Düün. Frank Herbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ära muutu mu vastu külmaks ja ametlikuks! Ole tänulik, et ma sind naiseks ei võtnud, mu kallis. Siis oleks su kohus iga söögikorra ajal minu kõrval istuda.”

      Jessica noogutas, ilma et ta näos oleks liikunud ükski lihas.

      „Meie mürginuuskuri on Hawat juba söögilaua kohale üles pannud,” jätkas hertsog. „Üks kaasaskantav on sinu toas.”

      „Sa nägid seda… lahkarvamust ette.”

      „Mu kallis, ma ju mõtlen ka sinu heaolule. Olen palganud teenreid. Nad on kohalikud, aga Hawat on nad valinud – kõik fremenite hulgast. Töötavad siin senikaua, kuni võime oma inimesed teistest kohustustest vabastada.”

      „Kas siin võib tõesti kedagi usaldada?”

      „Igaüht, kes vihkab Harkonnene. Võib-olla tahad koguni peamajapidajannat pidada – šadaut Mapesi.”

      „Šadaut,” kordas Jessica. „On see fremeni tiitel?”

      „Räägitakse, et see tähendab „veevõtjat” ja siin kõlab see üsna tähtsalt. Võib-olla ei tundu ta sulle eriti teenijalik, kuigi Hawat teda Duncani ettekannete põhjal kiidab. Nad kinnitavad, et ta tahab teenida – eriti sind.”

      „Mind?”

      „Fremenid on teada saanud, et oled benegesseritlane,” ütles ta. „Bene Gesseritist räägitakse siin legende.”

      Missionaria Protectiva mõtles Jessica. Nende eest ei pääse kuskil.

      „Kas see tähendab, et Duncanil oli edu?” küsis Jessica. „Kas fremenid hakkavad meie liitlasteks?”

      „Kindel pole veel midagi,” vastas Leto. „Duncan usub, et mõnda aega soovivad nad meid teenida. Muuseas, vaherahu ajal lubasid nad mitte laastata meie külasid, mis jäävad ääremaadele. See on tähtsam saavutus, kui võib paista. Hawat räägib, et fremenid olid suureks pinnuks Harkonnenide silmas ja nende rüüsteretkede ulatust varjati hoolikalt. Pole ju hea, kui imperaator kuuleb Harkonneni sõjameeste suutmatusest.”

      „Fremenist majapidajanna,” mõtiskles Jessica. „Tal on üleni sinised silmad.”

      „Ära lase end nende inimeste välimusest segada,” ütles hertsog. „Nad on väga tugevad ja üdini vitaalsed. Minu arust on nad just see, mis meile tarvis.”

      „See on ohtlik mäng,” märkis Jessica.

      „Ärme hakka jälle vaidlema,” ühmas mees.

      Naine manas näole naeratuse. „Me oleme endid hädaohtu seadnud, selles pole kahtlust.” Ta sooritas kiire rahunemisharjutuse – kaks sügavat hingetõmmet, rituaalne mõte – ja ütles siis: „Kas sul on erisoove, kui ma tube hakkan jaotama?”

      „Kunagi pead mulle õpetama seda kunsti,” ütles mees, „kuidas oma mured kõrvale heita ja praktilised asjad käsile võtta. See peab olema benegesseritlik värk.”

      „See on naiste oskus,” ütles Jessica.

      Hertsog muigas. „Hea küll, räägime siis ruumidest: vaata mulle magamistubade kõrvale suur kontoriruum. Siin tuleb palju rohkem paberitööd kui Caladanil. Muidugi ka valvuri tuba. See on kõik. Maja julgeoleku pärast ära muretse. Hawati mehed on selle põhjalikult üle vaadanud.”

      „Seda küll.”

      Hertsog heitis pilgu käekellale. „Ja sa võiksid vaadata, et meie ajanäitajad pandaks Arrakeeni aja järgi õigeks. Olen võtnud selle töö peale ühe tehniku. Ta saabub varsti.” Mees kohendas oma musta juuksesalku. „Nüüd pean maandumisväljakule tagasi minema. Iga hetk peaks saabuma teine süstik mu varupersonaliga.”

      „Kas neile ei saaks vastu minna Hawat? Sa paistad nii väsinud.”

