Üks meist on järgmine. Karen M. McManus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle meelde. „Minu ookeanifoobia on suuremalt jaolt sinu süü.“ Knox oli eelmisel suvel minu esimene peika ja me mõlemad olime liiga kogenematud mõistmaks, et meie vahel pole tegelikult tõmmet. Me vaatasime suurema osa oma suhte ajast teaduskanalit, ja see oleks ometi pidanud meile kiiremini vihjama, et meil on parem olla lihtsalt sõbrad.

      „Sa suutsid mind veenda,“ sõnab Knox sarkastiliselt. „See siin on sinu jaoks õige kool. Ootan juba, et saaksin lugeda sinu kahtlemata siirast kandideerimisesseed, kui on aeg see esitada.“ Ta kummardub ettepoole ja tõstab sõnade rõhutamiseks häält. „Järgmisel aastal.“

      Ohkan, trummeldades sõrmi erksavärviliste plaatidega kaetud laual. Café Contigo on sügavsiniste seinte ja metall-laega Argentina kohvik, mille õhus on segunenud magusad ja soolased lõhnad. See asub mu kodust vähem kui pooleteise kilomeetri kaugusel ja sellest sai mu lemmikkoht koduste ülesannete tegemiseks pärast seda, kui Bronwyn läks Yale’i ja mu tuba oli äkitselt liiga vaikne. Mulle meeldib kohviku sõbralik sumin ning tõsiasi, et mitte kellelgi pole midagi selle vastu, kui ma veedan siin kolm tundi ja tellin vaid kohvi. „Bronwyni meelest olen ma graafikust maha jäänud,“ ütlen Knoxile.

      „Nojah, Bronwynil oli ju Yale’i avaldus põhimõtteliselt eelkoolis valmis kirjutatud, eks?“ lausub ta. „Meil on lõdvalt aega.“ Knox on nagu mina – seitsmeteistkümneaastane Bayview’ keskkooli üheteistkümnendik, vanem kui enamik meie klassikaaslasi. Tema sellepärast, et ta oli lasteaias oma vanuse kohta liiga pisike ja vanemad panid ta aasta hiljem kooli. Mina sellepärast, et käisin pool lapsepõlve leukeemia pärast haiglate vahet.

      „Ju vist.“ Sirutan käe välja, et haarata Knoxi tühi taldrik ja see enda oma peale panna, aga lükkan hoopis soolatopsi pikali, nii et valged kristallid lendavad mööda lauda laiali. Võtan peaaegu automaatselt pisut soola kahe näpu vahele ja viskan selle üle õla. Õnnetuse ärahoidmiseks, nagu Ita mulle õpetas. Minu vanaemal on kümneid ebauske: mõned on pärit Colombiast ja mõned on ta üles korjanud kolmekümne Ühendriikides elatud aasta jooksul. Väiksena järgisin ma neid kõiki, eriti kui olin haige. Kui ma kannan Ita kingitud helmestest käevõru, siis pole proovi andmine valus. Kui ma ühegi põrandaprao peale ei astu, on mu valgete vereliblede arv normaalne. Kui ma söön uusaastal südaööl kaksteist viinamarja, siis ma ei sure sel aastal.

      „Igatahes, see pole ka maailma lõpp, kui sa kohe ülikooli ei lähe,“ sõnab Knox. Ta lösutab toolil ja lükkab pruunide juuste pahmaka laubalt ära. Knox on nii peenike ja nurgeline, et isegi kui ta on sisse vitsutanud kõik oma empanada’d ja pooled minu omad, tundub ta ikka näljas olevat. Iga kord, kui ta meil on, püüab üks mu vanematest või nad mõlemad talle süüa anda. „Paljud ei tee seda.“ Knoxi pilk vilksab restoranis ringi ja maandub siis Addy Prentissil, kes tuleb köögiuksest välja, kandik käes.

      Vaatan, kuidas Addy laveerib Café Contigo laudade vahel ja jagab vilunult toidutaldrikuid laiali. Tänupühade ajal, kui tõestisündinud kuritegusid käsitlev „Mikhail Powers uurib“ lasi eetrisse erisaate „Bayview’ nelik: kus on nad nüüd?“, nõustus Addy esimest korda intervjuud andma. Tõenäoliselt sellepärast, et ta sai aru, et produtsendid kavatsevad teda näidata grupi luuserina – minu õde jõudis Yale’i, Cooperil on uhke stipendium Fullertoni kolledžis, isegi Nate käib kohaliku kolledži loengutes –, ja ta ei kavatsenud sellega leppida. Adelaide Prentissi kohta ei tule mingit sellist pealkirja nagu „Endise iluduskuninganna hiilgehetked jäid keskkooli“.

      „Kui sa tead, mida tahad pärast kooli lõpetamist teha, siis on ju väga tore,“ ütles ta, istudes Café Contigos kõrgel taburetil, selja taga tahvel, millele olid värvilise kriidiga kirjutatud päevapakkumised. „Kui mitte, siis milleks maksta terve varandus akadeemilise kraadi peale, mida sa ehk mitte kunagi ei kasuta? Selles pole midagi halba, kui sul pole kaheksateistkümneaastaselt kogu elu paika pandud.“

      Või seitsmeteistkümneaastaselt. Kiikan vargsi telefoni poole, oodates Bronwynilt uut sõnumitulva. Ma armastan oma õde, aga tema täiusepüüdlustele on raske vääriline olla.

