Üks meist on järgmine. Karen M. McManus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ – meie ainuke ühine joon. Emma on pikk ja peenike, mina lühike ja vormikas. Tema juuksed on pulksirged ja peaaegu õlgadeni, minu omad pikad ja lokkis. Temale tulevad päikesega tedretähed, mina lähen pruuniks. Aga praegu oleme mõlemad veebruarile omaselt kahvatud ja ma tunnen, kuidas mu põsed maha vaadates punaseks tõmbuvad.

      „Ee, koolitöö,“ pomisen ma.

      Jules irvitab autost välja ronides. „Ah et nüüd nimetatakse seda nii?“

      Pööran kannapealt ringi ja marsin kiiresti minema, aga tunnen ikka Emma hukkamõistu nagu raskust õlgadel. Emma on alati olnud tõsisem, aga kui olime nooremad, polnud sel tähtsust. Olime nii lähedased, et pidasime sõnagi lausumata terveid vestlusi maha. Ema naljatas ikka, et meie vahel on vist telepaatia, aga see polnud nii. Me lihtsalt tundsime teineteist nii hästi, et iga näoilme oli niisama selge kui sõnad.

      Olime lähedased ka Oweniga, vanusevahest hoolimata. Isa kutsus meid kolmeks amigo’ks ja igal lapsepõlvefotol poseerime täpselt ühtemoodi: Owen meie keskel, Emma ja minu käed teineteise ümber, kõigil lai naeratus näol. Me näeme välja lahutamatud ja ma arvasin, et olemegi seda. Mulle ei tulnud kordagi pähe, et isa on see liim, mis meid koos hoiab.

      Lahkurebimine oli nii märkamatu, et ma ei pannud seda kohe tähele. Emma tõmbus eemale esimesena, mattes end koolitöödesse. „See on tema viis leinata,“ ütles ema, nii et lasin tal olla, kuigi minu viis leinata oleks olnud seda koos teha. Kompenseerisin seda sellega, et lõin kaasa kõigis seltskondlikes tegevustes, mida leidsin – eriti kui poisid hakkasid mu vastu huvi tundma –, Owen aga tõmbus videomängude lohutavasse fantaasiamaailma. Enne kui ma arugi sain, olid neist saanud meie igapäevased rajad ja me püsisime neil. Meie eelmise aasta jõulukaardil seisime kolmekesi kuuse kõrval, pikkuse järjekorras, käed ees koos, näol kange naeratus. Isa oleks selles fotos väga pettunud olnud.

      Ja minus vahetult pärast seda, kui pilt tehti, selle pärast, mis juhtus Julesi jõulupeol. Üks asi on kohelda oma vanemat õde nagu täielikku võõrast, hoopis teine asi … teha seda, mida tegin mina. Kunagi tundsin ma Emmale mõeldes nukrat üksildust, aga nüüd ainult süüd. Ja kergendust, et ta ei suuda enam mu näolt tundeid välja lugeda.

      „Kuule!“ Olen niivõrd oma mõtetesse vajunud, et oleksin tribüünide all otse vastu posti kõndinud, kui üks käsi poleks välja sirutunud ja mind peatanud. Siis tõmbab see mind nii kiiresti enda poole, et mul libiseb telefon taskust ja maandub kerge mütsatusega murule.

      „Pagan,“ ütlen ma, aga Brandon Weberi huuled on minu suule surutud enne, kui jõuan veel midagi lisada. Liigutan õlgu, kuni seljakott läheb telefonile seltsi pakkuma. Brandon sikutab mu särgiserva ja kuna see on sada protsenti just see, mille pärast ma siia tulin, aitan talle kaasa, võttes selle seeliku vahelt välja.

      Brandoni käed liiguvad mu paljal nahal üles-alla, lükkavad kõrvale mu rinnahoidja pitsi ja ta oigab mu suu vastas: „Pagan, kui seksikas sa oled.“

      Tema on ka. Brandon on jalgpallimeeskonnas mängujuht ja Bayview Blade’ile meeldib tema kohta öelda „järgmine Cooper Clay“, sest ta on nii osav, et ülikoolid on talle juba silma peale pannud. Aga minu meelest pole see täpne võrdlus. Esiteks on Cooper erakordselt andekas ja teiseks tõeline kullatükk, Brandon aga põhimõtteliselt sitapea.

      Aga see poiss oskab suudelda. Kogu pinge kaob minust, kui ta surub mu meie taga oleva posti vastu, ja selle asemele tuleb peadpööritav ootuselevus. Panen ühe käe ta kaela taha ja püüan teda enda juurde alla tõmmata, samal ajal kui mu teine käsi sikutab ta teksapükste värvlit. Siis lükkan ma jalaga midagi mööda maad edasi ja sõnumiheli hajutab mu tähelepanu.

