Salatuba. Йорн Лиер Хорст

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raha käsitsi üle, siis võttis töö rohkem aega kui Wisting oli arvanud. Esimese kastiga jõudsid nad lõpule kolmveerand tunniga. Lugeri väljatrükk ütles, et kastis oli 100- ja 50-dollarilistes rahatähtedes 2 miljonit 48 tuhat dollarit.

      „Kurss on natuke üle kaheksa,“ sõnas Mortensen ja heitis pilgu oma telefonile. „Täpsemalt 8,17,“ lisas ta ja arvutas summa ümber Norra kroonidesse: „16,7 miljonit.“

      Wisting tõmbas esimese kasti teibiga kinni.

      „A-seeria omi ei olnud,“ võttis ta kokku. „Peame minema tagasi aega enne 2005. aasta maikuud.“

      Mortensen noogutas.

      „Otsime ühe, kus on eurod,“ ütles ta ja sikutas mingi kasti ümbert kilekoti ära.

      Seda polnud seni avatud ja Wisting tõi teibi lõikamiseks noa.

      „Siin on naelad,“ lausus ta. „Inglise 50-naelased.“

      „Kas nendel on aastaarv peal?“ küsis Mortensen ja haaras ühe paki, et ise järele vaadata.

      „1994,“ vaatas Wisting.

      Ta otsis sügavamalt välja teise paki ja avastas midagi kastist rahatähtede vahelt. Musta juhtme.

      Ta õngitses selle kahe sõrmega välja.

      See oli rebitud juhtmejupp, mille katkisest otsast ulatusid välja punane ja sinine traat ning teises otsas oli metallist otsik.

      „Minikaabel,“ ütles Mortensen. „Heli jaoks.“

      Ta otsis välja asitõendikoti. Wisting uuris seda väikest elektrilist jublakat, enne kui selle kotti poetas.

      „Väga laia kasutusalaga,“ jätkas Mortensen kotti sildistades. „Telefoni kõrvaklapid, tavalised kõrvaklapid, raadiosaatjad ...“

      Wisting noogutas. Veel oli vara asjast mingeid järeldusi teha või midagi välja lugeda, aga ta pidi mõtlema, et tegemist võib olla salajase operatsiooniga, kus kõik toimus kiiresti ja miskit läks valesti.

      Ta võttis uue rahapaki ja vaatas läbi.

      „See on ka 1994. aastast,“ sõnas ta. „Kõik, nii palju ma siit näen.“

      Ta valis lugeril vajaliku valuuta ja lükkas raha sisse. Mortensen luges internetist Inglise Panga kodulehelt naela kohta.

      „Tundub, et aastaarvud langevad kujundusega kokku,“ ütles ta. „2011. aastal lasti välja uus 50-naelane. Kõigil 1994-2011 trükitud rahatähtedel on peal 1994.“

      Kolmveerand tundi hiljem oli neil kokku loetud 186 000 Inglise naela.

      „Veidi üle 1,9 miljoni Norra krooni,“ arvutas Mortensen.

      Wistingu kurk kuivas paberitolmust. Line kann oli jäänud välisukse juurde riiulile. Jää oli sulanud. Ta läks kööki, võttis kaks klaasi ja valas täis.

      „Meil on süüa ka vaja,“ ütles ta. „Ma tellin pitsa.“

      Toitu oodates tegid nad algust järgmise kastiga. Seal olid erinevas vääringus eurod.

      „Millal euro üldse käibele tuli?“ küsis Wisting lugeril uut valuutat valides.

      Mortensen otsis telefonist.

      „Ringlusse lasti eurod 2002. aasta jaanuaris,“ vastas ta.

      „See tõmbab ajapiiri veidi koomamale,“ sõnas Wisting. „Seni on raha olnud pärit 2002. aasta jaanuarist 2005. aasta maini.“

      „Aga see ei ütle, millal raha Clauseni kätte jõudis,“ väitis Mortensen. „Teame ainult seda, et dollarid võisid trükist tulla kõige varem 2003. aastal.“

      Nad töötasid vaikides edasi. Poole tunni pärast peatus maja ees auto.

      „Toit,“ sõnas Wisting.

      Samal hetkel kostis rahalugerist tundmatu heli ja apraat jäi seisma.

      „Mis toimub?“ küsis Mortensen.

      Wisting vaatas lähemalt.

      „Mingi pabertükk,“ ütles ta ja võttis selle lugerist välja. „Oli ilmselt raha vahel.“

      Paber oli umbes tikutoosisuurune, kaks külge olid siledad ja kaks rebitud, nagu oleks see rebitud suurema lehe nurgast. Sinise pastakaga oli sinna midagi kirjutatud.

      Uksekell helises. Wisting andis paberi Mortensenile, tõmbas kindad käest ja läks pitsat vastu võtma.

      „Oleks nagu telefoninumber,“ ütles Mortensen, kui Wisting tagasi tuli.

      „Norra oma?“ küsis Wisting.

      „Kaheksa numbrit, suunakoodi ei ole,“ vastas Mortensen ja otsis numbrit internetist. „Kuulub Gine Jonasenile Oslos.“

      „Sööme väljas,“ pakkus Wisting.

      Mortensen pistis paberitüki kilekotikesse ja pitseeris kinni.

      Siis lülitasid nad valve sisse, panid ukse lukku ja läksid terrassile teisel pool maja.

      Nad sõid pitsat otse karbist ja jõid kumbki purgi kokakoolat. Aeg-ajalt kostsid alt linnast kauged hääled. Wising jälgis Stavernsoddeni juurest lahte sisenevat purjekat.

      „On sul juba mõtteid, millega siin tegemist võib olla?“ küsis ta.„Salajase valuutavaruga,“ vastas Mortensen. „Sellise rahaga, mida võimud saavad kasutada, et osta end vabaks probleemidest, mis on seotud piraatide, Talibani või ISISega.“

      Sama oli mõelnud ka Wisting.

      „Clausen oli välisminister Himle valitsuses,“ sõnas ta. „Partei peasekretär informeeris teda rahast. Georg Himle pidi ju teadma, kui suur rahavaru niimoodi peidus oli. Muidu nad ei oleks peaprokuröri jutule läinud, vaid oleksid enda järelt ära koristanud.“

      Mortensen haaras uue pitsalõigu.

      „Mina poliitikast eriti midagi ei tea,“ sõnas ta. „Ega ka rahast.“

      „Ma pole kindel, et vastus peitub poliitikas,“ vastas Wisting. „Kui tahame vastuseid, siis peame rääkima inimestega, kes teda tundsid.“

      „Salajase juurdluse puhul on seda raske teha,“ arvas Mortensen. „Pealegi on seda liiga palju, kui meid on ainult kaks.“

      „Kui vaja, ma võin inimesi appi võtta,“ vastas Wisting.

      „Kas sa pead silmas kedagi konkreetselt?“

      Wisting noogutas ega lisanud enam midagi.

      Kuskil hakkas siristama rohutirts. Nad sõid vaikides lõpuni.

      Wisting ajas end püsti.

      „Kas laseme edasi?“ küsis ta.

      Mortensen СКАЧАТЬ