Pime mets. Cixin Liu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkas maapinnaga paralleelselt sibamist ning jõudis kolmandasse renni, mis kulges peaaegu püstloodis, kuni pöördus ära – nagu „7“. Sipelgale see kujund ei meeldinud. Järsk ja ootamatu pööre tähendas enamasti ohtu või võitlust.

      Esimese olendi hääl oli võnked summutanud, mistõttu sai sipelgas alles nüüd aru, et too teine olend oli samuti moodustise juurde jõudnud. Teine olend oli lühem ja hapram ning tal olid valged juuksed, mis moodustasid taeva tumesinise taustaga kontrasti, need olid kui tuules võbelev hõbe, mis oli kuidagi ühendatud aina enamate taevasse ilmuvate tähtedega.

      Esimene olend tõusis teda tervitama. „Kas te olete doktor Ye?“

„Sina oled … Xiao Luo?“1

      „Luo Ji. Ma käisin Yang Dongiga koos keskkoolis. Miks te … siin olete?“

      „See on kena koht ning siia on bussiga lihtne tulla. Ma olen viimasel ajal siin sageli jalutamas käinud.“

      „Tunnen kaasa, doktor Ye.“

      „Mis läinud, see läinud …“

      Sipelgas tahtis moodustisel liikudes sihi taeva poole pöörata, kuid avastas enda eest järjekordse renni, mis oli identne „9“-kujulise renniga, kus ta enne „7“ sibanud oli. Nõnda lasi ta edasi mööda „9“-t, mis meeldis talle rohkem kui „7“ ja „1“, ehkki ta ei osanud öelda, miks just. Tema ilumeel oli primitiivne ja ainurakne. Hoomamatu nauding, mida ta mööda „9“-t sibades tundis, muutus aina tugevamaks. Primitiivne, ainurakne õnnetunne. Need kaks, vaimne ilumeel ja nauding, ei olnud arenenud. Need olid olnud samasugused ka miljardi aasta eest ning olid määratud jääma samasuguseks ka miljardi aasta pärast.

      „Xiao Luo, Dong Dong rääkis sinust sageli. Ta ütles, et sa oled … astronoom?“

      „Olin. Nüüd õpetan ma ülikoolis sotsioloogiat. Teie ülikoolis, muide, ehkki teie olite siis juba pensionil, kui mina sinna jõudsin.“

      „Sotsioloogiat? See on päris suur hüpe.“

      „Jah. Yang Dong ütles ikka, et mu mõistus ei ole keskendunud.“

      „Ta ei visanud nalja, kui ütles, et sa oled tark.“

      „Ma olen lihtsalt nutikas. Teie tütre tasemele ma ei küündi. Mul oli lihtsalt tunne, et astronoomia on läbistamatu rauakamakas. Sotsioloogia on puitpruss ning kusagilt on see ikka piisavalt õhuke, et sellest saab rusikaga läbi lüüa. Lihtsam on hakkama saada.“

      Lootuses jõuda järgmise „9“-ni, jätkas sipelgas horisontaalis liikumist, kuid jõudis järgmiseks hoopis süvendini, mis oli täiesti sirge nagu kõige esimene, kuid pikem kui „1“ ja külili keeratud. Ning selle otstes väiksemaid renne polnud. See oli „–“ kujuga.

      „Sa ei tohiks niimoodi öelda. See on tavalise inimese elu. Kõik ei saa olla Dong Dongid.“

      „Mul lihtsalt ei ole seda sorti ambitsiooni. Ma liigun siia-sinna.“

      „Mul on sulle üks ettepanek. Õpi äkki kosmosesotsioloogiat?“

      „Kosmosesotsioloogiat?“

      „Nimetus on täiesti suvaliselt valitud. Kujuta ette, et universumis leidub tohutu hulk tsivilisatsioone, umbes samas suurusjärgus, kui on tuvastatavaid tähti. Väga ja väga palju. Need tsivilisatsioonid moodustavad kosmoseühiskonna. Kosmosesotsioloogia uurib selle superühiskonna olemust.“

      Sipelgas ei olnud mööda moodustist kuigi palju kaugemale sibanud. Ta oli lootnud pärast „–“-süvendist välja ronimist leida meeldiva „9“, kuid selle asemel leidis hoopis „2“, millel oli alguses mugav kõverjoon, kuid lõpus järsk pööre, mis oli niisama hirmuäratav kui „7“ oma. Tundmatu tuleviku ettekuulutus. Sipelgas siirdus järgmisse renni, mis oli suletud kujund: „0“. See rada tundus olevat justkui „9“ osa, kuid osutus lõksuks. Elus läks tarvis sujuvust, kuid ka sihti. Ei saa alati algpunkti tagasi pöörduda. Sellest sai sipelgas aru. Ehkki ees paistis veel kaks renni, oli ta minetanud huvi. Ta hakkas taas püstloodis liikuma.

