Elu oli laif: Matti Nykänen. Marko Lempinen, Jussi Niemi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Remes oli haigeks jäänud ning seega sunnitud õhtusest kontserdist kõrvale jääma. Finska tundis nördinud sõbrale kaasa ning küsis Mattilt, kas too võiks Remesile ühe kõne teha.

      „Ei. Nüüd teeme nii, et võtame siit ühe pildi kaasa ja läheme mehele külla. Ma annan sellele ka autogrammi,” otsustas Matti.

      Natukese aja pärast säras Remes nagu päike, iidoli pilt käes. Kusjuures ta ei oleks eluilmas suutnud uskuda, et Mattiga korrusmaja õuel kohtudes pühendab suusasangar talle peaaegu pool tundi oma elust. Juba ainuüksi autogrammiga pildi saamine oli suur asi, aga Matti kohalolek midagi palju suuremat.

      „Ma vist meeldin sulle päriselt. See on väga tore,” tänas Matti.

      Aastate vältel oli Matti ümber palju kahepalgelisust. Paljud soomlased sõimasid teda tagaselja, kuid suhtumine muutus kardinaalselt temaga näost näkku kohtudes – siis olid nad valmis tema käsi suudlema. Matti ja tema lähikondlased olid seda liigagi tihti kogema pidanud.

      „Kõike head sulle,” soovis Matti veel korra oma fännile.

      Siit läksid Matti ja Finska lähedalasuvasse kioskisse lotopileteid ostma. Kitsikuses Matti unistas peavõidust. Kunagi hangitud miljonid olid haihtunud ning kui mees nüüd aeg-ajalt kõrtsi sattus, oli ainus trump tema maine.

      „Vesa, pea meeles, et kui me miljoneid võidame, siis uhkeks ei lähe, eks!” pillas Matti kioski ees.

      Finska naeris. Talle tulid meelde Matti kümned kuulsad ütlemised, millest avalikkus tundis muu hulgas selliseid nagu „Elu on laif”, „Fifty-sixty” ja „Elu on inimese parim aeg”.

      Kui sõbrad tagasi koju kõndisid, jõudis Finska juba mõelda, et Matti tunneb end paremini. Aga vaid korraks. Matti oli kogu tee kummaliselt aeglane. Vastupidiselt tavapärasele kõndis Finska ees ja Matti tema järel, kuigi viimane oli tuntud oma kiire vetruva sammu poolest, millega keegi ei suutnud kaasas püsida. Olukord oli seega kummaline.

      Kui Matti samm järjest aeglasemaks jäi, pööras Finska ringi.

      „Matti, kas sa hakkad vanaks jääma või mis,” uuris ta ettevaatlikult.

      „Mis vanaks! Ma käisin ükspäev just arsti juures, ta ütles, et kõik on korras. Ja muuseas, kui ta lõpuks küsis, et kuidas ma selle aktiivsus- ja tähelepanuhäirega olen hakkama saanud, siis mis sa arvad, mida ma vastasin?”

      „No ei oska öelda.”

      „Ütlesin, et on olnud aktiivne elu!”

      Meeste ülejäänud teekonda saatis kõlav naer. Koju jõudes käisid nad veel korraks garaažist läbi. Mattil oli oma sõbrale üllatus: ta kinkis Finskale 1988. aastast pärit singli „Lenda, Matti Nykänen!” kuldplaadi. Finska ei soostunud seda alguses kuidagi vastu võtma, aga Matti tegi selgeks, et tal pole valikut.

      „Sa oled kogu aeg mu usaldusväärne sõber olnud. Sa oled selle ära teeninud,” seletas Matti.

      Kuigi etteaste oli varsti algamas, jäid Matti ja Finska veel natukeseks juttu ajama. Matti rääkis, kuidas ta oli mõni päev varem oma jalga vigastanud. Aktiivse kodukorrastajana tuntud Matti oli roninud oma maja katusele lund lükkama, libastunud ning selili katuseääre poole libisenud. Selle alla oli pargitud väike aiatraktor.

      „Hea, et mu reaktsioon ikka endine on. Mõni sekund veel ja ma oleks selili või pea ees selle traktori peale kukkunud. Kurat, ma oleks võinud halvatuks jääda,” rääkis Matti õudusega.

      Oma sõnul oli ta viimasel hetkel ühe jala katuseräästa taha saanud ning sellega kõige hullema ära hoidnud.

      „Teine jalg ulatus siis juba traktorini, aga ega ma head toetuspunkti ei saanud ning prantsatasin alla. Korraks vist läks pilt eest ära ka. Jalg teeb siiamaani valu,” jätkas Matti.

