Persse, ei!. Sarah Knight

Чтение книги онлайн.

      Ma palun sul läbivalt kogu raamatu jooksul mõelda selle üle, miks tuleks jah–il pidevalt sõnasabast haarata, kui tegelikult tahad öelda ei.

      Teen seda, kuna pead oma kompleksidele otsemaid ausalt ja põhjalikult otsa vaatama. Vastasel juhul sarnaned neile, kes ütlevad: „Ma ju tahan küll suitsetamise maha jätta, aga ei suuda purjuspäi ei öelda“, kellele ma tavaliselt soovitan: „Olgu, järelikult ei ole suitsetamine (meie näites: jah-ütlemine) sinu peamine probleem, vaid selleks on hoopis alkoholi tarbimine (meie näites: enda süüdi/kohustatud tundmine, järeleandlikkus). Tegeleme hoopis sellega.“

      Kui sa just sisimas ei soovigi suitsetamisest loobuda?

      No selge. Jätkame siis.

      Järgmisel korral, kui end taolisest kitsikusest leiad, küsi endalt: MIKS? Nimetan seda „miks jah / kuigi ei meetodiks“ ja see aitab sul oma kompleksidega paremini toime tulla.

      „MIKS JAH / KUIGI EI“ MEETOD

      Ausalt, see on päris lihtne meetod. Vaid üks samm. Proovi. Näiteks nii:

      Mis iganes on su komistuskivid – süütunne, kohusetunne, uhkus, hirm jne – ÄRATUNDMINE on esimene samm, et NEILE VASTU ASTUDA, sest oma mõttemustreid pole võimalik muuta teadmata, kuidas need hetkel on seadistatud. Õnneks on asi nii, et kui oled valmis muutusi vastu tegema, siis taipad, et edukaks ei ütlemiseks on just täpselt samapalju võimalusi, kui sul oli põhjuseid end mõtlematute jah-idega alavääristada. Eitamise nirvaana on sulle lähemal, kui arvata oskad.

      Mida rohkem olen keeldumist praktiseerinud, seda mugavamaks on muutunud lühike ja viisakas vastus selle asemel, et pikalt seletama hakata. Kuid mõistan, et see ei pruugi kõigi jaoks töötada, näiteks nagu ühele teatud taskuhäälingu tüübile nimega Matt.

      Aastal 2018 kutsus Matt mu oma saatesse külaliseks ja jõudsime jutuga selleni, kuidas öelda ei inimestele ja asjadele, kellest või millest sa tegelikult ei hooli või millega ei soovi tegeleda. Olin sel teemal hiljuti pidanud TEDx kõne, kus toonitasin, et „kõik, mis sa tegema pead, on ütlema: „Ei, aitäh, mul ei ole selleks aega, ma ei saa seda endale lubada.“ Võid isegi öelda: „Ma ei taha“ ning usu mind, maailm ei lõpe otsa.“6 Matt polnud selles nii kindel.

      „Kas sa aitaksid meie kuulajatel välja mõelda mõned väga head ei ütlemise moodused?“ palus ta. „Midagi muud, kui lihtne ei – kuulajad soovivad ehk midagi taktitundelisemat?“

      Vastasin talle, et minu meelest ei ole ei-ütlemine taktitundetu ning pole põhjust ennast ülemäära õigustada, kuid ta ei jätnud jonni.

      „Olgu siis nii, kuid mis siis, kui sul on aega ja sa saad seda endale lubada? Mis siis, kui sa ei taha valetada, kuid samas tahad viisakaks jääda?“ Matt vabandas oma tema sõnul „taktikalise” lähenemise pärast, kuid janunes siiski spetsiifiliste näidete järele.

      Matt, ma loodan, et sa loed seda. SEST SELLES PEATÜKIS ASI ALLES LÄHEB TAKTIKALISEKS.

      Erinevad ei-d erinevatele inimestele

      Süütundest kannustatud sariabistajad, end kohustatuna tundvad ülepingutajad, argpüksidest pannilakkumispaniköörid ning „ma-olen-lihtsalt-kelgunöörid“ kannavad endas erinevaid motivatsioone ning päästikuid, mida kõike saab kahjutuks teha ühega neljast ei-prototüübist:

      Lihtne, otsekohene ega võimalda vastuvaidlemist. See võib olla lihtsalt „ei“, mõnevõrra meeldivam „tänan, ei“ või siis selgitavam „anna andeks, mul ei ole aega / ma ei jõua selleks ajaks / ei saa seda endale lubada“. Igal juhul annab sõnumi sisu ning esitus teada, et sellega on jutul lõpp. Näri nüüd seda konti, Matt.7

      Ei, see ei ole sama, mis „vaatame seda asja“. Ei ole viisakas kinkida oma sõpradele, perele või kolleegidele piimalehma, kel pole ei saba ega sarvi. Kuid kui sul on vaja hetkel keelduda, kuid soovid säilitada võimaluse tulevikus lõbutseda või kasumit teenida, siis on see just sulle.