Elu oli laif: Matti Nykänen. Marko Lempinen, Jussi Niemi

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eest ning tegi asjatoimetustele viidates minekut.

      Lõpuks ometi saabus Matti koju. Selgus, et ta oli naabruses elava abielupaariga pea pooleks tunniks vestlema jäänud. Ka abielupaar oli olnud hämmeldunud, sest Matti polnud neile oma elust kunagi varem nii pikalt ja põhjalikult rääkinud. Seekord käis ta aga läbi isegi oma elu valupunkte ning lähenes neile hoopis uutmoodi. Matti oli emotsioonide vallas meenutanud oma karjääri tipphetki ning rääkinud vabandust paluval toonil mõnedest suurematest skandaalidest. Korraks oli ta isegi ebakindla moega arutlenud, et „ega seda ette tea, millal minek on”.

      „Sorri, kallis, et nii kaua läks! Juttu jätkus kauemaks. Nii mõnus oli üle pika aja korralikult jutustada,” oli Matti tuppa jõudes oma naisele öelnud.

      Järgmisel hommikul oli ta end halvasti tundnud. Seda oli tema näostki näha. Pia teadis, et pohmelliga polnud tegemist. Eelmisel päeval oli Matti joonud vaid paar õlut.

      Reede õhtul ootas ees kokkulepitud esinemine Helsingis. Matti tahtis selle esialgu kehva enesetunde pärast ära öelda, aga asus siiski juba hommikul oma autoga teele. Pia püüdis teda veel esikus hüvastijätumusi andes pisut puhkama keelitada, kuid asjatult.

      „Ei jäta ma midagi ära. Inimesed arvavad, et Nykänen joob jälle. Pole mul häda midagi. Näeme paari päeva pärast, kullake,” ütles Matti lahkudes.

      Aastakümne lõpupoole oli Matti esinemissoov järjest kahanenud, sest ta jaksas üha vähem mööda Soomet ringi sõita. Reisiväsimust tõrjus ta tihtipeale oma tuttavatele helistades. Antud korral helistas ta mitmele heale sõbrale ning teiste hulgas ka oma endisele mänedžerile Antero Vertole. Nii mõnigi neist ütles tagantjärele, et Mattil polnud kellelegi otseselt asja. Ilmselt otsis ta tuttavatest häältest lihtsalt turvatunnet.

      Matti püüdis toru otsa ka oma kalli õe Tuija mehe Juha, kellega ta samuti pool tundi juttu puhus. Juha oli Matti avameelsusega harjunud. Temaga rääkis Matti teinekord isegi spirituaalsetel teemadel. Juha tunnetas, et selle kõne ajal oli Matti tavapärasest otsekohesem ja sügavmõttelisem. Ning kõne ei tahtnud ega tahtnud lõppeda.

      Matti oli ikka ja jälle tänanud Juhat tema inimlikkuse, mõistvuse, abivalmiduse ja kõige olnu eest. Pärast kõnet oli Juha mõelnud, et kas Matti – kes oli kurtnud ka kehva enesetunnet – oli püüdnud temaga niimoodi jumalaga jätta. Kas ta jättis midagi ütlemata, oli Juha iseendalt küsinud.

      Hommikupoolikul jõudis Matti Helsingisse. Tal oli paar kohtumist, enne kui ta kella nelja paiku õhtupoolikul Laajasalo poole suundus. Vesa Finska juures pidi ta veetma terve nädalavahetuse.

      Tuppa tulles kutsuti Matti kohe laua taha. Finska pakkus talle enda tehtud toorvorstisuppi. See, soome keeles siskonmakkarakeitto, oli Matti lemmiktoit ning Laajasalos ööbides ta seda tavaliselt ka sai.

      Finska tavatses lähedase sõbra eest tõeliselt hoolitseda, sestap kolis ta elutoa diivanile magama ning andis Matti kasutusse magamistoa. Teinekord oli ta Mattit ka tasuta sõidutanud, kuigi tihtipeale maksis taksoarve ajakiri Seiska.

      Matti ja Finska kohtusid 1992. aasta kevadel. Finska töötas siis sporditarbeid valmistava Mizuno tootejuhina, Matti aga oli oma karjääri lõpus. Mizuno oli pidanud sponsorlusläbirääkimisi värske olümpiavõitja, alles 16-aastase Toni Niemineniga, kuid Finska sõnul oli tolle mänedžer, ärimees Harry „Hjallis” Harkimo ettevõttelt liiga suurt summat küsinud. Varsti pärast seda jõudsid Mizuno esindajad maailma kõige edukama suusahüppajani. Finska ja Matti olid niisiis teinud mõne aasta koostööd, külastades muu hulgas kogu Soome sporditarvete kauplusi. Nende reiside ajal oli tärganud sõprus. Finska jaoks oli suusahüppeveteran eelkõige Matti, mitte Nykänen.

