Düün. Frank Herbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muretseda, sest üks on teistest tunduvalt tähtsam: meie armas padišahh-imperaator.”

      Paul püüdis neelatada, kuid äkki ta kurk kuivas. „Kas sa ei saa kokku kutsuda Landsraadi, paljastada…”

      „Anda vaenlasele mõista, et teame, kummas käes ta nuga peidab? Aga, Paul – nüüd me ju näeme nuga. Kes teab, kuhu see järgmisel korral peidetakse? Kui anname asja Landsraadi arutada, siis tekitame sellega ainult suure segaduse. Imperaator ei eita midagi. Kes talle vastu hakkab? Me võidaksime vaid pisut aega, aga riskiksime kaosega. Ja kust tuleb järgmine rünnak?”

      „Kõik Kojad võiksid hakata vürtsi varuma.”

      „Meie vaenlased on seda juba alustanud – nende edumaad see ei kaota.”

      „Imperaator,” ütles Paul. „See tähendab sardokare.”

      „Kes kahtlemata kannavad Harkonneni vormi,” ütles hertsog. „Aga fanaatilisteks sõdalasteks jäävad nad sellegipoolest.”

      „Kuidas saavad fremenid meid sardokaride vastu aidata?”

      „Kas Hawat rääkis sulle Salusa Teisest?”

      „Imperaatori vanglaplaneedist? Ei.”

      „Mis siis, kui see polegi ainult vanglaplaneet, Paul? Ühele küsimusele Imperaatorlike Sardokarivägede kohta pole vastust: kust nad tulevad?”

      „Vanglaplaneedilt?”

      „Kusagilt peavad nad tulema.”

      „Aga nekrutid, keda imperaator nõuab…”

      „Meid tahetaksegi panna uskuma, et nad on kõigest imperaatori sõjaväkke võetud mehed, keda hästi ja noorelt välja õpetatakse…”

      „Aga kõik teated Salusa Teisest ütlevad, et see maailm on põrgu!”

      „Kahtlemata. Aga missugused keskkonna tingimused sa selleks valid, kui tahad kasvatada sitkeid, tugevaid, tuliseid mehi?”

      „Kuidas saab võita niisuguste meeste ustavuse?”

      „Selleks on järeleproovitud võimalused: mäng nende kindlale üleolekutundele, salajase lepingliidu salapära, ühiste kannatustega tekkinud kambavaim. See on teostatav. Seda on tehtud palju kordi paljudes maailmades.”

      Noogutades silmitses Paul tähelepanelikult isa nägu. Ta tundis, et kohe ütleb see midagi tähtsat.

      „Võta näiteks Arrakis,” ütles hertsog. „Kui lähed linnadest ja garnisonidest välja, siis on see igas mõttes niisama kohutav koht nagu Salusa Teine.”

      Paul tegi suured silmad. „Fremenid!”

      „Meil on seal potentsiaalselt niisama tugev ja hädaohtlik sõjavägi nagu sardokarid. On vaja kannatust, et neid salaja ette valmistada, ja raha, et neid korralikult varustada. Aga fremenid on olemas… ja vürtsiraha samuti. Nüüd näed, mispärast me läheme Arrakisele, kuigi teame, et see on lõks.”

      „Kas Harkonnenid ei tea fremenitest midagi?”

      „Harkonnenid kirtsutasid fremenite peale nina, jahtisid neid lõbu pärast ega vaevunud neid isegi üle lugema. Me ju teame, missugust poliitikat Harkonnenid rakendavad planeetide elanike suhtes – kulutada nende peale võimalikult vähe.”

      Kui hertsog asendit muutis, välgatasid tema rinnal haukamärgi metallniidid. „Mõistad?”

      „Me peame praegu fremenitega läbirääkimisi,” ütles Paul.

      „Läkitasin sinna missiooni Duncan Idaho juhtimisel,” ütles hertsog. „Duncan on küll uhke ja halastamatu mees, aga tõelembene. Minu meelest peaks ta fremenitele meeldima. Kui meil on õnne, siis otsustavad nad tema järgi ka meie üle: Duncan tähendab moraali.”