      „Kuid … meie tsivilisatsioon on ainuke, millest me praegu teame.“

      „Mistõttu polegi keegi teine seda veel teinud. Sul on see võimalus.“

      „Doktor Ye, see on väga huvitav. Rääkige palun veel.“

      „Minu arvates võib see meie valdkonnad omavahel kokku siduda. Kosmosesotsioloogia matemaatiline struktuur on palju selgem kui inimsotsioloogia oma.“

      „Miks te niimoodi arvate?“

      Ye Wenjie osutas taeva suunas. Lääne pool oli veel hämar ning nad jõudsid sirama hakanud tähed veel kokku lugeda, mistõttu oli lihtne meenutada, kuidas taevavõlv alles mõne hetke eest oli välja näinud – hiiglaslik laotus ja sinine tühjus, nagu nägu ilma pupillideta, nagu marmorkuju. Ehkki tähti oli vähe, olid hiiglaslikel silmadel nüüd pupillid. Tühjus oli täitunud. Universum nägi. Tähed olid tillukesed, üksikud veiklevad hõbetäpid, just nagu oleks nende looja pisut rahutu olnud. Kosmiline kujur oli pidanud vajalikuks universumile pupillid anda, kuid oli hirmsasti kartnud anda talle nägemisvõimet. Sellise hirmu ja iha vahel balansseerimise tõttu olidki tähed mõõtmatu kosmose taustal tibatillukesed, otsekui kuulutaks ennekõike ettevaatust.

      „Näed, kuidas tähed on punktid? Iga keeruka ülesehitusega tsiviliseeritud ühiskonnale omased kaose ja juhuslikkuse tegurid hajuvad selle vahemaaga, mistõttu nood tsivilisatsioonid võivad olla võrdluspunktid, millega on suhteliselt lihtne matemaatiliselt manipuleerida.“

      „Kuid teie kosmosesotsioloogias pole midagi konkreetset uurida, doktor Ye. Vaatluseid ja eksperimente pole võimalik teha.“

      „See tähendab, et su lõpptulemus on puhtteoreetiline. Niisamuti kui eukleidilise geomeetria puhul, määrad sa esialgu kindlaks mõned lihtsad aksioomid, millele tuginedes tuletad üleüldise teoreetilise raamistiku.“

      „See kõik on väga põnev, aga millised võiksid need kosmosesotsioloogia aksioomid olla?“

      „Esiteks: tsivilisatsiooni põhivajadus on ellujäämine. Teiseks: tsivilisatsioon kasvab ja laieneb pidevalt, kuid mateeria koguhulk universumis jääb samaks.“

      Sipelgas ei olnud jõudnud veel kuigi kaugele, kui adus, et ülalpool on veelgi süvendeid, neid on rohkesti ning need paiknevad labürindina. Sipelgas oli kujundite suhtes tundlik ning veendunud, et suudab sellest aru saada, kuid tibatillukese närvisüsteemi piiratud salvestusmahu tõttu pidi ta unustama kujundid, millest ta varem oli läbi sibanud. Ta ei kahetsenud „9“ unustamist, kuna pidev unustamine oli osa tema elust. Oli vähe asju, mida ta pidi igavesti meeles pidama, ning need olid geenid jäädvustanud sellesse salvestisse, mida kutsutakse instinktiks.

      Mälu tühjendatud, sisenes sipelgas labürinti. Käänud ja nurgatagused läbi käidud, jäädvustus tema lihtsasse teadvusse järgmine muster: hiina keele tähemärk 墓 ehk mu, mis tähendab hauda, ehkki küll sipelgas ei teadnud ei seda märki ega selle tähendust. Kõrgemal oli veel üks rennide kombinatsioon – sedapuhku oli see palju lihtsam, kuid uurimisretke jätkamiseks ei jäänud sipelgal üle muud kui mälu tühjendada ning mu unustada. Seejärel sisenes ta imelisse joontest koosnevasse renni, mis kuju poolest meenutas talle ühe äsja surnud ritsika kõhtu, mille ta oli üsna hiljuti leidnud. Peagi oli tal uus kujund läbitud. See oli 之 ehk zhi, hiina keele omastav tunnus. СКАЧАТЬ