      „Mu telefon,“ ütlen eemale tõmbudes. „Me astume selle laiaks, kui ma seda üles ei korja.“

      „Ma ostan sulle uue,“ ütleb Brandon, keel minu kõrvas. See mulle ei meeldi – miks kutid arvavad, et see on seksikas? –, nii et lükkan teda, kuni ta must lahti laseb. Tema taskus käib vali kõll ja ma muigan tema pükstes oleva mügara peale, kui oma telefoni üles võtan.

      „Kas see on sõnum või on sul lihtsalt hea meel mind näha?“ ütlen ma ekraani puhtaks pühkides. Siis heidan pilgu alla ja hoian hinge kinni. „Uhh, nalja teete või? Jälle see?“

      „Mis?“ küsib Brandon oma telefoni välja võttes.

      „Tundmatu number, ja arva, mis sõnumis seisab?“ Ma teen võltsi häält. „Igatsed endiselt Räägitakse lehte? Mina küll igatsen. Mängime õige uut mängu. Uskumatu, et keegi pärast direktor Gupta hoiatust sellise juraga tegeleb.“

      Brandoni pilk vilksab oma ekraanile. „Ma sain sama sõnumi. Näed seda linki?“

      „Jah. Ära sellele klõpsa! See on ilmselt viirus või …“

      „Hilja juba,“ ütleb Brandon naerdes. Ta vaatab silmi kissitades oma telefoni, samal ajal kui mina teda silmitsen: üle meeter kaheksakümne pikk, tumeblondid juuksed, sinakasrohelised silmad ja sedasorti täidlased huuled, mille nimel tüdrukud oleks valmis tapma. Ta on nii ilus, et tundub, nagu ta võiks iga hetk koos harfiga lendu tõusta. Ja mitte keegi ei tea seda nii hästi kui tema ise. „Jeerum, see on terve kuradi raamat,“ nuriseb ta.

      „Las ma vaatan.“ Haaran ta telefoni, sest pole variantigi, et ma seda linki enda telefoniga avama hakkaks. Keeran ekraani päikese käest ära, et seda selgelt näha. Vaatan veebilehte, millel on Räägitakse logo kehv koopia ja selle all pikk tekst. „Pange tähele, Bayview’ keskkool. Ma selgitan reegleid vaid üks kord,“ loen ma. „Me hakkame mängima „Tõde või tegu“ niiviisi. Mina saadan väljakutse ainult ühele inimesele – ja sa ei tohi MITTE KELLELEGI sellest rääkida, kui see oled sina. Ära riku üllatust ära. See teeb mind pahuraks ja ma pole pahurana üldse tore. Sul on aega 24 tundi, et oma otsus sõnumiga saata. Kui valid tõe, paljastan ühe su saladuse. Kui valid teo, annan sulle ülesande. Mõlemal juhul saame veidi lõbutseda ja oma tüütu eksistentsi monotoonsust leevendada.“

      Brandon tõmbab käega läbi oma paksude kollakaspruunide juuste. „Räägi enda eest, luuser.“

      „No kuule, Bayview, sa tead, et oled seda igatsenud.“ Kortsutan kulmu, kui lõpetan. „Mis sa arvad, kas see läks kõikidele õpilastele? Parem oleks, kui mitte keegi midagi ei ütleks, kui nad just ei taha oma telefonist ilma jääda.“ Eelmisel sügisel, kui direktor Gupta lõpetas Simoni viimase järeleahvija tegevuse, ütles ta meile, et rakendab täisleppimatust: kui ta näeb kas või ühtainsat vihjet järgmise Räägitakse-lehe kohta, keelab ta koolis telefonid igaveseks ära. Ja viskab välja kõik, kes jäävad telefoni sissesmugeldamisega vahele.

      Sellest ajast peale oleme kõik olnud eeskujulikud kodanikud, vähemalt mis puutub internetis kõlakate levitamisse. Mitte keegi ei suuda ette kujutada, kuidas elada koolipäev – rääkimata siis aastatest – üle telefonita.

      „Kõigil on suva. See on vana uudis,“ ütleb Brandon muretult. Ta paneb telefoni taskusse, võtab mu piha ümbert kinni ja tõmbab mu enda ligi. „Kuhu me jäimegi?“

      Hoian telefoni endiselt käes, nüüd on see surutud tema rinna vastu, ja enne kui ma vastata jõuan, teeb see mu käes häält. Kui ma pea tagasi tõmban, et ekraanile vaadata, on tundmatult numbrilt tulnud uus sõnum. Aga seekord Brandoni taskust samal ajal kõlli ei kosta.

      Phoebe Lawton, sina oled esimene! Kirjuta vastu, kumma valid: kas peaksin paljastama tõe või võtad vastu ülesande?

      Конец ознакомительного СКАЧАТЬ