      „Duncan tähendab moraali,” ütles Paul, „ja Gurney vaprust.”

      Ning Paul mõtles: Gurney on üks neist, keda Kõrgeauline Ema maailma tugisammaste all silmas pidas: „sõjameeste vaprus”.

      „Gurney räägib, et olid täna relvatunnis tubli,” ütles hertsog.

      „Mulle ta seda ei öelnud.”

      Hertsog naeris valjusti. „Ma arvasingi, et Gurney on kiitusega kitsi. Ta ütleb, et teed juba kenasti vahet – need on tema enese sõnad – mõõgatera serva ja otsa vahel.”

      „Gurney ütleb, et pole mingit kunsti tapmises mõõgaotsaga, et seda tuleb teha servaga.”

      „Gurney on romantik,” urises hertsog. Äkki häiris teda poja tapmisejutt. „Mulle meeldiks, kui sa ei peaks kunagi tapma… aga kui tarvidus tuleb, siis tee seda, nagu saad, kas teraviku või servaga.” Ta vaatas üles, kus vihm trummeldas katuseaknale.

      Nähes isa pilgu suunda, mõtles Paul vihmasest taevast – asjast, mida Arrakisel arvatavasti kunagi näha ei ole – ning taevamõtted juhtisid ta selle taga oleva kosmose juurde. „Kas Gildi laevad on tõesti suured?” küsis ta.

      Hertsog vaatas talle otsa. „See on sul tõesti esimene kord planeedilt lahkuda,” ütles ta. „Jah, need on suured. Sõidame suurlaineriga, sest teekond on pikk. Ja suurlainer on tõesti suur. Kõik meie fregatid ja transpordivahendid mahuvad selle lastiruumi ühte nurka – oleme kõigest väike osa laeva laadungist.”

      „Ja me ei tohi oma fregattidest lahkuda?”

      „See käib Gildi Turvalisuse hinna sisse. Otse meie kõrval võivad olla Harkonneni laevad ja me ei pea kartma neilt midagi halba. Harkonnenid teavad, et targem on mitte oma tarne-eesõigusi ohustada.”

      „Ma kavatsen vaadata meie ekraanide juures ja proovin, äkki näen mõnda Gildi liiget.”

      „Ei näe. Isegi mitte nende agendid pole kunagi ühtegi Gildi liiget näinud. Gild valvab oma privaatsust niisama kiivalt nagu monopoli kaubavedudele. Ära tee midagi, mis ohustaks meie tarne-eesõigusi, Paul.”

      „Kas sa ei arva, et nad peidavad end sellepärast, et… et ei näe enam eriti inimese moodi välja?”

      „Kes teab?” kehitas hertsog õlgu. „Seda mõistatust meie ilmselt ei lahenda. Meil on lähemgi probleem – üks paljude hulgas: sina.”

      „Mina?”

      „Su ema tahtis, et mina sellest räägiksin, poeg. Vaata, sul võib olla mentaadi võimeid.”

      Hetke jõllitas Paul oma isa tummalt. Siis ta ütles: „Mentaat? Mina? Aga ma…”

      „Hawat kinnitab seda, mu poeg. See on tõsi.”

      „Aga mina mõtlesin, et mentaadiks hakatakse õppima lapsepõlves ja seda ei saa nii vara otsustada, sest see võib tekitada varajasi…” Ta vakatas, keskendudes hetkeks kõigi oma viimaste olukordade analüüsile. „Mõistan,” ütles ta.

      „Tuleb päev,” ütles hertsog, „kui potentsiaalne mentaat peab teada saama, mis on teoksil. Sealt edasi ei saa teda enam märkamatult õpetada. Mentaat peab valima, kas jätkata väljaõpet või see pooleli jätta. Mõned võivad jätkata, mõned mitte. Ainult tulevane mentaat ise oskab seda kindlalt ära otsustada.”

      Paul СКАЧАТЬ