Salatuba. Йорн Лиер Хорст

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuivada. Siis laotas peale spetsiaalse lina ja silus aurutriikrauaga üle, et sõrmejäljed nähtavale tuleksid.

      Iga jälg sai pildistatud ja registreeritud ning registriotsingu jaoks ette valmistatud.

      „Sõrmejälgi on siin nii vanu kui ka uusi,“ ütles ta. „Uusimad kuuluvad arvatavasti partei peasekretärile, kes kastid leidis. Mõned kahvatumad jäljed on ilmselt Clauseni enda omad. Välja näevad igal juhul nii, nagu oleksid jäetud palju aastaid tagasi.“

      Nad töötasid, ilma et kumbki midagi öelnud oleks. Kella kümneks olid nad peaaegu valmis. Wisting hakkas jõudma viimase kasti põhjani, kui märkas midagi raha vahel.

      „Võti,“ lausus ta ja võttis selle välja.

      Võti paistis olevat mingi välisukse luku oma. Metall oli mitmest kohast roostes.

      Mortensen haaras võtme tema käest.

      „See pole standardne,“ lausus ta. „Isegi tehase logo ei ole peal.“

      „Käsitsi valmistatud koopia?“ pakkus Wisting.

      Mortensen noogutas.

      „Seda pole võimalik kuidagi jälitada ka.“

      Ta otsis välja uue asitõendikoti, torkas võtme sisse, sulges koti ja pani lauale telefoninumbri ja helikaabli kõrvale.

      Wisting loendas raha lõpuni. Neil oli kulunud ligi kuus tundi. Ta lõi lugeri väljatrükkide andmed kokku ja kirjutas tulemuse märkmiku puhtale lehele.

       5 364 400 dollarit

       2 840 800 naela

       3 120 200 eurot

      Norra kroonides tegi see üle 80 miljoni.

      5

      Line kannus oli veel veidi teed. Wisting pani natuke jääd juurde ja viis kannu verandale. Väljas oli pimedaks läinud. Ta vedas tooli laterna alla ja seadis end koos märkmiku ja Linelt jõuludeks saadud iPadiga istuma.

      Paar internetist leitud artiklit andsid Clauseni poliitilisest elust kiiresti hea ülevaate: ta oli pärit töölisperekonnast ja kasvas üles pärast sõda Oppegårdis, Akershusis. Kümnesena hakkas tööle arendaja juures, kes ehitas Grorudalenisse korrusmaju. Ametiühingu kaudu sai töö ametiühingute keskliidus ja osales aktiivselt liikumises, mis toetas Norra liikmelisust Euroopa Majandusühenduses. 1975. aastal valiti ta Oppegårdi kommuuni volikokku ja 1981. aastal parlamenti, olles eelnevalt olnud kaks nelja-aastast perioodi asendusliige.

      Parlamendis kuulus Clausen paar aastat tervishoiu- ja sotsiaalkomisjoni, seejärel välissuhete- ja põhiseaduskomisjoni ning hiljem riigikaitsekomisjoni. 2001. aasta valitsusevahetuse järel sai temast sotsiaalminister. Aasta hiljem suri Clauseni abikaasa. 2003. aastal hukkus tema poeg liiklusõnnetuses. Clausen lahkus muude vahetustega seoses valitsusest, aga 2005. aastal kandideeris jällegi valimistel ja sama aasta sügisest sai temast välisminister. Sellest ametist tulenevalt kuulus ta ühe perioodi ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komiteesse. Pärast 2009. aasta parlamendivalimisi valiti ta parlamendi esimeheks ning selleks jäi ta kuni läks pensionile. Värskeimad artiklid kõnelesid, et ta oli poliitiliselt aktiivne ja valmis osalema sügisestel valimistel.

      Keegi liikus aiaservas ja Wisting tõstis pilgu. Hämarusest ilmus välja Line. Ta oli tulnud ümber maja.

      „Kuidas läheb pisikesel vargal?“ küsis Wisting pabereid kõrvale pannes.

      „Magab,“ vaastas Line ja näitas isale telefoniekraani. Lastetoas oli kaamera ja tänu sellele võis ta tütart näha ja kuulda, ükskõik kus ise parasjagu viibis.

      Wisting tahtis öelda midagi patustamise ja magamise kohta, aga jättis selle sinnapaika. Tõi tütrele hoopis toast klaasi.

      „Ma mõtlesin, et kirjutan artikli lastest ja varastamisest,“ jätkas Line, kui Wisting tagasi tuli.

      „Hea mõte,“ noogutas Wisting tütre klaasi täites.

      Töö kõrvalt oli Line õppinud ajakirjanikuks. Pärast Amalie sündi kolis ta Oslost tagasi koju ja pärast kahte puhkuseperioodi koondati Norra suurimast veebiportaalist Verdens Gang. Nüüd oli ta vabakutseline ja tegi muu hulgas ajakirjadele portreelugusid, aga kirjutas ka nädalalehtedesse kolumne elust väikelapse üksikvanemana.

      „Mõnda aega on see vähim, mis ma krimiteemal saan kirjutada,“ naeratas ta.

      „Kas sa tunned sellest puudust?“ küsis Wisting.

      Line ei vastanud.

      „Millega te Mortenseniga siin tegelesite?“ küsis ta lonksu võttes.Wisting keerutas oma klaasi.

      „Lugesime raha,“ vastas ta.

      Line heitis talle pilgu. Vastus jäi õhku rippuma.

      „Meil on käsil üks juhtum, mille puhul on parem, kui seda ei uuri politsei,“ ütles ta.

      „Mis juhtum?“

      „Juhtum, kus ma vajan ühe tuntud isiku põhjalikku portreed. Pean üles leidma tema uued ja senitundmatud küljed.“

      „Kellest jutt?“

      Wisting katsus tabada kõrva äärest mööda lendavat sääske.

      „Kas sina võiksid selle ette võtta?“ küsis ta.

      Line naeratas.

      „Ma ei tööta politseis,“ vastas ta.

      „Ma annaksin sulle volituse,“ ütles Wisting.

      Line naratas, aga tundis, et isal on tõsi taga.

      „Ma ei saa,“ raputas ta pead. „Ma ei saa ajakirjanikuna politsei jaoks andmeid koguda.“

      Wisting nõjatus tooli seljatoele ja kuulas rohutirtsude siristamist.

      „Loomulikult võid sa selle ka avaldada, mida leiad, aga meie infovahetust ei takista küll miski. Lisainfo vahetust. Minult pärit teavet ei ole võimalik loata avaldada, aga sellest võib saada kõmuuudis. Politsei ja ajakirjandus on sellistesse kokkulepetesse alati kaasatud. Lisaks ei ole sa vastutav ühegi meediaväljaande ees.“

      Ta seadis tütart hooga ajakirjanduseetilise valiku ette, kuid nägi, et Line on huvitatud.

      „Kas ma saan volituse?“ küsis tütar.

      „Sulle antakse piiratud ajaks ja teatud asjade jaoks politsei volitused. Lisaks sulle makstakse selle eest.“

      „Kuidas on saladuse hoidmise kohustusega, kui ma tahan midagi avaldada?“

      Wisting mõtles.

      „Üks asi on, mis võib avalikke huvisid kahjustada,“ vastas ta. „Kui nii on, siis sellest sa ei või kirjutada. Aga kui ei kahjusta, siis puudub politseil kohustus midagi saladuses hoida või varjata, kuni see käimasolevat juurdlust ei kahjusta.“

      „Nii СКАЧАТЬ