Vaid üks suudlus. Triloogia 1. raamat. Susan Mallery

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ öelda. Ford oli päris normaalne, aga mitte mingil juhul!

      „Ma, seda et, pean koju minema,“ ütles Patience. „Lõikan siit otse. Näeme homme.“

      „Oota, Patience.“

      Kuid Patience ignoreeris Justice’it ja põgenes kähku ümber nurga ning läbi tagahoovi.

      Järgmisel hommikul võttis Patience vastu otsuse enam mitte hetkegi kauem oodata ja Justice’ile tõtt rääkida. Ta ei olnud kogu öö magada saanud, muudkui vähkres voodis, ning tal sees keeras. Ta ei saanud enam niimoodi edasi minna. Peab olema vapper. Tuleb olla aus. Kui asi tõesti hulluks läheb, on ema kindlasti nõus ära kolima.

      Ta läks kodust Justice’i poole nagu nüüd juba mitmeid kuid igal koolipäeva hommikul. Justice elas koolile lähemal ja tema kodu jäi seega Patience’i kooliteele. Patience vaatas lähenedes kahe magamistoaga maja, kus Justice oma onuga elas. Tavaliselt istus Justice trepil ja ootas teda. Kuid sel hommikul mitte.

      Kas Justice teadis? Kas poiss oli aru saanud, mida Patience talle öelda tahtis? Kas ta tundis vastikust? Kas arvas, et Patience on täielik ohmu, ja tundis nüüd sellist piinlikkust, et ei tahtnud enam Patience’iga rääkidagi?

      Patience läks ärevalt trepist üles. Kui asi on nii hull, siis tahtis ta seda kohe kuulda. Justice peab talle tõtt rääkima, et ta ei loodaks enam. Siis ta süda murdub ja ta saab sellest üle ja...

      Ta seisatas lävel tajudes, et uks on poikvel. Just nagu oleks see kiirustades lahti jäänud. Ta läks murelikul ilmel lähemale.

      „Justice? Kas kõik on korras?“

      Ta koputas ja uks vajus valla.

      Ta oli väikeses majas kümneid kordi käinud. Uks avanes elutuppa, selle taga väike söögituba ja köök. Maja tagaosas oli kaks magamistuba ja vannituba. Ta mäletas diivanit ja paari tooli ning mingisugust lauakest.

      Aga nüüd polnud siin midagi. Elutuba oli tühi, samuti söögituba. Majas polnud mitte kui midagi. Ei ühtki patja ega kasti ega paberilipakat. Tundus, nagu polekski siin üldse elatud.

      Patience käis vaikides maja läbi. Ta hingamine kostis vaikuses valjult. Ta ei saanud aru. Kuidas on see võimalik, et kõik on kadunud?

      Köök oli sama tühi nagu teised ruumid. Kapiuksed olid lahti, riiulid tühjad. Kraanikauss oli tühi, sahtlid samuti. Justice’i magamistoas polnud jälgegi sellest, nagu oleks siin kunagi elatud.

      Ta läks tagasi elutuppa ja püüdis silma tungivaid pisaraid pilgutades peatada. Ta keeras üha suuremat hirmu tundes ringi.

      Midagi on imelikku. Inimesed ei kao lihtsalt niisama keset ööd ära. Midagi on juhtunud. Midagi halba.

      Ta tuiskas uksest välja ja jooksis tagasi koju. Ta tormas ema hüüdes uksest sisse.

      „Justice on läinud! Ta on läinud ja ta onu ja kõik asjad ka.“

      Ema tuli elutuppa. „Mis sa räägid?“

      Patience rääkis, mis oli juhtunud. Ava haaras jope ja läks koos tütrega tagauksest välja. Kümme minutit hiljem vahtis ta tühja maja. Veerand tundi hiljem saabus politsei.

      Patience vaatas sebimist ja kuulas, mida räägiti. Mitte keegi ei saanud aru, mis võis küll juhtunud olla. Mitte keegi polnud midagi kuulnud ega näinud. Kuid kõik olid seda meelt, et asi on väga kummaline. Justice ja ta onu olid kadunud. Just nagu poleks neid siin üldse olnudki.