      „Thufir, tubli mees, on minust veelgi rohkem hõivatud. Sa ju tead, et Harkonneni intriigid on selle planeedi nuhtluseks. Muuseas, ma pean püüdma veenda vähemalt osa väljaõppinud vürtsikütte, et nad paigale jääksid. Feoodi vahetusega on neil ju valikuvõimalus, tead küll – ja see planetoloog, kelle imperaator ja Landsraad määrasid muutuste kohtunikuks, on äraostmatu. Ta laseb neil valida. Umbes kaheksasada paari väljaõppinud töökäsi ootab, millal kosmosesüstik neile järele tuleb, ja üleval ootab Gildi kaubalaev.”

      „Mu isand…” Jessica vakatas kõheldes.

      „Jah?”

      Teda ei saa keelitada mitte muutma seda planeeti meile turvaliseks, mõtles naine. Ja ma ei tohi tema kallal trikke proovida.

      „Mis kell sa lõunat soovid?” küsis naine.

      Mitte seda ei tahtnud ta ütelda, mõtles hertsog. Ah-h-h, mu Jessica, mispärast ei võiks me olla kusagil mujal, kaugel eemal sellest kohutavast paigast – vaid meie kaks, ilma ühegi mureta.

      „Ma söön ohvitseride väliköögis,” ütles ta. „Ära oota mind enne kui alles väga hilja. Ning… nojah, ma saadan Paulile järele soomusauto. Tahan, et ta osaleks meie strateegilisel nõupidamisel.”

      Ta köhatas, otsekui tahaks veel midagi ütelda, kuid pöördus siis sõnatult ja tõttas välja, suundudes sissekäigu poole, kust Jessicani kostis taas kastide kolinat. Korraks kuuldus veel mehe hääl viisil, nagu ta tavatses kiirustamise korral rääkida teenritega: „Emand Jessica on suures saalis. Mine otsekohe tema juurde.”

      Jessica pöördus ära ning jäi näoga Leto isa portree poole. Selle oli maalinud keegi kuulus kunstnik, Albe, kui vana hertsog oli alles keskeas. Ta oli portreel matadooriülikonnas, vasakul käel punane rätt. Mees paistis noore näoga, mitte vanem kui Leto praegu, ning tal olid samasugune kotkapilk ja samasugused hallid silmad. Käed rusikas, põrnitses Jessica pilti.

      „Ole sa neetud! Ole sa neetud! Ole sa neetud!”

      „Mis sa teha käsid, Kõrgestisündinu?”

      See oli peenike, veniv naisehääl.

      Jessica pöördus välkkiirelt ringi ning jäi põrnitsema hallipäist naist vormitus kotikujulises pruunis kleidis. Naine paistis niisama krimpsus ja kuivetu nagu teisedki rahva hulgas, kes oli neid hommikul maandumisväljakule tervitama tulnud. Kõik pärismaalased, keda Jessica sellel planeedil näinud oli, meenutasid talle kuivatatud ploome ja tundusid alatoitunud. Kummatigi oli Leto ütelnud, et nad on tugevad ja elujõulised. Ja siis veel muidugi need silmad – kõige sügavamad, kõige sinisemad silmad ühegi valge täpita, mis tundusid nii salatsevad, mõistatuslikud. Jessica sundis end mitte neid vahtima.

      Naine noogutas kangelt pead ja ütles: „Mind kutsutakse šadaut Mapesiks, Kõrgestisündinu. Mis sa teha käsid?”

      „Võid kutsuda mind emandaks,” ütles Jessica. „Ma pole kõrgestisündinu. Olen hertsog Leto konkubiin.”

      Uuesti too veider peanoogutus, siis vaatas naine üles Jessica poole ja küsis kavalasti: „Kas siis abikaasa on ka olemas?”

      „Ei ole ega ole eales olnudki. Mina olen hertsogi ainus… elukaaslane, tema pärija ema.”

      Juba rääkides naeris Jessica sisimas selle üle, kui ülespuhutult see kõlas. Mida püha Augustinus selle kohta ütleski? küsis ta endalt. „Kui mõistus käsutab keha, see kuuletub. Kui mõistus käsutab СКАЧАТЬ