud fotod. Tema pilk maandus ühel vanaema Dunnemore’i ovaalsel portreel, millel too oli kaheksakümneaastane, seljas kameeprossiga roosa sviiter – naine, kes oli pidanud üle elama nii palju kurbust ja tragöödiat, kuid kes sellest hoolimata jäi tugevaks ega kaotanud usku. Sarah jooksis kööki tagasi ja keeras vana kraani lahti.

      „Mind tulistati. Minuga saab kõik korda.“

      Nuttes pritsis ta endale külma vett näkku ja palvetas, et need ei jääks venna viimasteks sõnadeks talle.

      Tund aega pärast seda, kui Sarah’ venda Central Parkis tulistati, saabus kaks föderaalametnikku valitsuse musta autoga Dunnemore’ide maja juurde.

      Nad tulid ümber maja eesmise veranda juurde, mis andis Ethan Brookerile võimaluse soovida Sarah’le „õnn kaasa!“, paluda tervitada naise venda ja tagauksest välja lipsata.

      Mees ei pidanud vajalikuks ennast paarile födekale tutvustada.

      Muidu ilus Sarah nägi kohutav välja. Kahvatu, hirmunud, šoki ja pisarate tõttu näost laiguline. Teine föderaalametnik, keda koos Sarah’ vennaga tulistati – Nate Winter –, ei olnud uuesti helistanud. Mõistetav. Kaabeltelevisiooni uudistekanalid teatasid, et mõlemat, nii teda kui ka Rob Dunnemore’i opereeriti. Winteri seisund oli stabiilne. Rob Dunnemore’i oma aga kriitiline ja ebastabiilne.

      Kui ajakirjanikud õigesti aru said. Oli palju segadust ja ametnikud ei andnud palju teavet.

      Ethan oli veennud Sarah’t, et too televiisori kinni keeraks. Nii CNN, MSNBC kui ka FOX tegid loost otseülekandeid helikopterikaadritega Central Parkist ja snaipri tabamiseks korraldatud politseioperatsioonist. Nad kaasasid eksperte rääkima sellest, milline inimene sellist asja teeks, ja selgitama, mida kujutab endast USA föderaalne politseiteenistus. Nad kordasid videolõiku pressikonverentsist, mis oli eelnenud laskmisele ning kus oli näha Nate Winterit ja Rob Dunnemore’i linnapea taga seismas, USA föderaalpolitsei piirkonnaülemat, föderaalpolitsei peadirektorit, FBI eest vastutavat direktori abi ja NYPD volinikku – osariigi, föderaalsete ja kohalike erinevate õiguskaitseametnike muljet avaldav kogunemine.

      Winter oli pikk, sihvakas ja igati asjalik.

      Dunnemore nägi välja nagu korporatsioonipoiss.

      Iga kord, kui Sarah nägi videolõiku oma vennast, muutus ta järjest kahvatumaks.

      FBI, NYPD ja USA föderaalpolitsei ühine pressikonverents oli kavandatud õhtul hilisemaks kellaajaks ja Ethan kahtlustas, et seal ei räägita inimestele midagi. Födekad hoiavad kõik enda teada, kui kahte nende hulgast on äsja päise päeva ajal Central Parkis kõmmutatud.

      Kõik uudistekanalid lubasid edastada otsepildis kõiki infotunde haiglast, kus nendele kahele föderaalagendile arstiabi osutati. Kui Ethan oma aiamaja suunas kõndis, jäi ta födekate nägemisulatusest nii verandalt kui ka akendest vaadates välja. Mahe tuul oli paisunud tugevaks tuuleks, kandes endas niiskust ja mullalõhna. Ethan sisenes vaikselt tagauksest. Maja oli ehitatud samasugustest konarlikest palkidest nagu peahoonegi ja selles oli vanadaamilikku hõngu.

      Erksates toonides lõngadest käsitsi heegeldatud tuniistehnikas esemed, lauakestel linikud, roosade plaatidega vannituba. Kui Betsy Dunnemore oleks talle maja näidanud, oleks naine selgitanud, et tema ämm ehitas selle maja endale pärast seda, kui ta nõudis, et poeg elaks peahoones, kui ta oma esimese naisega, kes oli suremas, Night’s Landingisse naasis. Isegi pärast minia surma jäi vanaema Dunnemore, nagu kõik teda tundsid, aiamajja edasi kuni oma surmani viisteist aastat tagasi.

      Majas oli väike köök, kaks tillukest magamistuba ja eesruum ning väike veranda, vaatega jõele.

      Ethani meelest oleks ta väga hästi võinud ka telgis elada.

      Kalapaat, milles kaks vanameest teineteisega valjusti rääkisid, rühkis vastuvoolu ja Ethan pidi võitlema tungiga leida endale ka üks paat ja lasta Night’s Landingist jalga. Charlene oleks tahtnud, et ta seda teeks. Mine oma eluga edasi. Sa ei saa muuta seda, mis juhtus.

      Charlene’i ei saaks lollitada ja panna uskuma, et Ethan ajas taga õiglust. See oli kättemaks. Tema enese süüst vabastamine. Ta tõmbus eesaknast eemale. Charlene’ile oleks siin väga meeldinud. Ta polnud kunagi ahnepäits olnud: ta rääkis sõjaväest äratulekust ja maakohas väikeses paigas elamisest ja paari lapse saamisest. Ethan oli see, kes ei olnud valmis taanduma. Veel paar aastat, Char. Veel paar.

      Naine ei rääkinud sellest aastaid, kuni ta viimast korda selle teema üles võttis.

      Sellest polnud kuid möödunud.

      Ainult päevi.

      Ja Ethan ei olnud temaga, kui ta suri. Kui ta mõrvati. Ethan haaras aiakäärid, mille ta enne köögilauale viskas, ja läks uuesti välja. Ta ei teadnud aiandusest nii palju, nagu ta oli Stuart ja Betsy Dunnemore’ile väitnud, kuid nad ei oleks kunagi vaevunud tema teadmisi lilledest, puudest ja põõsastest proovile panema ega isegi tema valskusega saadud soovituskirju kontrollima. Ethan kindlustas, et temast paistis välja tööka vana kooli mehe relvituks tegev pool, nii et nad lõidki sellele käega.

      Ta oli pärit Texase lääneosast, aga ülejäänu oli puhas väljamõeldis.

      Peitnud end seedripuu taha, СКАЧАТЬ