      Seekord valitses toidulauas aga tavatu vaikus. Tavaliselt ahmis Matti paar taldrikutäit suppi, nüüd aga istus ta laua taga salapärase olemisega ning vaheldumisi taldriku ja Finska poole kiigates. Supp jäigi lõpuks söömata, küll aga oli Matti võtnud jutuks esinemised, millest ta peatselt vabaneda lootis.

      „Ma tunnen, et see mitukümmend aastat kestnud show on nüüd lõpusirgel,” olla Matti öelnud.

      Vaadates pärast söögilauast tõusmist valude käes vaevlevat Mattit, tundis Finska vajadust midagi teha. Sajandi alguses taksojuhiks hakanud Finska oli õppinud Mattit sõidutades tema hingeelu tundma. Ta uskus, et toredad mälestused võiks mehe vaimu ning enesetunnet turgutada. Niisiis seati sammud keldrikorrusel paiknenud garaaži, millest Finska oli teinud omamoodi „meeste koopa”. Sealt võis muu hulgas leida rikkalikult nostalgilisi fotosid nii spordi- kui ka meelelahutustähtedest, kellest paljud olid Finska head tuttavad. Üks selliseid oli legendaarse ansambli Hurriganes solist ja trummar Remu Aaltonen, kelle ihuautojuht Finska oli olnud.

      Matti tahtis garaažis seisvast plaadimasinast kuulata just nimelt Hurriganesit, mille liidriga ta oli Finska vahendusel tutvunud. Korraga tekkis Mattil soov Aaltonenile helistada. Nad vestlesid veerand tunnikest, peamiselt olnut meenutades. Matti kallas Remu kiidusõnadega üle, too aga soovis Mattile edu õhtuseks esinemiseks. See pidi algama südaöö paiku Laajasalo baaris nimega Pallogrilli.

      Garaažidiivanil istunud Matti hoidis kõhust kinni ja silmitses seinu katvaid fotosid. Õllepurk jäi ta kätte pikemaks ajaks, selle sisu ei kadunud kurgust alla nii kiiresti kui tavaliselt. Kui Matti pilk jäi pidama endisaegade konkurendi, algselt Ida-Saksamaad, seejärel aga ühinenud Saksamaad esindanud Jens Weissflogi pildil, hüppas ta korraga püsti ja astus fotole lähemale.

      Weissflogi tuntakse samuti ühena kõigi aegade parematest suusahüppajatest. Tema ja Nykäneni kõvad duellid 1980. aastatel on jäänud paljude talispordisõprade südametesse. Matti ei teinud oma välismaistest konkurentidest suuremat välja – tegelikult hoidis neist pigem eemale –, aga DDR-i kõhetu täht oli erand. Matti oli alati tunnistanud vaid võitu, kõik ülejäänud kohad andsid ta eneseusule ränga hoobi. Weissflogile kaotamisest suutis ta aga harukordselt kärmelt toibuda. Konkurendid austasid teineteist algusest peale ning nende sõprus kestis tänapäevani välja.

      Weissflog oli ammu enne Mattit „Mizuno mees”, soomlase sponsor oli toona aga Adidas. Matti ja Weissflog vahetasidki tihtipeale oma sponsorite riideid. Ükskord sai Matti Weissflogilt hinnalise talvejope, aga kuna ta seda sponsorlepingu tõttu kanda ei tohtinud, andis ta selle oma parimale sõbrale, Jyväskyläst pärit Petteri Hinkkasele.

      „Waisfloog oli kõva kutt, temast oli raske jagu saada. Muidu ka lahe tüüp. Mul pole temaga kunagi mingeid probleeme olnud,” seletas Matti Finskale.

      „Me olime ikka tollel ajal teistest peajagu üle.”

      Hetk hiljem esitles Finska 1983. aastast pärit spordikoomiksit Buster, mille kaanel Matti säras. Kirgliku Busterite fännina oli Finska kõik ajakirjad alles hoidnud. Ta oli teinud sellest kaanepildist raamitud foto ning palus Mattilt autogrammi.

      „Kuule, kas sulle sobiks … Ma pole varem tihanud küsida, aga praegu paistab sobiv moment olevat …”

      „Ja kuule, kirjuta Finskale, mitte Vinskale,” lisas ta naeruselt. Matti kõnepruugis oli Finska nimelt alati Vinska.

      Matti naeratas autogrammi andes samuti. Pilt leidis garaažis väärika koha kahe maailmakuulsa sportlase, USA poksija Muhammad Ali ja Brasiilia jalgpallitähe Pelé vahel.

      „Vaata, Matti, millisesse seltskonda sa pääsed,” tögas Finska.

      „Nojah … niipidi võib muidugi ka mõelda, et kus need kaks alles pääsevad kuradi kange tegija kõrvale!” torkas Matti laia naeratusega vastu.

      Finskal oli algusest СКАЧАТЬ