Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja kallistas teda peaaegu sama kõvasti kui naine teda. Mees oli soe, tugev ja tõeline. Patience surus pea mehe õlale ja hingas sisse mehe lõhna. Puhast mehelikku lõhna, millel polnud vähimatki pistmist selle poisiga, keda tema mäletas. See ei saa tõsi olla, mõtles ta, pea ikka veel ringi käimas. Pole võimalik, et Justice on tagasi.

      Kuid oli. Ent mees ei sarnanenud poisiga ja olukord muutus ebamugavaks. Patience taganes ja pani käed puusa.

      „Mis juhtus? Sa jätsid mu maha! Kuhu sa ometigi kadusid? Ma olin su pärast nii mures. Kogu linn oli mures. Helistasime politseisse ja puha.“

      Justice vaatas salongis ringi. Patience’il polnud vaja ta pilku järgida mõistmaks, et nad olid tähelepanu keskmes. Tema oli harjunud salongis valitseva sõbraliku huviga, kuid Justice’ile võib see ebamugav olla.

      „Millal sa saad pausi teha?“ küsis Justice.

      „Viie minuti pärast. Alfred oli täna mu viimane klient.“

      „Ootan sind väljas.“

      Justice oli läinud enne, kui Patience’il õnnestus teda peatada. Ta lahkus ühteaegu võimukalt ja eesmärgikindlalt. Niipea kui uks ta taga sulgus, võtsid teised juuksurid ja pooled kliendid ta ette.

      „Kes ta on?“ küsis Patience’i ülemus Julia. „Kui nägus mees.“

      „Olen teda linna peal varemgi näinud,“ ütles keegi teine. „Koos selle baleriiniga. Ta oli tema ihukaitsja.“

      „Kas ta on siia kolinud?“

      „Kas ta on vana peika?“

      Alfred köhatas. „Rahu, daamid. Ande Patience’ile hingamisruumi.“

      Patience naeratas talle tänulikult. Alfred maksis juukselõikuse eest ja andis viiskümmend senti jootraha. Siin töötades küll rikkaks ei saa, mõtles Patience Alfredit uksele saates ja teda põsele suudeldes.

      Kui Alfred oli läinud, tegi ta kähku oma töökoha korda. Julie uuris teda varjamatu uudishimuga.

      „Homme räägid kõik ära?“ küsis ta.

      „Selge see.“

      Uudiseid jagada oli Fool’s Goldi elulaadis sama tavaline nagu ilmuda lävele pajaroaga, kui majas oli keegi sündinud, surnud või tõsiselt haige. Ta ei pruugi küll tahta rääkida kõiki üksikasju kohtumisest minevikust välja ilmunud mehega, kuid temal polnud siin sõnaõigust.

      Patience läks kähku vannituppa vaatama, ega ta ole mustale T-särgile plekke teinud. Ta vallandas pikad pruunid juuksed hobusesabast ja korraks käis ta peast läbi mõte, et oleks pidanud laskma juustesse triibud teha ning end meikima ja olema midagi põnevamat kui tavaline, kuid ta kehitas õlgu. Ta on, kes on, ja nüüd ei muuda teda enam miski peale tõsisemat sorti iluoperatsiooni ja/või muutumise.

      Ta pani huultele läiget ja pühkis firmasärgi rinnaesise veel kord üle. Kaks minutit hiljem oli tal kott käes ja ta väljus salongist.

      Justice seisis endiselt tänaval. Kogu oma meeter kaheksakümne kaheksa sentimeetrises pikkuses. Ta kandis tumedat ülikonda, säravvalget särki ja suitsuhalli lipsu.

      „Viieteistkümne aasta eest polnud sa sugugi nii stiilne,“ tõdes Patience.

      „Käib tööga kaasas.“

      „Mille peale pean küsima, et mis tööga? Aga see võib oodata.“ Patience vaatas talle otsa, püüdes siduda seda meest poisiga, keda tema oli tundnud ja armastanud. Noh, võib-olla mitte just armastanud, aga poiss oli talle väga meeldinud. Poiss oli tema esimene armastatu. Ta oli tahtnud seda poisile öelda, oli tahtnud, et poisist saaks tema peika, kuid siis oli poiss läinud. „Mis juhtus?“

      Justice vaatas ringi. „Kas võin sulle tassi kohvi välja teha?“

      „Muidugi.“ Ta osutas teisele poole tänavalt. „Seal on Starbucks.“

      Nad läksid sinnapoole. Patience’i peas keerles tuhat küsimust, kuid ta ei saanud ühelgi sabast kinni, et seda esitada. Ta oli ühteaegu tulvil uudishimu ja häbelikkust ning selline kombinatsioon ei soodustanud sundimatut vestlust.

      „Kui kaua sa oled...“

      „Arvasin, et sa...“

      Nad alustasid lauset mõlemad korraga.

      Patience ohkas. „Oleme oma rütmi kaotanud. Nii kurb.“

      „Küll see tagasi tuleb,“ lohutas Justice. „Oota natuke.“

      Nad jõudis Starbucksi juurde ja Justice avas Patience’ile ukse. Patience seisatas enne mehest möödumist.

      „Kas kolisidki siia?“ küsis ta. „Kas jääd vähemalt mõneks ajaks siia elama?“

      „Jah.“

      „Ei kavatse keset ööd haihtuda?“

      „Ei.“

      Patience noogutas. „Ma ei osanud midagi arvata. Ma olin nii kohutavalt mures.“

      Mehe tumesiniste silmade pilk peatus ta näol. „Mul on südamest kahju. Ma teadsin, et sa muretsed. Tahtsin midagi öelda, kuid ei saanud.“

      Patience nägi lähenemas paari vanemat naist ja lipsas sisse. Letile lähenedes võttis ta Starbucksi kaardi, kuid Justice andis märku, et ta selle ära paneks.

      „Mina teen välja,“ ütles ta. „Et juhtunut pisutki korvata.“

      „Muidugi. Selle asemel et mulle vabanduseks steik välja teha, teed sina kohvi.“

      Justice saatis talle naeratuse, mis oli nii tuttav, et Patience tundis, kuidas südames pitsitas. Samal ajal tundis ta nabast allpool kirvendust, mis ütles nagu: „Vau, kui nägus kutt.“ Seda polnud juba nii ammu juhtunud, et tal kulus hetk aega mõistmaks, et tegu on seksuaalse tõmbega.

      Ma olen lihtsalt lootusetu, mõtles ta endale – nagu ikka – suurt vanilli-latte’t tellides. Viimase viie või kuue aasta jooksul oli tal see esimene kord, kus ta oli nii-öelda meesterahvaga väljas. Peaks tõesti end sagedamini tuulutama. Ja niipea kui tekib pisutki aega, kavatses ta sellega tegelda.

      „Suur kohv,“ ütles Justice tüdrukule.

      Patience pööritas silmi. „Väga mehelik. Ma pole isegi üllatunud.“

      Justice saatis talle taas naeratuse. „Kas ma ei näe siis välja selline, kes telliks tee-latte’t sojapiimaga?“

      „Ei, aga ma olen valmis maksma, et näha sind seda joomas.“

      „Niisugust raha pole olemaski.“

      Nad astusid kohvi oodates kõrvale ja läksid siis jookidega nurgalauda.

      „Küllap sa tahad istuda seljaga seina poole, on nii?“ küsis Patience, võttes teise tooli, et Justice saaks tõepoolest sellise koha.

      „Miks sa seda arvad?“

      „Keegi СКАЧАТЬ