      Õhtused kliendid hakkavad saabuma, hõivates ka viimased lauad, ja samal ajal paneb keegi kõik seintele kinnitatud telekad Fullertoni kolledži pesapallihooaja avamängu peale. Kui Addy kandik on peaaegu tühi, jääb ta seisma, vaatab ruumis ringi ja naeratab, kui tabab minu pilgu. Ta tuleb meie nurgalaua juurde ja asetab väikese taldriku alfajore’dega Knoxi ja minu vahele. Need kondenspiimaga küpsised on Café Contigo esindusroog ja ainuke asi, mida Addy on siin töötatud üheksa kuu jooksul õppinud valmistama.

      Knox ja mina sirutame ühel ajal käe küpsise järele. „Kas tahate veel midagi?“ küsib Addy, pistes hõberoosa juuksekihara kõrva taha. Ta on viimase aasta jooksul nii mõndagi värvitooni katsetanud, aga kui see pole roosa või lilla, siis ei jää see väga kauaks püsima. „Kui tahate, siis peaksite kohe tellima. Kõik teevad pausi, kui Cooper hakkab söötma“ – ta heidab pilgu seinakellale – „nii umbes viie minuti pärast.“

      Raputan pead ja Knox tõuseb oma hallilt lemmikdressipluusilt puru pühkides püsti. „Mina ei soovi midagi, aga ma pean tualetti minema,“ ütleb ta. „Hoiad mulle kohta, Maeve?“

      „Ikka,“ sõnan ma, tõstes oma koti tema toolile.

      Addy pöörab end pooleldi ringi ja siis peaaegu pillab kandiku käest. „Oh issand! Seal ta on!“

      Kõik restorani ekraanid täituvad sama pildiga: Cooper Clay sammub sööduplaadile, et end esimeseks kolledžimänguks soojaks teha. Nägin Cooperit alles jõulude ajal, ja sellest pole möödas kahte kuudki, aga ta näeb välja suurem, kui ma mäletan. Ta on samasuguse kandilise lõuaga ja nägus nagu alati, aga tema silmis on terashelk, mida ma pole seal kunagi varem näinud. Ehkki, tõsi ta on – enne tänast olen Cooperit söötu andmas näinud üksnes kaugelt eemalt.

      Ma ei kuule kohvikusumina taustal kommentaatoreid, aga võin aimata, mida nad räägivad: Cooperi debüüt on praegu ülikoolipesapalli kuumim teema, piisavalt kuum, et kohalik spordikanal näitaks kogu mängu. Osa kärast on tingitud Bayview’ neliku jätkuvast kurikuulsusest ja tõigast, et Cooper on üks väheseid pesapallureid, kes ei ole teinud saladust sellest, et ta on gei. Samuti on oma osa sellel, et Cooper on kevadisel treeningperioodil ikka korralikult lammutanud. Spordianalüütikud veavad omavahel kihla, kas ta maandub profiliigas juba enne esimese kolledžihooaja lõppu.

      „Meie superstaar kohtub viimaks ometi oma saatusega,“ lausub Addy hellalt, kui Cooper ekraanil oma mütsi kohendab. „Ma pean veel viimast korda lauad üle käima, siis tulen teie juurde.“ Ta hakkab restoranis ringi käima, kandik kaenla all ja märkmik peos, aga kogu ruumi tähelepanu on juba toidult pesapallile nihkunud.

      Minu pilk jääb televiisorile pidama, kuigi nüüd näidatakse Cooperi asemel intervjuud vastasmeeskonna treeneriga. Kui Cooper võidab, tuleb hea aasta. Püüan selle mõtte peast visata niipea, kui see sinna vupsab, sest ma ei saa mängu nautida, kui teen sellest järjekordse vägikaikaveo saatuse vastu.

      Minu kõrval kriibib tool valjusti põrandat ja tuttav must nahktagi riivab mu käsivart. „Kuidas läheb, Maeve?“ küsib Nate Macauley end toolile sisse seades. Tema pilk rändab üle soolaga kaetud laua. „Okou. Soola tapatalgud. Oleme hukatusele määratud, eks ole?“

      „Haa ja haa,“ ütlen ma, aga mu suunurgad tõmblevad. Pärast seda, kui Nate peaaegu aasta tagasi Bronwyniga käima hakkas, on temast mulle nagu vend saanud, nii et õrritamine käib vist selle juurde. Isegi nüüd, kui nad on „pausil“ kolmandat korda selle aja jooksul, kui Bronwyn läks ülikooli. Olles terve eelmise suve pabistanud selle pärast, kas suhe viie tuhande kilomeetri kauguselt ikka toimib, on mu õde ja tema kallim leidnud oma rütmi: nad on lahutamatud, tülitsevad, lähevad lahku ja saavad siis taas kokku – ja kummalisel kombel tundub see neile mõlemale sobivat.

СКАЧАТЬ