Peremeditsiin. Steinar Hunskår

Чтение книги онлайн.

      30

      Osa 1. Esmatasand

      nendes piirkondades, kus perearst paikneb kaugemal, kus ligipääs perearstiabile ei ole samavõrdne linnaga. Siin peab panustama ka süsteem, mis asub tervishoiust väljaspool: kohalik omavalitsus, sotsiaalabisüsteem jt.

      Rahvusvaheliselt defineeritakse peremeditsiini kui eri-ala mitmeti. Definitsioone peab aga aja, valdkonna arengu ja riiklike tingimuste valguses muutma. Enamik definit-sioone koosneb peremeditsiini tuumikvaldkondade ja funktsiooni kirjeldusest. Teised panevad rõhku tervik-lähenemisele patsientidele kui iseseisvatele indiviididele, kus arst kasutab teadmisi paljudest erinevatest valdkondadest. Oma 2008. aasta maailma tervise raportile pani Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation – WHO) pealkirja „Primary health care – Now more than ever!“ („Esmatasandi arstiabi – nüüd rohkem, kui kunagi varem!“) rõhutamaks, et veelgi suurema rõhu panemine esmatasandi arstiabile on see tee, mida mööda käia, ka rikkaimates riiki-des. Nõuanne maailma tervishoiuministritele on panustada isiklikule arstile, nagu lähtub tabelist 1.1.1 perearsti rollide kohta.

      Eestis moodustavad perearstid 25% arstkonnast. Eestis on perearst sellekohase koolitusega eriala omandanud arst, kes osutab personaalset, laiahaardelist ja järjepidevat arsti-abi igale isikule, olenemata vanusest, soost ja haigustest. Ta tegeleb patsiendiga, arvestades perekonna ja kogukonna konteksti ning kultuurilisi iseärasusi ning respekteerides alati patsiendi autonoomiat. Ta tunnetab professionaalset vastutust kogukonna ees. Eesti peremeditsiini arengukavas aastani 2020 sõnastatakse peremeditsiini põhitunnuseid järgmiselt.

      Peremeditsiini põhitunnused:

      a) asub tervishoiusüsteemis esmase kokkupuutepunkti rol-lis, tegeledes kõikide terviseprobleemidega, sõltumata

      patsiendi vanusest, soost või muudest isiklikest erisustest, tagades sellisel viisil piiramatu ja hea kättesaadavuse kogu elanikkonnale;

      b) on abiks patsiendile tervishoiusüsteemis orienteerumisel, koordineerides meditsiiniabi ning tehes koostööd teiste erialade spetsialistidega, tagades sellisel viisil tervishoiu-ressursside efektiivse kasutuse;

      c) arendab isikukeskset lähenemist, on orienteeritud indi-viidile, tema perekonnale ja kogukonnale, kuhu nad kuu-luvad;

      d) edendab tervist ja heaolu sobivate ja efektiivsete sekku-mismeetoditega;

      e) edendab patsiendi võimestamist;

      f) läbi efektiivse suhtlemise loob usaldusliku vahekorra oma patsientidega;

      g) on vastutav arstiabi järjepidevuse eest, mis lähtub pat-siendi vajadustest;

      h) omab spetsiifilist otsusprotsessi, mis lähtub haiguste levi-musest ja esinemissagedusest rahvastikus;

      i) tegeleb nii ägedate kui ka krooniliste haigustega;

      j) tegeleb sageli haigustega, mis varases staadiumis võivad väljenduda ebamääraselt;

      k) osaleb vastutuses ühiskonda puudutavate terviseproblee-mide lahendamisel;

      l) tegeleb terviseprobleemidega, mis väljenduvad füüsiliste, psühholoogiliste, sotsiaalsete, kultuuriliste ja eksistent-siaalsete ilmingutena;

      Käesolev raamat põhineb pragmaatilisel lähenemisel: pere-meditsiini tuumaks on kliiniline tegevus, mille aluseks on rahvatervisealased, bioloogilised ja kliinilised teadmised, kuid see sisaldab tugevaid elemente sellistest tugivald-kondadest nagu psühholoogia, sotsioloogia, antropoloogia ja eetika.