      Esimene peatükk

      „Piira mu kulme,“ ütles Alfred oma valgeid lopsakaid kulme liigutades. „Ma tahan seksikas välja näha.“

      Patience McGraw hoidis naeratust tagasi. „Kas sul on oma prouaga peenemat sorti õhtu plaanis?“

      „Tead küll.“

      See oleks kõlanud vägagi romantiliselt, kui Alfred ja ta imearmas proua oleks olnud pisut nooremad kui umbes üheksakümmend viis. Patience surus maha hoiatussõnad, et nende vanuses tuleb ettevaatlik olla. Ju oli palju olulisem õppetund see, et tõeline armastus ja kirg võivad kesta kogu elu.

      „Ma olen kade,“ tunnistas ta ettevaatlikult Alfredi kulme piirates.

      „Sina valisid küll täieliku tõpra,“ ütles Alfred, kuid kehitas siis õlgu, „anna andeks.“

      „Nii see on ja ma ei saa sulle seda pahaks panna, et tõtt räägid,“ tunnistas Patience mõeldes, mis tunne võiks olla elada suuremas linnas. Kus kõik ei tea su eraelu iga viimset kui üksikasja. Kuid tema oli sündinud Fool’s Goldis ja kasvanud siin üles mõttega, et naabrite ja sõprade vahel saladusi ei ole.

      Mis tähendas, et kogu linn teadis, kui ta kaheksateistkümneaastaselt lapseootele jäi ja too tõbras, kes oli lapse isa, tema ja ta tütre vähem kui aasta pärast maha jättis.

      „Küll leiad ka kellegi,“ lohutas Alfred ta kätt patsutades. „Sinusugusel ilusal tüdrukul peaks neid miilide kaupa sabas seisma.“

      Patience naeratas. „Sa oled nii armas. Mul on vägisi tunne, nagu sa flirdiksid minuga.“

      Alfred tegi talle silma.

      Komplimentidele vaatamata oli Patience üllatavalt meestevaba. Fool’s Goldis polnud sobivaid mehi just kapaga ja kuna ta oli üksikema, pidi ta olema eriti ettevaatlik. Pealegi polnud enamik meestest, kellega ta oli kokku puutunud, sugugi huvitatud teise mehe lapsest.

      Võtnud käärid, et paar karva lühemaks lõigata, mõtles Patience, et ta elul polnud viga midagi. Kui talle antaks valida, siis paneks ta pigem püsti oma ettevõtte, kui armuks. Kuid aeg-ajalt igatses ta kedagi, kellele toetuda. Meest, kelle eest hoolitseda, kes oleks temale toeks.

      Ta uuris Alfredit peeglis. „Sa näed välja veel parem kui varem,“ ütles ta kääre käest pannes ja keebi kinnist avades.

      „Raske uskuda,“ vastas Alfred naerdes.

      Patience puhkes naerma.

      „Patience?“

      Ta ei tundnud häält, kuid pöördus sellegipoolest. Salongi lävel seisis mees.

      Patience registreeris korraga mitu asja. Alferd oli tal sel päeval viimane klient. Kui mees oleks lihtsalt tänavalt sisse astunud klient, siis ei kõnetaks ta teda nimepidi. Mees oli pikk, tumedate kuldblondide juuste ja tumesiniste silmadega. Mehe õlad olid laiad ja tal oli seda sorti nägu, mida näeks rõõmuga kinolinal. Väga meeldiv, aga Patience’il polnud aimugi, kes see...

      Ta tundis, kuidas keep pudenes põrandale, kui ta endale lähenevat meest lähemalt uuris. Mees oli paar tolli pikem, palju tugevama kehaga, kuid ta silmad... Ta silmad olid täpselt endised. Talle naeratades ilmusid silmanurkadesse isegi kurrud.

      „Tere, Patience.“

      Patience oli taas neljateistkümneaastane ja seisis tühjas majas, tundes suuremat hirmu kui iial varem. Küsimused jäid vastusteta. Salapärasele kadumisele polnud mingisugust seletust. Olid vaid küsimused ja painav tunne, et midagi oli väga viltu.

      „Justice?“ СКАЧАТЬ