      Finska ei jõudnud ära imestada, kuidas Matti nii kiiresti reageerida suutis.

      Jutt kandus nüüd üha kaugemasse minevikku. Matti tundis vajadust käsitleda oma elu ning eelkõige oma mainet. Läinud aastate peksmis- ja pussitamisjuhtumid närisid teda ilmselt ikka veel. Eriti näis teda rõhuvat aga see, et ta polnud Soome spordiringkondades enda arvates piisavalt au sees. Matti Nykänen oli spordikangelane, keda kõik tundsid … aga tema enesehinnangut kuulsus parandada ei suutnud. Juba noorest peale oli ta enesehinnang tihti langenud nagu niidetult.

      „Kurat küll, mis mõttes mind pole isegi sinna autahvlile valitud (Soome spordi Hall of Fame’i)! Kes peale minu on oma alal nii ülekaalukas olnud? Ma võitsin suusahüpetes kõik, mis võita andis, ja see oli tollal soomlaste lemmikspordiala. Aga sellest pole neile ennast täis spordibossidele ikka küllalt,” needis Matti ja jätkas:

      „Ja kui keegi siin üldse sportlase pensioni on ära teeninud, siis mina. Selline asi käib mulle nii pinda, et …”

      Hetk hiljem jõuti hingestatumate teemadeni. Kuus korda abielus olnud Matti kiitis oma ema Vienot, 2016. aastal surnud isa Ensiot ning õdesid Tuijat, Päivit ja Annet. Oma osa said kätte ka Matti kolm last. Vaid paar nädalat oli möödas sellest, kui Matti rääkis ajalehe Aamulehti intervjuus tavatult avameelselt sellest, et lapsed olid keelanud tal lastelastega kohtuda. Mees taipas, et põhjus seisnes tema sõltuvustes ning kõmulistes pealkirjades, kuid pidas laste otsust siiski ebaõiglaseks.

      Finskale tunnistas Matti oma igatsust nii laste kui ka lastelaste järele. Sõber kuulas hingevärinal seda eneseavamist.

      „Vesa, pagan küll, kui palju mu elus on juhtunud! Kõik ei ole läinud nii, nagu ma oleks tahtnud. Ma ei talu seda, milliseks mõned inimesed mind peavad,” seletas Matti.

      „Aga seda ma ütlen küll, et ma pole kunagi kellelegi midagi halba tahtnud. Ma oleks tahtnud olla täiesti tavaline Matti. Lihtsalt täitsa tavaline inimene.”

      Need sõnad liigutasid Finska südant. Ta teadis, et Matti oli elanud aastakümneid kellegi teise, mitte iseendana. Garaaži täitis mõneks minutiks sügav vaikus. Siis Matti tõusis, tänas Finskat veel kord öömaja eest ning ütles, et on aeg esinema minna. Kitarrist Aleksi Hirvonen oli juba autoga maja ees ootel.

      „Vesa, said sa aru, mida ma just ütlesin?” küsis Matti veel kord üle.

      „Sain, Matti. Põhimõtteliselt oledki sa ju täiesti tavaline inimene, nagu kes tahes meist,” mäletab Finska end vastanud olevat. „Aga mitte kellelgi pole olnud nii uskumatut elu nagu sul.”

      Läks pool tundi, tund … Esinemine Laajasalo ostukeskuse baaris algas ja läks harjumuspäraselt. Matti oli koos Hirvoneniga vaid mõne ruutmeetri suurusel osmikut meenutaval laval, aga see ei seganud kedagi. Baar oli rahvast täis ja nii mõnigi paistis olevat rahul sellega, mida 15-eurose pileti eest sai.

      Lugude vahel – ning mõnikord ka nende ajal – kätles ja kallistas Matti kõiki soovijaid. Heli oli põhjas, kui liibuvatesse teksastesse ning punasesse Adidase T-särki riietunud Matti laulis kontserdi lõpuks oma kõige tuntumaid hitte. Kaelas oli tal publikust saadud punavalge sall tekstiga „Polska”⁴. Mitte et tal seda külma tõttu vaja läinuks, vastupidi. Ta oli näost üleni higine, nagu ka ta särk. Sellest hoolimata tundus ta end varasemaga võrreldes üsna hästi tundvat.

      Matti jagas lugude vahel publikule – ja oma kauaaegsematele sõpradele – ka ohtralt kiidusõnu. Osale publikust läks see väga hinge, nagu ka Finskale, kelle Matti lausa enda juurde lavale kutsus. Finskas tekitas СКАЧАТЬ